Lugu räägib ühest jalgrattamatkast Peipsi ida kaldale. Oleme selle pundi tuumikuga igal suvel kuskil ühe sõidu teinud, nii 4-5 päeva. Seda 12 aastat juba. 7 korral oleme Eestis sõitnud ja 5 korral meie naabrite juures Läänemere ääres. Sel aastal Venemaa, grupis kolm meest ( Sulev, Jaanus, Ivar ) ja viis naist ( Tiina, Margit, Anu, Tiina, Andzela )
Kõigepealt piiriületus 03.07.06 esmaspäev. Ivangorodi piiripunktis suhtutakse piiriületusse lihtsalt. Kui oled turismiviisaga üle kolme päeva Venemaal, tuleb teha kuskil lähemas suuremas linnas sissekirjutus. Ivangorodi piiripunktis öeldi, et kui magate telkides, siis pole seda vaja, sest igal ööl olete erinevas kohas. Kui aga laupäeval tagasi tulles 08.07.06 ületasime Koidula piiripunkti, siis saime teada, et oleme rikkunud Venemaa viisaseadust ja meist said kurjategijad. Me kirjutasime mitmeid venekeelseid avaldusi ja kirju jne. Ja andsime ka sõrmejäljed, mõlema käe kõikidelt sõrmedelt. Ootame vene ametniku otsust. Püüdsime küll rõhuda asjaolule, et nende oma viga, kui üks ütleb nii teine naa, aga... Ootame otsust. Otsusega mitte rahul olles, aga saame Pihkva kohtusse edasi kaevata.
Ivangorodis külastasime muidugi kindlust, mille rajamise otsustas omal ajal Peeter I . Kindlus nagu kindlus ikka, jah ainult viivad sinna imelikud tropinkad venekeeli. Nii, et head mõistatamist ja otsimist, kuidas kindluseni pääseda. Ivangorodist liikusime Kingisepa poole . Sealt paremale Slantsõ peale. Üldiselt nüri ja sirge tee. Autojuhid on OK. Sõidavad kaugelt mööda ja signaalitavad sõbralikult.
Slantsõsse sissesõit on pikk ja vaevaline. Linnasilt ammu ära olnud, aga linn ise ei tahtnud kuidagi pärale jõuda. Sõime linnas ühes sealsetest olemasolevatest vähestest söögikohtadest. Oma tulekuga äratasime siiski kohaliku miilitsa tähelepanu ja meid kontrolliti. Vaadati passe ja kehtivat viisat. Linn ise nagu linn ikka, kuskil 15 aastat viimasest ehitustegevusest. Juurde on tulnud ainult praht ja reklaam. Läbisime linna edukalt ja esimene öö möödus Pljussa jõe ääres, linnast kuskil 20-25 km. Sõitsime ära kuskil 95 km, mis meie kohta oli ikka väga palju.
Teine päev 04.07.06 teisipäev- liikusime veidi Oudova poole ja Dobrutsist keerasime Peipsi peale. Peipsi ja Narva jõeäär on piiritsoon ja seal liikumiseks peab eraldi luba olema. Meil seda ei olnud nii, et Narva jõe deltast jäime kaugele. Teine päev logelesime Peipsi ääres ja sõidukilomeetreid tuli vähe. Aga oli väga ilus päikeseloojang Peipsisse.
Kolmas päev 05.07.06 kolmapäev- läks samuti aeglases rütmis Peipsi äärt pidi ja hiljem mööda teed Oudovani. Jah, selles linnas seisab aeg ja mõistus. Kui algul oli kõht tühi, siis kohalikust sööklast korra läbi astudes söögiisu kadus. Muuseum oli näide sellest, miks neil selline elu on. Kui palju asju jääb ka raha taha, siis on palju, mida saab korda teha ka ilma rahata, mis nõuab ainult vastavat suhtumist. Linnast edasi liikusime Spitsinosse. Seal on sakslaste rajatud ja venelaste hallata olev puhkebaas, kus lehvib pidevalt ka Eesti lipp. Sealne õhtu kujunes üheks lõbusamaks. Laulis seal keegi naine, kellel vaatamata noorele eale oli rohkesti saavutusi. Näiteks San Remo 2002 parim välisesineja + Putini poolt nimetatud vene rahvakunstnikuks jne. Laulis hästi oma tümaka saatel oli väga tore ja lõbus. Paraku telkimise peale seal kohapeal mõeldud ei olnud, nii et pidime väljaspool kämpingut seda tegema, kuhu baasi omad meid lahkelt juhatasid. Öö oli rahulik.
Neljanda päeva hommik 06.07.06 oli kaunis ja meie lähedal viibis kuskil 10 pealine lehmakari, kes sõi kalda äärset rohtu, võttis päikest ja käis Peipsis ujumas. Neilt loomadelt võib hea stressivaba piim tulla. Võiks Eestis ka lehmad lubada Pärnu randa. Sealt me liikusime mööda randa eemalt kostva muusika ja kära suunas. Kohale jõudes oli tunne nagu mõne asutuse suvepäevad, aga hiljem selgus, et Pihkva kandi suve suursündmus “Pihkva tsüklon” . Muusika ja sport. Kaks nädalat laagris Peipsi kaldal sport ja muusika ja erinevaid bände jne. mis selle asja juurde käib veel. Igatahes võisime hiljem igal pool öelda uhkusega, et oleme viibinud “Pihkva tsüklonil”. Jõudsime sinna hommikusel jõude ajal, kui magati veel eilset väsimust välja. Molutasime seal mõne tunni . Meid pildistati ja eriti meie rattaid. Ka küsiti, kas kõik on korras ja viidati, et probleemide korral pöörduda administratsiooni poole ning näidati kus see on. Ei tahtnud probleeme ja liikusime edasi Pihkva suunas. Hiljem kuulsime, et eelmisel tsüklonil jäi ka laipu maha. Nii, et... Sõitsime kuni Jelizarovani. Seal kohaliku järve ääres igatahes telkimise ruumi ei olnud. Palju oli prahti ja sodi ja nagu tavaks saanud kisa kära. Läksime kaugemale jõe äärde. Leidsime rahuliku koha. Öösel küll üks kamp noori lähenes, aga pimedas ei saanud nad aru palju meid ja neid oli vähe ja oli ka kõik.
Viies päev 07.07.06 oli reede. Hommikul saime hea kogemuse, kuidas jões pesu pesta. Nimelt oli üks vana jalgupidi jões ja muudkui mulistas oma pesuga. Vahepeal toodi Ziguliga seda veel juurde ja asi aga toimis. Lähedal oli ka lastelaager, kus treeniti ujujaid. Üldiselt kõva sparta kord oli seal. Jelizarovos külastasime nunnakloostrit. Kloostris toimusid ehitustööd. Kummaline, et seda tegid mustad mehed. Venelased ise on vist ehituskunsti täielikult minetanud. Sõitsime Pihkva peale. Enne Pihkvat, või õigemini seal külje all, kohtasime ka esimesi viljapõlde. Seni polnud see õnneks läinud. Pihkva ise on ka linn, kus pole midagi uut ehitatud. Kehtib vana ja väsinud elu. Reklaam on uus asi ja plastpudeli praht, nagu juba tuttavaks eelnevatel päevadel saanud. Seal sõime ja nautisime Kremli ja kaunist Velikaja jõe vaadet. Õhtupoole sõitsime mööda Riia maanteed linnast välja. Nejolovo juurest keerasime paremale. Plaan oli viimane õhtu veeta Pihkva järve ääres. Sealt sõitsime Petski suunas ja sealt Anohovosse. Sinna viis umbtee s.t. edasi sealt ei saanud. Aga ranna ääres olid laagrid ja nende ümber 3 meetrine rauast tara ja peal okastraat. Naersime, et selleks, et pioneerid jooksu ei paneks. Jõudes tupikusse küsisime kohalikelt, “kus on võimalik ööbida”. Juhatati järve äärde mis pidi samas olema. Otsisime ja leidsime. Öeldi ”tam krasivõje mesta”. Kohapeal selgus, et see tähendas rämpsu ja sodi täis järve äärt. Peale selle oli kogu järve äär ka asustatud kohalikega piknikupidajatega. Muusika ka loomulikult mürtsus. Igal ühel tuli oma autost oma kloppimine. Olime jäänud väga hilja peale, läks juba pimedaks, nii et mõtlesime siiski sinna jääda. Leidsime ühe koha. Kui suur rämps kõrvale tõsta, siis sai kaks telki kuidagi üles panna. Juba paneku aeg imbusid meie juurde kaks väiksemat sorti venelast. Algul oli jutt rahulik. Kas tsüklonil käisid? Kui palju meid on? Palju mehi? Kuhu lähme? Siis tahtis üks ratast proovida. Pika vaidluse peale andsin kohapeal sõita, kuid hakkas kohe kaugemale kimama. Panin jooksuga järgi sain kätte, muidu oleks vist ratas läinud. Siis tahtsid telke seest näha ja ühele jäi kohe Sulevi rahakott koos passiga näppu. Õnneks Sulev märkas ja sai selle tagasi. Seal vahel olid ka ta dokumendid. Nägime juba, et asi läheb aina rohkem jamaks. Oleks olnud vaja laager ruttu kokku saada, sest venelasi tuli üha juurde. Hulka ma ei tea aga 20-30. Kui meid õieti närvi ei saadud ajada, siis virutati Jaanusele. Ta on rahulik, suurt ei reageerinud ja hakkas prille otsima. Siis taheti jälle ühte meie telkidest minna. Tirisin tagasi ja küsisin kuhu ronid? Selle peale vihastati ja hakati vehkima. Läks löömaks püüdsin mitte tugevasti rapsida, sest tean omast vanast kogemusest, et tavaliselt saadetakse eesliinile nõrgemad, tugevamad ootavad, kuni omi pekstakse või õigeks andmiseks läheb. Purjus kujud tugevalt eriti ei löö. Siis katsus Tiina venkudega rääkida, et pole vaja kakelda, et katsuks rahulikult, aga sai lihmaka. Et kogemata naisele löödi, siiski tõmbas see kakluse tempo maha, sest mõned katsusid asja tasanda veidi. Aga mõne ajapärast ütlesid “a sto tam rasnitsa” ja üks kohalik kuses järve ja karjus “eto Rossia”. Muidugi tuletati meelde ka sõja aega. Vaikselt saime aga laagri kokku ja korra nad vajusid nagu ära. Oli näha, et telk oli katki lõigatud, ratta kumme noaga läbi lõigatud. Aga mõne hetke pärast sammus jälle see põhikiskleja ligi ja ütles, et võime siia jääda, aga koht maksab 100 dollarit. Ütlesime et dollareid meil pole. Nõuti rublasid. Ajasime kroonid ja rublad kogemata segamini, andsime 1500 rubla 3000 rubla asemel. Metsa vahel raha lugedes selgus eksitus, mida tõlgiti tahtliku petmisena. Haamer käes, mis kaugelt tundus kirves olevat, lubati meid kõiki tappa, kolbad puruks lüüa ja kõik me asjad endale võtta. Jaanusele virutati haamriga. Teades, et neil on ka noad, sai ka endale kiirelt väits tasku lükatud. Mõtlesin, et tuleb mis tuleb, nii lihtsalt nad mind ka maha ei löö. Samas sai ka kiirelt raha otsitud ja nad läksid metsa uuesti nõu pidama. Üldse tundus kambapealik veidi kaugemal olevat, kes kogu tegevust juhtis. Oli selge, et ainult rahaga nad ei piirdu. Meie omad olid kõik vaikselt kaugemale kadunud. Oli korra vaikne moment ja liikusime neile kiiresti kolmekesi järele. Saades metsavahel kokku, liikusime sügavamasse padrikusse. Muide paar mittekohalikku tüdrukut tundsid meile küll kaasa ja aitasid hästi ruttu n.ö. laagripaiga enne veel üle vaadata. Kaotused olid kaks katkist rattakummi, katkine telk, varastatud mobiiltelefon, ratta esikott ja 3000rubla. Kükitasime seal padrikus ja lootsime, et meie ründajad ei viitsi öösel jalgsi padrikusse otsima tulla. Öös oli hästi kuulda nende autode sõitmist ja muusika mürtsumist. Nad sõitsid omi teid mööda ja lootsid meid kuskilt teepealt veel leida, sest eks suurem osa asju oli meie käes veel. Vahepeal suunati taskulambi valgust meie poole, kuid midagi ei järgnenud. Hiljem see kordus. Kell 3.00 jäi möll vaiksemaks ja me läksime Suleviga luuresse, kuidas minema saada. Metsaalune oli neil põlenud, nii et varjata seal eriti ennast polnud kuskile. Korra üks auto möödus, aga üldiselt läks hästi. Varjusime kiirelt. Otsustasime liikuma hakkamise variandi kasuks. Püüdsime sirgema ja ühtlasi käänulisema tee leida. Kui omade juurde jõudsime näidati jälle taskulambiga meie peale. Saime aru, et tegemist on lähedaloleva laagri valvuriga kes, nagu hiljem selgus oli endine miilits. Üsna turske mees. Küsisime, et äkki saaksime nende õuelt läbi, miilitsa numbrit ja kõik vastused olid ei ja ei tea. Seda, et selle järve ääres selliseid asju juhtub, ta teadis. Nii, et mees kartis rohkem iseenda pärast. Hakkasime vaikselt liikuma. Noad lükkasime taskusse käepärast ja liikusime vaikselt südame plõksudes edasi või õigemini algul tuldud teed tagasi. Petski ristist uhasime Petseri poole, sealt tuli veel üks rist ja mida kaugemale õuduste kohast jõudsime, seda kindlam tundus. Iga auto oli hirm. Püüdsime koos olla ja mahajääjaid mitte kaugele jätta. Olime kindlad, et nad võivad veel autodega tiirutada, kes jõuab ja mobiilside on neilgi arenenud. Veidi enne Petserit tuligi üks masin, kus musa tümpsus ja jäi meie juures seisma. Sealt irvitati. Aga neid oli kolm meest ja kaks naist nii, et neile oleks vastu saanud. Aga läksid kohe edasi. Olime juba kuskil 3 km Petserist nii, et suurem kamp poleks enne linna järgi jõudnud. Petseris tundsime ennast juba kindlalt. Ja võisime rahulikult ohata- hingata.
Siis Petseri kloostri külastus. Seal tuli üks imelik ligi, kes vist tahtis ka mungaks saada, kinkis mulle šokolaadi ja ütles, et olen “dobrõi tselovek”. Suudles veel Vene kombel põsele. Üllatavate kontrastide Venemaa!
Katsusime võimalikult kiiresti piirile jõuda, aga seal juhtus juba eelpool kirjeldatu. Öise asja kohta me üksmeelselt vaikisime, sest tahtsime ainult sealt minema saada. Viis tundi piiril ja saime koju oma Eestisse. Nii hea oli!
Olime vastuse saanud ka küsimusele miks peab laagri või maja ümber olema 3 meetrine rauast aed ja peal okastraat?