Päevake on siis nüüd reisist möödunud ja mõtlesin, et äkki on kellegil huvi lugeda minu muljeid. Olen tõelises vaimustuses. Meie lend oli Helsingi-Tivat. Ja ööbimine Budvas. Perehotellis. Budva on ääretult kena linnake(koos oma super vanalinnaga) ja ühistranspordi ühendus teistesse linnadesse igati ok. Algatuseks siiski üürisime auto. Kuna me rahakott rohkem välja ei kannatanud, siis üheks öö-päevaks ja jumal tänatud. Vahel on hea, kui asi on kallis. (70 euri ööpäev, täiskindlustus, uus auto, konditsioneer, ilma milleta poleks küll hakkama saanud). Hea selles mõttes, et kanjonis sõites oli ikka kohati päris hirmus, sest varinguohud on seal suured ja teetööd paljudes kohtades. Niisiis kõõlusid seal äärel, et vastutulijast mööda saada. Ja enamus osutusid suurteks veokiteks. Julgetele soovitaks 2 päeva renti. Teekonda alustasime siis Budvast Petrovaci peale. tee kulges mööda rannikut. Petrovacist keerasime sisemaale ehk siis suunaga Skadari järve poole, kus siis ka tegime väikese peatuse, nautides selle maa rikast ilu. Edasi suundusime pealinna Podgorica poole. Linnas me ei peatunud. Linnast läks läbi transiittee, niiet mingis suures ummikus seisma ei pidanud. Peagi saabusime Moraca kanjonisse, mis oli meile pea kõige rohkem muljetavaldav loodusime. Vaated olid ikka tõeliselt vapustavad. Sünge mulje jättis koht, kus jaanuaris toimus rongiõnnetus. Külili vagunid mäeveerel. No nii, nats maad edasi sõidetud, suutsime investeerida ka kohalikku politseid. No ei saanud me aru, kust ta sealt looduserüpest välja kargas. veel vähem seda, miks ta meid kinni pidas. Mõtlesime veel, (algul ta tegeles seal teistpool teed kellegiga, niiet saime nagu nats oodata), et väga hea, oleks vähe küsida... No siis selgus, et olime seda rongi seal jõllitades unustanud esituled sisse lükata, õigemini arvasime algul, et need lülituvad automaatselt. Niiet, jõudsime isegi kaugele välja sõita. Esimene summa oli siis 30 eurot ja võtab load ära ja saadab kodumaale. üritasin talle siis selgeks teha, et tegelikult nii küll poleks ilus teha:-) Minu rõõmuks oli ta minuga ühel arvamusel. ütles kenasti, ok, teeme siis ebaametlikult ja 10 eurot. Hunt söönud, lambad terved, hulk huvitavat infot ka saadud, teekond võis jätkuda. Läbi külakeste Tara kanjoni poole. Kanjoni ilu ja võlu on raske kirjapildis edasi anda - lihtsalt vapustav, võimas! Selline jõuetu tunne tuli peale. Nagu oleks mingi pisike mõtetu elukas... Vea tegime ehk sellega, et minnes peatusime liiga palju ja selle tõttu päris Durmitori välja ei jõudnudki. Kanjonis hakkas kuidagi suht vara pimenema ja öö peale jääda ei tahtnud (õigemini ei julgenud). Pärast asja lähemalt uurides, oleks sõita jäänud veel umbes 15 km :-( Aga mis siis ikka, teinekord jälle, mida vaadata. Mainimata ei saa ka jätta selle maa inimeste ülisuurt sõbralikkust. Aru saadakse enamuses kohtades vene keelest, ka saksa keel tuleb kasuks. Inglise keelt vaid ehk suuremates turismikohtades (Budva, Kotor). Vanemad inimesed räägivad ka ise selgelt vene keelt. Üks rääkis meile, et see oli tal kooli programmis sees. Väga kaunis barokk-stiilis linnake on Kotor. Tasub teha kindlsti tiiruke Kotori lahel. Seal rannikul leidub väikseid kalurikülasid ja mitmeid pisikesi ülimalt kauneid linnakesi (Perast). Risa linnast leiab minu meelest väga huvitavaid rooma mosaiike. tasuks peatuda ka Herceg-Novis, kus on märkimisväärne vanalinn ja idülliline rannapromenaad. Kotorisse sõitsime kohaliku bussiga, mis elamus omaette. Hind oli 2.50 eurot üks suund.(Budvast) Mainimata ei saa jätta ka Cetinjet. (endine pealinn)Läksime bussiga ja tee sinna kulges mööda serpentiine. Juht litsus ikka vahepeal 90 km tunnikiirust välja. Kuna kohale jõudsime elusalt, oli kahtlemata äge. Selle linna kohta võiks öelda, et seal oleks nagu aeg seisma jäänud. Tundus, et seal võib küll näha läbilõiget kogu ajaloost. Sealt edasi võtsime takso ja sõitsime Lovsenisse, endise valitseja Petar II Petrovic Njegosini hauamausoleumi. Tee sinna oli võrratult kaunis, samuti võttis taksojuht endale ka giidi rolli. Lovsenis on kõrgeim punkt Stirovnik, 1749m. Hea ilma korral ja meil see nii oli, õnnestub saada ülevaade Montenegrost. Panoraamvaade on igati kosutav. Käidud sai ka kohaliku turismibürooga ühepäevasel reisil Albaanias. Tahaks siinkohal ka mainida selle büroo väga kõrget nii teenindust kui ka informeeritust riigist. Piiriületus võttis aega umbes 45 minutit, sest paras kamp oli ka kokku aetud. Bussis degusteeriti kohalikku konjakit ja brändit. (kohvi, kommi, capuccino ja rida külmi karastusjooke muidugi ka :-))Olles mitte nende jookide sõber, ütleks, et oli hea! Tugev aroom ja hea. Tärne 3. Tagasiteel giid küsis, kes soovib ja siis piirikohvikust toodi välja pea kolm kasti. Täitsa kino, nagu mingi alkoholistide grupp oleks maalt välja sõitnud. Hind oli ka muidugi lisaks muule, hea, 0,7 pudel maksis 7 eurot. Albaania pealinn Tirana jättis päris depresseeriva mulje. Mustus oli ikka päris kohutav. Väga meeldivaks osutus aga rahvuslik lõunasöök linnufarmi restoranis. Seal söödeti ikka päris segi. Meie silme ees oli elukas täienisti vardas ja sealt siis hakati tükikesi lõikama. Igatahes peale suure kondihunniku ei jäänud midagi järele. Päris räige vaatepilt on punkrid. Kui siis veel kuulata giidi juttu ja kujutlusvõime ka tööle keerata, tekkis suht jube tunne. Üldse jättis see linn mulle mulje nagu oleks seal äsja hommikul sõda lõppenud. (vaesem osa siis). Tuli veel meelde, et piiri lähistel elas ilmselt see töökam osa rahvast. Seda võis järeldada majade järgi ja kui minnes oli üks mutike oma põllulapil kõblamas, siis ka tagasi tulles ta tegutses endiselt sama hooga. Mägede poolele ekskursioonibussiga kahjuks ei satu. Küll aga kõrgusid nad muidugi eemal. Teel Albaaniasse sõitsime läbi ka sellistest linnadest nagu Bar, mida peetakse maa suuurimaks linnaks ja tähtsamaks sadamalinnaks. Ja Ulcinjist, mis on Montenegro lõunapoolseim linn. Linn on olnud ka maa orjakaubanduse keskuseks. Ära tasub seal riigis käia küll. Soovitaks, kes vähegi vene keelt mõikab, osta Montenegros paar kohalikku ajalehte. Kuigi see on küll kohalikus keeles, saab üht-teist ikka pihta. Me saime näiteks teada, et just esmaspäeval oli Podgorica lähistel olnud ohvritega varing. Õnneks sai lehte loetud siis, kui mägedes oli juba autoga ära kurseeritud. Niiet siis kaks päeva enne, kui meie seal olime. Samuti, et maa ülesehitustööd tahetakse lõpetada 2016 aastaks. Valmimas on esimene viie tärni hotell, mererannale(kahjuks). Soovitaksin väga seda maad külastada, usun, et midagi tõeliselt "toitvat" leiab sealt endale igaüks. Ja teha seda just lähiaja/aastate jooksul, kindlasti enne, kui massturism sinna kohale jõuab.