Paike3003

Uus kasutaja, liitus Tripiga 11 aastat tagasi


0 meeldimist
0 postitust
1 kommentaari

Viimased kommentaarid

Nimelt saabusin just täna TOPi esimeselt selle aasta Kreeta reisilt. Minu MÕTLEMAPANEVAD kogemused järgmised:

  1. Ei olnud mitte mingites paberites (k.a reisikataloogis) infot selle kohta, et reisi vahendab kohapeal hoopis KALAMAKI Travel, mis iseenesest pole ju paha, aga reisi vältel tekkis tunne, et nimetatud firma vahendusel aetakse konkreetsetesses hotellidesse (meil Apladas Beach Hotel) kokku hordide kaupa endiste nõukogude vabariikide (hetkel Eesti ja Läti) ja Venemaa turiste. Pole ju seegi mitte paha, aga hotelli territooriumil, ütleme ausalt, et tekkinud peaaegu kordagi tunnet, et oled sattunud Kreeka riigi territooriumile.
  2. Kummaline oli ka see, et teel lennujaamast hotelli luges üks meie reisiesindajatest (kas oli see nüüd Marilyn või Kati, seda ma ei tea) lihtsalt eelseisvate ettevõtmiste ja Kreeta kombestiku esmaseks tutvustamiseks üksikuid katkeid trükitud materjalist. Ega ole seegi paha, aga see, kuidas seda - SÕNA OTSES MÕTTES VEERIDES - tehti, tekitas juba algatuseks suure küsimärgi. Muuseas teatati, et infotunde eelseisvate päevade sisustamiseks viiakse läbi saabumise päeval kolmel korral. Millest viimasest olin minagi koos kaaslasega agaralt osa võtmas...
  3. Saabus kurikuulus infotund. Rahvas istus ootesaalis laiali. Kohale olid saabunud juba eelnimetatud Marilyn, Kati ja veel ka Marko ning veel keegi, keda meile küll ei tutvustatud, kuid kes tundus ka asjast rohkem teadvat, kuigi esmamulje järgi oli see naisterahvas justkui meiesuguste turistide hulgast. Mis siis ootesaalis juhtus - juhtus see, et nn TOPTOURsi partnerfirma Kalamaki Traveli reisiesindajad + 1 isik vahtised nõutult seda suurt rahvamassi. Marko lähenes ühele seltskonnale ja hakkas midagi rääkima, üks eelnimetatud tütarlastest rääkis midagi veel ühe lauakese juures ja kolmas veel kuskil jne. Kuulda praktiliselt midagi ei olnud, kuna lobbybaaris üürgas muusika, kuid üksikuid lausejuppe oli võimalik siiski kinni püüda. Nii juhtuski, et ühe või teise lauakese juurest sai siis üks või teine inimene ühtteist teada, aga ei midagi terviklikku. AUSÕNA, ma olen ka varem reisidel käinud, aga sellist kaootlilist ja mõttetut infotundi kogesin esimest korda. Aga miks mitte, võib ju ka nii asju ajada. Igal juhul sai otsustatud, et pakutud reisidest saab valitud just kohalikku kultuuri kõige paremini tutvustav ettevõtmine - Kreeta õhtu koos kohaliku regiooni keskuse Chania linnaekskursiooniga ...
  4. ... ja nii see oodatud õhtu saabus. Kommentaariks, mis hilisemat teksti arvestades osutub oluliseks, niipalju, et eelmisel õhtul pöördusime hotelli administraatori poole ettepanekuga meie järgmise õhtu õhtusöök, seoses Kreeta õhtuga, mis sisaldas ka õhtusööki, lõunasöögi vastu vahetada, et mitte jätta kasutamata rahalisi vahendeid, mis olime selle õhtusöögi eest juba Eestis välja käinud. Seda enam, et siis poleks vaja olnud ju päeval kuskilt söögipoolist otsida. Aga nüüd ikkagi selle kurikuulsa õhtupooliku juurde tagasi. Nimelt teatas üks tütarlastest, kes meie reisisaatjaks tollel hetkel oli, muu paberilt maha veeritava Kreeta eluolu, kultuuri ja looduse kirjelduste lõpetuseks, et kui meil linnaekskursioon lõppeb, siis võiksime kõik väikesi suupisteid endale lubade, kuna eesootav õhtusöök Armeeni külas ON NII NAGU TA ON JA EI OLE MITTE JUST VÄGA RIKKALIK. Lisaks teatati, et on keelatud meie reisisaatjatel ise ekskursioone läbi viia, mistõttu liitub meiega kohalik giid, mis ju iseenesest väga tervitan ja tekitas minus suurt lootust, et nüüd saab kuulda veerimata teksti ja mis peamine - tõeliselt ehedat informatsiooni Kreeta kohta, mis aga järgnes oli šokeeriv - me lihtsalt lidusime reisisaatja ja giidi järgi, giid muutkui seletas midagi reisisaatajale, kes tegi pidevalt märkeid ning korraks peatudes võttis giidilt kuuldu kokku kahe kuni kolme lausega ja nii kogu selle pool tundi, mis mina seltskonnas viibisin, sest ma lihtsalt loobusin sellest tsirkusest. Pöörasin ka reisisaatja tähelepanu sellele, et giid võiks ju rahvale otse inglise keeles kõneleda ja reisisaatja vajadusel tõlkida, kuid selle peale vastati, et nii ei ole tavaks ja kogu see jama jätkus endiselt. Ma lihtsalt irdusin grupist ja nautisin seda imekaunist linna, neid toredaid inimesi, meeldivalt agressiivset kauplemiskultuuri jne. Puhtalt juhuslikult põrkusime kokku kahe Eestist pärit noore tütarlapsega, kes Kreekas õpivad ja olid Chaniasse sõbrale külla tulnud. See seik tegi meele uuesti rõõmsaks ja olingi üle saanud nn linnaekskursiooniga alguse saanud šokist, aga see polnud veel selle päeva tipp ... Nimelt seisis ees Kreeta õhtu, milleks meid viidi imekaunisse Armeeni külla ja nagu mul, kes ma olen Kreeka kultuuriruumi juba kolmel korral külastanud ja ka analoogseid õhtuid, ettekujutus oli, seisis ees imevahva ettevõtmine. Lisaks teavitas reisisaatja tekstiveerimise vahepeal, et joogiks pakutakse kohalikku veini palju juua jõutakse ja söögiks pakutakse meile esmalt Kreeka salatit, seejärel kreetapäraselt valmistatud sea- või lambaliha ning lõpetuseks rahvuslikku magustoitu. Ausõna - suu hakkas juba vett jooksma, kuna vaatamata hoiatusele ei olnud aega Chanias kuskil pruukosti võtta. Mis meid siis ees ootas - üks suur söögisaal, kuhu olid paigutatud tihedalt üksteise kõrvale pikad söögilauad (hinnanguliselt 120-160-le inimesele). Enne meid tundus kohale olevat jõudnud lauatäis (nii 40 või rohkem) lätlast, seejärel meie, eestlased - nii 30-ne ringis ja ülejäänud seltskond tundus olevat kõik kokku aetud laialt Venemaalt. Esmalt toodi lauale joogid, millest valge tundus olevat rohkem õunaäädikas või mingi kääritusvedeli, kui vein, kuid samas minu rõõmuks punane täitsa joogikõlbulik. Söögiks nn "KREEKA SALAT", mis koosnes mingitest küpsetistest - JU SIIS ARMEENI KÜLAS nimetatakse seda toitu Kreeka salatiks. Sooja toidu kohta julgeks öelda, et tegu oli ehtsa Eesti jõulupraega - kartul, korralik tükk seapraadi (ilma igasuguste spetsiifiliste kreeta/kreekapäraste maitseainetetega) ja toorsalat. Magustoiduks saime kõige ehtsamaid bontšikuid. Mis puutub etteastetesse, siis see tuli trupil kenasti välja, aga tõelise löögi sai minu varasem kogemus, et rahvalikel õhtutel Kreekas on tavaks kogu saal, ja seda just kõigi laudade ümber, kaasa lööma panna - ja seda väga lihtsal põhjusel - KELLEGI KASU EESMÄRGIL OLI SEE KENA KOHALIK TAVERN LIHTSALT NII PAKSULT RAHVAST TÄIS TOPITUD, et ainus võimalus rahvast kaasata oli nad tantsammul lihtsalt ruumist välja viia või siis lõpuks sellele imekitsale lavapinnale paigutada, mille tulemusel ei olnud minu hinnangul küll enam tegemist kreeta ega ka mitte kreeka rahvalike tantsudega, AGA JU JÄLLE MINUS viga - MINU OOTUSED OLID LIHTSALT TÕSISELT KÕRGED. Seda enam, et kogu see ettevõtmine - alates ´linnaekskursioonist kuni rahvaliku õhtu lõpuni läks mulle maksma 38 EUR. Too õhut lõppes siiski rõõmsa üllatusega - nimelt oli hotelli hooliv peremees meil saabudes uksepeal vastas ja pakkus hotellis ära jäänud õhtusöögi kompensatsiooniks meile vähemasti hotelliköögis suure armastusega kokku pandud võileibu ja puuvilju, millele oleksid võinud mõelda ju ka meie REISISAATJAD, aga ...
  5. Lõpetuseks veel niipalju, et nn ÄRASÕIDUINFO lubati infostendile välja panna hiljemalt 24 tundi enne ärasõitu - nii meile reisi alguses lubati. See aga jõudis infostendile alles ärasõidueelse õhtu õhtusöögi ajal ehk umbes 20:30-paiku, aga see ju ikkagi väike probleem, kuna teada oli, et ärasõit ju ikkagi toimub.
  6. Kokkuvõtteks tekkis lihtsalt küsimus - kuidas, miks mina ja ka teised reisilised peavad kinni maksma (ja mitte vähe) mõne noore inimese õppe reisisaatjaks, sest mitte millekski muuks seda nimetada ei saa. Tundus, et too meesterahvas oli kompetentsem, aga teda peaaegu lihtsalt ei olnud.

ÜLDISELT VÕIS JU REISIGA RAHULE jääda - päike paistis, basseinid olid karged, merigi käe-jala juures, hotelliteenindajad olid armsad, hotelli köögiga võis ka rahule jääda (v.a ehk fakt, et viimase kahe päeva õhtusöökide soojad road olid kokku pandud eelmiste päevade jääkidest - seda küll veidi ümbertöödelduna, aga siiski). Meie hotellist jäi küll kaubatänavani ja restoranideni tükk maad, kuid kõndimine ei ole ju kunagi liiast. Ainus vast, mida enam ei kordaks - õhtusööki ei võtaks, kuna traditsiooniliselt muutub pakutav üksluiseks, samas kui erinevates TAVERNATES pakutakse ohtralt eriilmelisi ja -maitselisi hõrgutisi.

Et lõpetada positiivselt, siis erilised tänud väga meeldivale prouale, kes kinnitas end olevat juba kolm aastat Kreetal, kuid kelle elu on olnud seotud ka Eestiga. Ainult tema oli see inimene, kes suutis vahel harva (tundus, et ta oli ikkagi vene gruppide reisisaatja ja meiega sattus vaid võimalusel liituma), kui võimalus tekkis huvitavaid fakte Kreeta ja kreetalaste kohta öelda ja seda ka linnaeksursiooni ajal. Ta oli imearmas ja pühendunud inimene, kes kõneles eesti keelt kerge vene aktsendiga. Soovitus, kui teda (kahjuks ei kirjutanud endale kuskile tema nime) kohtate, siis hoidke tema ligi - ta teab palju ja kõneleb kõigest tõeliselt vahetult.

ÕNNELIKKE JUHUSEID SOOVIDES!!!