Mina reisin elektroonilise viisaga (teine variant) ehk siis välja prinditud pdf, millele löödi Mashhadi lennnuväljal tempel peale. Passi ühtegi märget ei jäänud.Samuti nägin mimeid rändajaid, kes tegid viisa lennujaamas. Neil ei olnud ühtegi paberit ega templit passis. Väideti, et  kõik on mingis müstilises süsteemis. Ilmselt saab niimoodi riiki ja välja lennujaamade kaudu.Muljeid Iraanist leiab siit, mida üritan reisi edenedes täiendada: http://blofeld.edicypages.com/ilmareis/ashgabad-teheran

Korjan peakatteid, mis vastavat maad iseloomustab. Hetkel kogus umbes 60 tükki. Ühe sõid koid ära.

Mashhadi lennuväljal toimis väljaprinditud e-viisa õlitatult. Tempel löödi peale ja kogu moos.

Aitäh. Küsimus ongi selles, et e-visa taotlemisel paistab olevat 2 varianti.1. Visa grant notice ehk kinnitus, mille alusel saad saatkonnast või lennujaamast viia2. Electronic visa- mis  ongi viisa.Mina sain esmalt esimese ja seejärel saatkond saatis mulle teise pdf faili kujul. Paraku jäi segaseks, miks selle elektroonilse viisaga maapiirilt üle ei saa. Olen ka uurinud kohalikelt reisibüroodelt- sealt tuleb vastukäivat infot. 

No näed- läks ainult pool aastat, enne kui märkasin vastata.

1. Hinnatase on nagu ikka Aafrikas- Kui tahad elada nö. eurooplase kombel, siis pead maksma ja mitte oluliselt vähem kui Eestis. Kui tahad elada kohaliku kombel, siis on muidugi odavam, ehkki selline kvaliteet ei pruugi kõiki rahuldada.
2. Pealinnas on igasugu hinnaga hotelle. Maapiirkondades on valik piiratum, kuid üht-teist leidub sealgi. Riigi luksuslikumad hotellid on üldse Principe ja Rolase saartel. Kodumajutuse kohta ei oska kahjuks midagi öelda. Küll aga on palju kohvi ja kakaoistandusi, kus saab ööbida suht mõistliku hinna eest endistes rantšohäärberites. Telk on ilmselt võimalik, kuid krabisev ja kihisev džungel ei kutsu eriti põõsasse telki püstitama. Samas- matkaradadel on mõningad telgipüstituskohad olemas.
3. Saared on väiksed (umbes nagu Hiiu- ja Muhumaa) ning peasaare ainus maantee teeb poolringi põhjast lõunasse, jättes lääneranniku katmata. Seega suurt liiklust seal ei toimu. Ise rentisime autojuhi, kes teadis igasugu radasid ning metsateid. Kasulikum on võtta 4WD, sest vihmaperioodil on rajad mudased.
4. Kaks nädalat on täiesti piisav aeg.
5. Ärevaid momente ei tekkinud. Rahvas on väga sõbralik. Pole turistidega väga harjunud. Lapsed on uudishimulikud- nagu igal pool.
6. Scam-i väga ei täheldanud. Piirivalvur tahtis jätta templi löömata- pidin talle seda meelde tuletama. Viimasel õhtul võeti pealinna hotellitoast 100 EUR-i ära. Liiga lohakaks ei tasu muutuda.

Tulin mõned päevad tagasi. Muidu OK, aga lendude vahe oli 5 tundi ning kaotatud öö pidin tasa tegema Praha lennujaama pingi all. Aga see pole muidugi lennuki süü:)

Ärge nüüd nii ahneks ka minge. Arvestage, et LP uuendab end regulaarselt ning 6 raamatut tähendab, et peate need reisid 3-4 aastaga sooritama. See, kelle rahakott nõnda paks on, jõuab LP soetada ka hullude päevade vaheajal.

Seepärast, reisihimulised poisid ja tüdrukud, soovitan vahelduseks klikata hoopis http://www.bradt-travelguides.com/, kus hetkel enam vähem sarnane kampaania käimas (30% discount). No kus mujalt saaks selliseid reisiraamatuid nagu Eritrea, Põhja Korea või Kosovo. Ise olen kasutanud Gabon/Sao Tome ning Nigeri raamatut ja jäin rahule küll.

Kõva autoturg paikneb Maroko ja Mauritaania vahelisel piirialal ehk eikellegimaal. Paljud sõidavad üle Maroko piiri, müüvad seal autod maha ja kappavad Marokosse tagasi. Soovitan sul sõita Lääne-Sahara linna nimega Dakhla ning koopereeruda seal teiste autoärimeestega- põhiliselt prantslased aga ka hispaanlased. Äkki saad nende know-how'd ära kasutada ning hiljem nendega Dakhlasse tagasi ka. Hea oleks elementaarne prantsuse keele oskus, aga saab ka inglise keelega.

Mulle tundus, et Mauritaanias on tänu uutele teedele tekkinud ka tugev autonõudlus. See ilmselt seletab asjaolu, mille kohaselt ei müüda autosid mitte marokolastele, vaid sõidetakse tuhat kilomeetrit lõunasse ja üritatakse mauridega äri teha.

Natuke olustikukirjeldust võid lugeda siit: http://blofeld.koondistempo.ee/aafrika04.html