Zimbabwe 2003

Kuna keegi küsis Zimbabwe reisikirja, panen kunagi EPL-s ilmunud üllitise siia täies mahus üles.

Londonis on udune ja hämardub, kui Air Zimbabwe Boeing 767 end Gatwicki lennuväljalt õhku rebib. Ees seisab kümme ja pool tundi lendu üle uinuva Aafrika. Hommikune Harare võtab meid vastu särava varakevadega, mis põhjamaalt tulnule tähendab seda, et lühikese varrukaga on paras olla, kohalikud aga käivad kootud mütside ja jopedega. Teel lennuväljalt hotelli saame põhjaliku instruktaazi osaliseks. Kuna sisepoliitiline olukord Zimbabwes on keeruline, rõhutatakse eriti, et kohalikega poliitilisse diskussiooni laskuda ei maksa. Teine valupunkt on kohalik raha, Zimbabwe dollar, mille ametlik suhe USA dollariga on 1 USD = 55 Zimbabwe dollarit. Kuna aga inflatsioon riigis on 65% aastas ja kohalikel valuuta omamine limiteeritud, ulatub tänavakurss kohati kuni 800 z-dollarini ühe ameerika dollari eest. Tänaval raha vahetamine on aga kriminaalkuritegu, millega vahelejäämisele järgneb silmpilkne riigist välja saatmine. Neile, kes endist Nõukogude Liitu mäletavad, tuleb see kõik miskipärast hirmus tuttav ette. Ainult et siis olime meie teises rollis. Valgenahalist inimest kohtab isegi pealinna Harare tänavatel suhteliselt harva. Olles aga Hararest edasi ida poole sõitnud Manicamaa poole itta, ei kohta me päevade kaupa ühtegi valget inimest peale omaenda grupikaaslaste. Turism ei ole Zimbabwes hetkel eriti soositud ja valge inimene sama haruldane kui lumesadu. Kohalikud on sõbralikud ja naerusuised ja tassivad kõike, mida tassida annab, pealael. Rüht on neil kõigil fantastiline, kuigi ribid pingutavad naha alt välja ja peale hilisema kohtumise kohaliku kuberneriga ei kohta me ühtegi ülekaalulist inimhinge. Poolel teel Manicamaale teeme peatuse Halfway motellis, joome kohvi. Üks grupikaaslastest avastab roostes ja räpase looduspargi sildi, mis hoiatab lõvide eest. Avastamegi võrkaiastatud alast ümmarguse kivionni, mille katusel lesib tukastav emalõvi. Mõne minuti pärast ilmub onnist nähtavale ka ringutav isalõvi. Saabub rahvuspargi valvur, kes teatab, et lõvid on väga sõbralikud, eriti isane – a very, very, very good boy. Meie põrnitseme lõvisid igaks juhuks distantsilt, sest... siis aga kutsub pargivalvur isalõvi lähemale, pistab käe talle kasukasse ja kutsub teisigi elukale pai tegema. Pärast mõningast kõhklust on äkki lõvi kasukas kümmekond valget kätt, mis kõik suurt kassi kõrva tagant sügavad. Lõvi laseb end suurest mõnust aia najale röötsakile, suleb silmad ja hakkab nurru lööma. See kõlab nii, nagu sõidaks mööda väiksemat sorti kaubarong. Nüüd aga saab emalõvi armukadedaks ja virutab kaasale käpaga nätaka vastu koonu – mis kurameerimine valgete näitsikutega siis olgu. Isalõvi mõiratab pahuralt, aga lahkub kodurahu huvides käeulatusest kaugemale. Korjame oma grupi bussi ja sõidame edasi. Möödume liinibussist, mille katusel on diivan ja musttuhat korvi – perekond kolib, nagu seletab meie bussijuht. Autosid on Zimbabwes imevähe, needki enamuses lahtise kastiga dziibid ja igas kastis 10-15 inimest. Kilomeetripostid on iga kahekümne kilomeetri tagant ja suunaviidad kui sellised puuduvad üleüldse. Pärast Aafrika-mõistes normaalse vahemaa, 300 kilomeetri läbimist jõuame külalistemajja, mis jääb meie koduks kolmeks päevaks. Kell on kuus ja päike loojub kiiresti. Ning vahetult peale loojumist läheb nii külmaks, et kodus kaasa pakitud sulejoped rändavad kõigile selga. Kuigi oleme vaid 20 lõunalaiuskraadil, oleme ühtlase ka 1100 meetri kõrgusel ja Zimbabwe madalaim paik on 900 meetri kõrgusel. Esimestel päevadel on hingamisega natuke raskusi. Järgmisel päeval näeme esimest korda tänaval kokku kukkuvat inimest. Keegi meist tahab juurde tormata, kuid bussijuht ei luba. Tavaliseim põhjus selliseks äkksurmaks on AIDS. HIV-viirust kannab üle 45% elanikest ja ainuüksi AIDS-i surnud vanemate alaealisi orbe on üle 2 miljoni. Tapvad arvud, kui seda kohapeal oma silmaga näha... Läheme külla kohalikule perele, keda meie organisatsioon aidata püüab. Aafrikale omases ümmarguses onnis lamab seina ääres aidsihaige, samas põrandal ööbib öösel kogu perekond. Onnil on uks ja üks tilluke aken, keset ruumi on lõkkease ja kogu sisustus koosneb paarist pajast-pannist ja mõnedest räbaldunud tekkidest. Meelde tuletades eelmist külma õhtut on küll raske aru saada, kuidas siin talv üle elatakse. Elekter on ainult suuremates asulates. Ja pime on nii suvel kui talvel õhtul kella kuuest hommikul kella kuueni. Kolmanda päeva hommik algab selge tundega, et keegi on lähedusse sokutanud viimases lagunemisstaadiumis oleva suuremat sorti raipe. Selgub, et lõhn tuleb köögist, kus neli kohalikku 12-liikmelisele valgete grupile hommikusööki valmistavad (Eestis saaks sellega hakkama üks inimene, aga tööpuuduse all kannatavas Zimbabwes on see nelja mehe töö). Kui munaroog ja vorstikesed lauale tuuakse, silmitseb kolleeg viimaseid õudust täis pilguga ja sosistab kahtlustavalt, et need on vist pärasoolest...munaroog kaob, vorstid aga jäävad kõigist puutumata. Rohkem või vähem söömata oleme terve Aafrikas oleku aja, sest kohalik elanikkond kasutab toidu valmistamiselt mingit räästunult haisvat õli, mille lõhn on täiesti eemalepeletav. Puuvilju ka pole, sest on talv. Ja tänavalt ei ole lubatud nagunii midagi osta või vastu võtta, kõige vähem joogivett. Soovitati ka mitte silitada lapsi ja koeri, kuna eriti just viimased olevat paksult parasiitidega kaetud. Koerad ise on aga ülikõhnad, karvatud ja mingit erilist Aafrika krantsi tegu. Omaette elamus on Aafrika poed. Store või Market on iga mõne kilomeetri järelt tee ääres, tavaliselt on need umbes 12 m2 suurused akendeta valged kuubikud, milles on müügil kolm artiklit : masinaõli, kohalik soodajook ja coca-cola. Üldse on Coca-cola logo igal vähegi sirgel seinal, aga viimaseid pole selles Aafrika osas eriti palju, traditsiooniline onn on ümmargune. Mida kohalikud nendest poodidest ostavad, jääbki meile arusaamatuks. Külastame koole ja algkoole, aga masendustunne süveneb. Kogu arenenud maailma heategevus ei suudaks neid lapsi aidata, samas kulutatakse meeletult palju sõjatehnikale. Haridustase aga on Zimbabwes üllatavalt kõrge, kirjaoskajaid on üle 70% ja praktiliselt iga vastutulija, väikesed lapsed kaasa arvatud, räägib korralikku inglise keelt. Endise Suurbritannia asumaa ajalugu annab tunda. Päeva viimases peatuses leiame lõpuks ka suurema alevi, kus on pood ja baar. Kaks eesti tüdrukut tormavad bussiuksest joonelt baari, selle peale läheb rootslasest projektijuht näost sinipunalillaks ja kihutab neile järele. Selgub, et Zimbabwes naised baaris ei käi, see on meeste pärusmaa. Patukotid tuuakse tagasi ja loetakse sõnad peale. Sellegipoolest suudame poest paar kohalikku õlut osta. Juua see siiski ei sünni, nagu õhtul selgub, esimene lonks maitseb nagu Pärnu Ziguli nõukogude ajal ja pudeli põhjas loksub kahtlane sade. Kolmanda päeva hommikul liituvad meiega kolleegid Hispaaniast ja söövad hommikusöögilaua lagedaks, kaasa arvatud kurikuulsad vorstikesed. Nad on eelnevalt olnud nädal aega Sambias, kus olukord olevat veelgi hullem. Toitusid viimased kolm päeva pooltoorestest banaanidest ja muidugi coca-colast. Kusagilt süüa osta ei õnnestunud, kauplused suletud, kohalikud laiutanud käsi “No food!” Ka dollarite eest mitte. Läheme Lord Rhodese nimelisse loodusparki. Meie vähemalt kolmkümmend aastat vana ja vene PAZ-i meenutav pika ninaga buss ronib bussijuht Nicholas juhtimisel vapralt mööda serpentiine üles ja iga avanev vaade võtab vaimustusest hinge kinni. Ainult Aafrikale iseloomulikud msasa-puud katavad mäenõlvu, sadade meetrite kõrgused kaljuseinad viskuvad sügavikust taevalaotusse, üksikud sädelevad joad nagu kalliskivid päikese käes sädelemas. Talvine Aafrika on lummav, raagus puud õitsevad kõige säravamates kollastes, violetsetes ja roosades õites, ainuke värv, mis on täielikult puudu, on roheline. Meie sihtpunktiks on Mtarazi Falls, maailma kõrguselt teine juga, 790 meetrit. Juga ise näeb postkaartidel märksa parem välja kui tegelikkuses, talvel on vett vähe ja ülaltvaates meenutab joa algus meie Treppoja, ainult paekivi asemel on vulkaaniline basalt. Alla näha pole midagi, kuna kuristikust tõusev veeaur varjab vaate. Nicholas näeb vist allakirjutanu silmis vähe pettunud pilku ja ütleb sosinal, et parima pildi saab joast kevadisel suurvee ajal ja helikopterilt vaadates. Seni, kuni ülejäänud grupp platooserval turnib ja üritab oma reisikindlustust proovile panna, istume Nicholas´ga maas ja räägime kohalikest uskumustest ja Aafrika võimsatest vaimudest. Tundub, et mõlemal on huvitav. Tagasiteel kohtame kohalike metsike siniste piisonite karja. Kõik tormavad bussist välja ja pildistavad, piisonitel pole sellest sooja ega külma, nemad ajavad oma asja. Nicholas ütleb pärast, et meil tegelikult kohutavalt vedas, enamik Aafikas rändajaid ei näe neid loomi iialgi, nad on väga haruldased ja hoiduvad omaette. Päev lõpeb Lord Rhodese nimelises restoranis, mis näeb küll väga kaunis ja stiilne välja ja kus hiline lõunasöök 14-le maksab 15 tuhat kohalikku dollarit, aga süüa suudavad vaid eriti näljased, sest taas on mängus sama räästunud õli. Edasi sõites on kell kuus läbi ja väljas kottpime ja külm öö. Temperatuur+4 Celsiuse järgi ja sulejoped jälle hinnas. Neljandal päeval pöörab buss taas nina Harare poole ja hakkab Manicamaa mägedest alla ronima. Teel saame ka tõsise närvikõdi osalseks, kitsal mäekülge mööda kulgeval teel tuleb vastu kaubaauto, täpselt teega ühelaiune...paremal on mäekülg ja vasakul järsk kallak. Aga ime sünnib ja mõningase vingerdamise järel mahuvab sõidukid siiski alla sadamata teineteisest mööda, bussitäis rahvast on seni hinge kinni hoidnud, kõlab kollektiivne ohe ja Nicholas saab spontaanse aplausi osaliseks. Omaette vaatamisväärsus on Zimbabwe kivimürakad, meie kodumaal oleks igaüks neist kaardil loodusnähtusena ära tähistatud. Aafrikas vedeleb taoliseid keskmise eramu suuruseid kivirahne igal pool ja ruutkilomeetrite suurustel aladel, tihtilugu on nad veel mingite kummaliste loodusjõudude poolt üksteise otsa kuhjatud ja pole imestada, et kohalik rahvas vaimudesse usub, ükski maine jõud küll ei näi suutvat sellist kivikülvi korraldada. Muld Aafikas on punane ja kollane ja algul jääb meie mõistes arusaamatuks, kuidas selles üldse midagi kasvab, meile tundub, et igal pool on liiv, liiv ja tolm ja veelkord tolm... õhtuti nägu pestes on isegi pesuvesi kollane, sest asfalteerimata teedel sõites paakub peenike tolm näole ja riietele. Aga madalamatel kohtadel künnavad seda “liiva” traktorid ja ju seal siis midagi ka kasvama läheb. Jõuame väikelinna Shamwa lähedal asuvasse peakorterisse, mis jääb meie peatuspaigaks kuni reisi lõpuni. Külalistemaja mugavus ja kahesed toad asenduvad malevaelu meenutava ühismajutusega, naised on kümnekaupa tubades ja meeste jaoks õuele püstitatud kolm hiiglaslikku telki. Dushijärjekord hommikuti ja õhtuti on pidev, aga pole ka imestada, kokku on tulnud 120 inimest Euroopast, Ameerikast ja Aafrikast, rahvuste nahavärvide ja keelte paabel. Üldiseks suhtlemiskeeleks on inglise keel, kuid on ka neid, kel sellega raskusi ja neile jääb üle ainult kaasa tunda. Hommikul sõidame kaevanduslinna Bindurasse, mis on muu Zimbabwega võrreldes suhteliselt jõukas ala, hõbedakaevandused on selle riigi suurim varandus ja vähemalt meestel on selles rajoonis tööd. Naistel pole aga nagunii aega tööl käia, sest 7-14 last perekonnas on normaalne nähtus ja sellise jõmpsikapere kantseldamise kõrval vaevalt et keegi tööl käib. Seda enam, et vesi tuuakse kooguga kaevust, pesu pestakse käsitisi ja süüa tehakse lõkkeasemel. Mitmenaisepidamine on aktsepteeritud, aga seda pidavat linnades vähem ette tulevat kui maapiirkondades – bussijuht Nicholas pärineb Zimbabwe põhjaosast, perekonnast, kus isal oli kaks naist ja tal on kokku 18 õde-venda. Binduras kohtame esmakordselt ka kohalike ebasõbralikkust ja rassismi, valgetesse ei suhtuta suhteliselt jõukas linnas eriti hästi ja paar korda hakkab kõhe ka, sest niipea kui nina tänavale tõstame, karjub keegi “White, go home!” Tuleb meelde hiljuti loetud info kohalike valgete farmerite kodudest väljakihutamise kohta, kus osa neist olla teistele hoiatuseks kohapeal maha lastud. Tõmbume kohalikku AIDS-i vastu võitlemise keskusse varjule ja jääme sinna kogu Binduras veedetud ajaks. Lõpuks ajab bussijuht bussi uksega vastu majaust ja kõik hiilivad vargsi bussi. Eelviimase päeva ennelõuna istume loengutel ja seminaridel. Pärastlõunaks oleme lõpuks planeerinud ka midagi lõõgastavat, panime end kirja gruppi, mis külastab botaanikaaeda. Aed asub Aafrika mõistes kohe naabruses, ainult tund bussiga loksumist. Botaanikaaia väravas küsitakse sissepääsu eest 15 US dollarit või 15 eurot inimese kohta, nagu endises Nõukogude Liiduski, peab välismaalane igal pool kõvas valuutas maksma ja erilist võimalust kohalikuna esineda pole – 98% Zimbabwe elanikest on musta rassi esindajad. Pärast ligi pool tundi kestnud shonakeelset kauplemist pargivahtide ja meie grupi kohalike vahel pääseme 5 euroga per nägu. Aed ise oleks suvel kindlasti täiesti fantastiline, praegu jätavad kõige imposantsema mulje kaktused, liigilt ilmselt samad, mis nii mõneski kodus lillepotis, siin aga vabas looduses ja hiigelsuured, enamus kõrgele üle pea. Jalutame lehtedeta, kuid õitsvate puude vahelistel jalgteedel, kastmissüsteemi vesi on kogutud mõnusalt vulisevatesse ojakestesse ja kärestike kohal on aeg-ajalt näha tillukesi vikerkaari. Võrreldes kõigi eelnevate päevade karjaelu ja lärmiga on äärmiselt mõnus ja rahulik olla. Õhtul on peakorteris pidu, esineb kohalik rahvamuusikaansambel, nende kostüümid on kaunis kõhedusttekitavad ja muusika eurooplase maitsele üsnagi võõras, sellest hoolimata lööb osa paljurahvuselisest seltskonnast tam-tammide saatel tantsu kuni südaööni. Viimase päeva hommikust alates süstivad minibussid ja dziibid terve päeva peakorteri ja tunni teekonna kaugusel asuva Harare lennujaama vahet, 32 riigi kodanikud on vaja kodumaale toimetada ja lahkumisgraafik riikide kaupa on seinal. Eestlased lahkuvad kella nelja paiku pärastlõunal, sõidame kohaliku taksoga, milleks on hiigelsuur, seitset inimest mahutav dziip. Tee peal kohtame taas liinibussi, seekord nii üle koormatud, et inimesed ripuvad kobarakaupa ka väljaspool ja buss ise ajab paksu musta tossu välja. Autojuht jõuab just kommenteerida, et tegelikult on selline välispidine sõiduviis liikluseeskirjades keelatud, kui järgmise käänaku taga ongi teetõke, politsei ja dokumentide kontroll. Meie pääseme suhteliselt lihtsalt, buss aga jääb meist ilmselt kauemaks maha. Lennujaamas ootab meid kogu reisi kõige ebameeldivam üllatus, selgub, et Zimbabwest välja lendavatel isikutele on kehtestatud lennukile pääsemise maks, mis kohalike jaoks on 1600 Zimdollarit ja välismaalastele 30 US dollarit. Keegi meid sellest eelnevalt teavitanud ei ole ja nii ongi kõigil taskutes küll pakikaupa Zimdollareid, eurosid-pärisdollareid aga mitte. On küll krediitkaardid, aga nendega on soovitatud mitte maksta ja nüüd tõuseb eesti jonn tagajalgadele. Mängin nii lolli blondiini kui vähegi oskan ja teatan, et põhimõtteliselt on meil nüüd kaks võimalust, kas maksta kohalikes dollarites või jääda igaveseks Zimbabwesse. Suhtlen järjest oma viie üliviisaka lennujaamaametnikuga, üks ilmselt kõrgem kui teine, vahepeal küsitakse meie oma raha, pakun Koidulapildiga sajakroonist, aga sellega ei oska kohalikud küll midagi pihta hakata... lõpuks veel helistatakse kuhugi ja viimaks lastakse meid Zimdollarite eest vabaks. Viimane üllatus tuleb tollikontrollis, kus küsitakse, palju meil kohalikku raha alles on ja kästakse ette näidata, ulatan ametnikule umbes 15 tuhat dollarit, too võtab sellest naeratades tuhat dollarit ära, loeb ülejäänu üle ja ulatab tagasi, küsides, mis ma sellega teha mõtlen. Vastusega, et taxfrees ära kulutada, jäädakse rahule ja lõpuks ei saagi aru, kas kohalikku raha on lubatud Zimbabwest välja viia või mitte. Raha ärakulutamisega on tegelikult tõsiseid raskusi, sest ka tollivabas tsoonis pole eriti midagi osta, elevandiluust nikerdused on küll imeilusad, aga neid ei tohi jälle Euroopasse sisse tuua. Ostan kodustele mõned kohalikud suveniirid ja lõpuks pudeli Jack Danielsi, mille suurest kergendustundest kambakesi lennukis ära lahendame. Tagasilennul teatab piloot, et kuna Sahara kohal on torm, tõuseme üle 12 kilomeetri kõrgusele, et tormist üle lennata. Lennukiaknast näeme süsimustas Aafrika öös meist allpool ristirästi sähvivaid välke, vaatepilt on ühtaegu õudne ja ebareaalne... lõpuks tuleb uni ja silmad lahti teeme juba Euroopa kohal... Gatwicki lennujaamas jalad Inglismaa pinnale saades on tunne, et tahaks põrandat suudelda. Kolleegile jõuab äkki kohale, kuskohas ta ära käis, ta tormab lennujaama uksest välja ja karjub Ma käisin Aafrikas! Ma käisin Aafrikas! Aga Londonis on see vist nii tavaline, et keegi ei tee eriti väljagi...