Lugesin teie Gruusia muljeid ja süda läks soojaks. Mina käisin enne sõda eelmisel aastal. Sattusin käima suht samades kohtates teiega. Lisaks veel Kazbegis. Külalislahkus ja hea vein on tõepoolest märksõnad ja Eesti on au sees. Nad tahavad väga olla valged inimesed ja saada meie moodi. Mis ei tähenda, et nad enda omapära unustaksid. Ma ei kohanud kordagi pettust ega naha üle kõrvade sikutamist. Ja sõna nad pidasid, ka kellaaegu! Mul on igati helged mälestused Gruusiast. Sinna tahan mõne aasta pärast uuesti minna, kindlasti. Soovitan soojalt, inimesed minge Gruusiasse reisima. See on meie väike panus nende majanduse elavdamiseks. Kui mingi reisifirma teeb nädalasi reise 17 tuhandega, siis meil kulus kahekesi nädalaga 10 tuhat. Ringi sõitsime palju.
Käisime eelmisel suvel juuni keskel, seega aasta tagasi. Auto parkimine on tasuline jah. Hinda eriti ei mäleta. Legode hinnad olid nagu meiegi Jukudes. Aga seal oli ka eelmiste hooaegade komplekte, mis olid siis odavamad ning sellist kraami, mida meil pole kunagi müügil. Samuti müüdi vigastada saanud pakendeid väga odavalt, mingi plekk-karbis sõdalane oli 25.-krooni näiteks. Karp oli mõlkis väheke. Meie pere sealoleku päeval hommikul tibutas. Ega see eriti ei häirinudki, kuna kõik oli wau! Pärast läks sadu ka üle. Tegelikult on igasugu maju seal hullult palju, kuhu minna. Territooriumil on mitmed söögikohad ja poed ja veel muid hooneid. Söögi osas on sedasi, et oma toidu saab vahepeal autost sisse tuua ja oma pikniku ära pidada ja jälle asjad autosse viia ning edasi nautida. Selline söömisviis on väga levinud. Samas võid muidugi kohapeal osta, on bufee variant ja igasugu kohvikud, restoranid ja kiirtoidukohad. Territoorium on ikka üsna suur. Päev kulub ära küll, võimalus on ka kahepäevapilet osta. Meie seal lähedal ei ööbinud.
Minul koos perega plaanis autoreis suvel. Loodetavasti, kui majandus päris põhja ei vaju.Tahame minna oma autoga Montenegrosse. Varem oleme käinud Sloveenias-Horvaatias, kui sellest kandist rääkida. Täpselt ei ole paigas, kas sõidame läbi Serbia või Bosnia. Kas Belgrad on külastamist väärt koht? Mulle tundub, et Ungari piirilt Belgradini on täiesti lage põllumajanduspiirkond. Silmailu vist vähevõitu. Samas oleks see vist kõige kiirem tee? Missugune on teemaksu hinnatase? Montenegros köidab kindlasti loodus. Tahaks teha mõned matkad Durmitoris, ronida mäe otsa. Kuna riik pole suur, loodame 4-5 päevaga ära vaadata olulisema. Eespool oli Terenti ja Raiksi postitustes teadjamehe kommentaare. Kas saaksite ka mulle vastata, palun. Hea oleks mõni majutuskoht eelnevalt leida. Ma eelistaksin seda väiksemas asulas ja kodumajutus oleks huvitav. Loodetavasti mingis keeles ikka saab räägitud. Lugeda on nende keelt vene keele oskusega igatahes võimalik. Söögitegemise võimalus võiks olla. Ideaalis ma näeks, et teeks sealt ühest majutuskohast iga päev väljasõite. Kui kaua sõidab Podgoritsast Durmitori/Žabljakki? Tulenevalt maastikust arvan, et mitte just väga kiiresti ei ole võimalik liikuda. Sellised praktilised näpunäited kuluks igati ära, et reisiplaane konkreetsemaks muuta. Palju maksab diisel? Kui suur on ökomaks? Mis on peamine erinevus Bosnial, Serbial ja Montenegrol? Usuline muidugi, aga veel...?? Ma arvasin ka kunagi, et Sloveenia ning Horvaatia on sarnased. Ise ära käinuna tean, kui erinevad need maad on.
Olen rõõmus, kui keegi leiab aega vastata ja omi kogemusi jagada.
Ma väga soovitan, kui te pole liiga luksusliku reisistiili harrastajad. Minagi olen Hispaanias mõne korra käinud ja pisut veel mõnes kohas aga Gruusia on koht kuhu ma kindlasti veel tahan minna. Meie käisime sel aastal enne sõda. Mõnesid mu kommentaare siit ka leiab. Minu hinnangul on hotellid seal kokkuvõttes ebamõistlikult kallid, kui vaadata muidu hinnataset. Meie kasutasime kodumajutusi ja nautisime pererahva tehtud sööke. Võrreldes restoranidega oli see rikkalikum ja maitsvam. Vein vabalt lauas ja tšatša (viinamarjast tehtud puskar vms.)pidulikumateks puhkudeks. Sinna juurde veel toostid, mis kohaliku rahva eripära. See on väga nauditav. Kasutada saab vene keelt vanemate/keskealiste inimestega ja inglise keelt noortega. Meie kasutasime mõlemaid ja samas peres - õhtusöögilauas seega 4 keelt. Marsad sõidavad igale poole ja on tõeliselt odavad. Saab muidugi kokku leppida ka nn. taksoteenuse, kuid see pole poole odavam, kui meil. Aga summa tuleb kohe kokku leppida. Inimesed on ausad ja peavad sõna. Nad lihtsalt on nii uhke rahvas, et sõnamurdmine sinna ei mahu. Mul on Gruusiast väga soe tunne südames. Võid küsida ka otse, kui soovi on: pyya.mirjam@gmail.com
Minul on väga, väga hea kogemus Kannion reisidega. Tegemist väikese firmaga, kus firmaomanik ka ise reisisaatja-giid. Prahas on linna tutvustavaks giidiks eestikeelne seal elav inimene ja Praha ümbruses käiakse ka väljasõitudel. Olen mitmeid giide näinud, seda inimest julgen soovitada. Nimi on IA, jah selline nimi ongi!
Veel soovituseks, kui Slovakkia plaanis: Slovenski Raj (ei mäleta täpset kirjapilti). See tõlkes Slovakkia paradiis on paradiis tõepoolest, sest loodus on imeilus ja väga vaheldusrikas. See on selline suur rahvuspark, kus on palju erineva raskusastme matkaradu ja erineva pikkusega. Sisenemiskohti on ka mitmeid. Ise veetsime ühe päeva seal matkates, kuid see kokku on palju suurem. See siis looduse nautlemise poole pealt, mitte arhitektuur!
Kindlasti tasub Lissaboni minna. Meie olime ühe pika päeva. Tee on kiire, kui kiirteed sõita ja raha maksta ~20 EUR oli ots. Väga lahe on Vasco de Gama sild, oli vist pikim Euroopas. See on sissesõidul linna. Lissabon on suht uus linn, kuna maavärin umbes paarsada aastat tagasi lõhkus linna täielikult. Seal on ka üks väga moodne linnaosa, nn tulevikulinn.
Albufeira oli armas ja Lagos oli teistmoodi mõnus. Mulle meeldis Albufeira rohkem miskipärast. Meie käisime ühel päeval Monchique (ma ei mäleta, kuidas seda kirjutati)mäel. Mingi 900 m kõrge ja autoga saab üles. See oli väga vahva tee ülesse läbi külade ja korgitamme metsade. Üleval olime täiesti pilvede sees. Nähtavus 1 m. Aga veidi allapoole laskudes olid võimsad vaated. Mõnikümmend km Albufeirast.
Minagi olen käinud mõlemas. Mina fännan vanu losse ja üldse ehitisi (laiemalt arhitektuuri)väga. Aga mulle jättis sügava mulje ka mõlemas kohas lossi ümber olev külamiljöö. Orava loss ise oli väiksem, kuid mäe otsas sedasi, et jättis eemalt lähenedes võimsama mulje. Giidiga igatahes meil vedas, kuigi olime omal käel perega reisijad ja laps alla kooli. Meie valisime endale inglisekeelse giidimise ja inimesena oli giid väga vahva. Saime küsida, mis rohkem huvi pakkus ja eelkõige oli väljapanek tõepoolest selline koduloomuuseumi moodi. Taga ei kihutanud meid keegi, kõike oli aega vaadata. Eriti pilkupüüdev oli suur rahvariiete kollektsioon. Aga mina ei olnudki varem Slovakkiast ja Tatratest ning sealsest eluolust ning kultuurist nii head ülevaadet saanud. (Ma ei olnud mitte esmakordselt selles piirkonnas tookord.) Mäletan, et meiegi ööbisime kusagil Orava lähedal ja mulle väga meeldis seal lossi all olev küla. See oli nii ehe!
Nüüd Karlstejin! See on kompleksina suurem, kuid asetseb mäenukkide vahel selliselt, et kaugelt näha ei oleks. Hoonena ehk huvitavam, kuid minu mälestustes on eksponeeritud väljapanek justkui tagasihoidlikum. Seal oli ka väga põnev küla lossi all jõekese ääres. Küla oli märksa rohkem turistidele orienteeritud, kuna asukoht Praha lähistel eeldab seda. Söögikohad olid mõnusad, kust avanes vaade lossile ja sealne askeldav elukene oli just parajalt rahvarohke ja mõnus, mitte ülerahvastatud.
Kui koobastega ei ole varasemalt tutvust tehtud, siis kindlasti on see väga lahe kogemus. Need on ikka suured koopad, nagu saalid. Ka seal on giiditeenus ja mitte eestikeelne, kuid lastele pole see just väga oluline. Vaadata ja ahhetada on niigi küll. Põhimõtteliselt on kahte tüüpi koopaid seal - jääkoopad ja liivakivikoopad. Olen käinud mõlemates. Liivakivikoopaid on maailmas rohkemates kohtades, jääkoopas olen käinud vaid Slovakkias. Ma arvasin alguses, et see ehk on vähem huvipakkuv, kuid oli vägagi põnev ning hoopis teistsugune, kui need stalaktiidikoopad. Teadmiseks, koopas on temperatuur alati umbes +4C, kuigi väljas võib olla +27C. Ühes koopas ringkäiguks kulub oma paar tundi ära. Alati ei saa autoga just koopasuu ette ja kõigepealt on pool kilti loodusrada kuni sissepääsuni. Tavaliselt on koopad piletiga.
Head reisi, loodan et aitasin kellelgi omi valikuid teha.