pericles

Uus kasutaja, liitus Tripiga 10 aastat tagasi
0 meeldimist
1 postitust / 28 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Tean juhtumit, kus aeguva passiga Taisse ei lastud. Inimesel jäi vaid lendamisrõõm.

Hberti vastus oli vist natuke irooniaga mõeldud ja külvas veidi segadust. Malaariat ei peeta Balil tõesti ohuks, küll on aga seal hetkel korralik denguepalaviku puhang. Lisaks möllab marutaud.

Kollapalavikku aasias minu teada ei ole ja vaktsineerimistõend on vajalik vaid siis, kui oled vahetult saabunud Aafrikast või Lõuna-Ameerikast.

Vene kodanikele on Tai siiski viisavaba. Aeg-ajalt oleks mõistlik enda lisatud dokumendid ka läbi lugeda;) Rahvusvahelise lennujaama kaudu saabudes saavad õiguse olla 30 päeva, mööda maad saabudes 15. Kui kauem tahavad olla, peavad viisat taotlema.

Ühe-otsa piletiga ei taheta üldjuhul lasta lennukile siis, kui sa sihtkoheriigi viisa piirilt saad (või võid viisavabalt siseneda), kuid tingimuseks on tagasisõidupileti olemasolu. Kui piiril viisat/templit tagasisõidu pileti tõttu passi ei lööda, siis on lennufirma kohustatud sind tagasi transportima.

Kuidas Sa said aastase Tai viisa tagasisõidupiletit esitamata?

See oleneb sellest, kus Sa parajasti oled. Pakun, et rannad näiteks on rahvast täis. Ise olime sellel ajal Saigonis ja ei ütleks küll, et majutuse leidmisega probleeme oleks olnud. Probleemid olid tee ületamisega, sest kõik linnaelanikud olid oma punnvõrrid välja toonud ja need voogasid tänaval nagu üks suur jõgi. Probleeme võib olla veel Mekongi delta ujuvate turgude külastamisega, kuna tegu on siiski pühaga ning kaupmehi on vähe. Tuurikorraldaja kindlasti leiad, aga elamus jääb muu ajaga võrreldes vast väiksemaks.

2009.a septembris õnnestus ühel pommimehel läbi lennujaama turvakontrollile sarnase turvakontrolli jõuda Saudi printsini, endal lõhkeainepakett ja detonaator ühes allpool vööd asuvas kehaõõnsuses. Ootan huviga aega, mil enne lennukisse sisenemist kükitada ja köhatada tuleb;)

Äripaeva artikkel lennuturvalisusest

http://www.logistikauudised.ee/Default.aspx?ArticleID=e84cf6a3-5a1c-46cf-8ac3-bb9aa8ce3040

Vandenõuteoreetik ei ole, aga palju küsimusi tekib seoses lennuturvalisusega. On inimesi, kes tõmbavad kõrvad lidusse,ütlevad, et "see on osa tänapäevast" ja on küsimusteta nõus kõigega.

Kas AavoP on endale esitanud või teab vastata küsimustele:

a) miks tuleb vedelikud laduda minigrip kilekotti?
b) kas lennuturvalisust ei suurendaks naerunägu kilekotil?
c) miks on küüneviil lennukis ohtlikum kui roosiks löödud pudel?

Ehk hakataksegi varsti kõiki inimesi peale turvavärava läbimist ka füüsiliselt läbi kompima. Tallinna lennujaamas on aga pikka aega olnud asi nii, et kui ma lendan äriasjus ja ülikonna-lipsuga, siis peale piiksuta turvavärava läbimist mind ei kombata. Kui aga eralõbuks lennates on ülikond asendunud teksade/matkapükstega, siis tuleb peale turvavärava edukat läbimist tunda oma ihul ka G4S töötajate käsi. Käib profileerimine, kusjuures mitte nahavärvi alusel. Ülikonda kandes muutub isegi minu röövlinägu usaldusväärseks;)

Et jutt päris teemast mööda ei läheks, siis lõppu üks lugu "mikihiiremaalt". Saksa-Pakistani segaperekonnast pärit aasiapärase nimega tüdruk tegi Kesk-Ameerikasse teel olles vahemaandumise USA. Kahtlane nimi jäi loomulikult ametnikele kohe silma. Trantsiitalas järgmist lendu ootav tütarlaps eskorditi põhjalikule läbiotsimisele. Loomulikult ei leitud midagi ning selle kinnituseks kleebiti tütarlapse käsipagasile ja tema RIIETELE kleepekad "Safe" (turvaline).
Aga tõepoolest, milleks kaevelda? USAsse reisimine ei ole ju kohustuslik.

Turvalist aastat uut!

Mina käisin õhtul, vahetult enne templi sulgemist. Rahvast oli kõvasti, pildistamiseks vonkles pikk järjekord. Tegelikult ei erine seal nn 500 bahtise tavapileti eest nähtu sugugi tsirkuses või loomaaias nähtust. On ainult lootus, et sinu piletiraha läheb heaks otstarbeks. Loomaaiaelamuse vältimiseks julgen soovitada kallimat paketti, mis lubab loomadega vahetumat kontakti.

Loomulikult on lennuturvalisus illusioon, mida müüakse inimesele, kes ise eriti mõelda ei viitsi.

Kui viitsiks, siis tekiks küsimus, et miks konfiskeeritakse mult turvakontrollis küüneviil, aga peale turvakontrolli on võimalik osta klaaspudelites jooke. Kas küüneviil on ohtlikum kui "roosiks" löödud pudel? Kardan, et mitte. Lihtsalt alkoholi müümine on väga tulus äri ning seetõttu ollakse nõus tegema kompromisse. Kas keegi usub, et klaaspudelid lennujaamapoodides korjatakse kokku peale seda, kui mõni purjus lennureisija on "roosiga" kellegi puruks kriipinud?

Vedelike piirang käsipagasis oli Euroopas täies jõus kui ma Malaisiast vahemaandumisega Dubais Euroopasse lendasin. Malaisias ei tundnud mu vedelike vastu keegi huvi, Dubais samuti mitte. Frankfurdis tuli aga jätkulennule minekuks osta 50 eurosenti maksev minigripp (muide, äkki oskab keegi seletada, et miks just taassuletav kilekott olema peab???). Mina võtaksin selle olukorra kokku nii, et kui juba basseinis oled, siis kontrollitakse vette urineerimist rangelt, basseini servalt võid aga lasta palju tahad. Möönan, et see juhtus paar aastat tagasi, ning vahepeal võivad olla reeglid muutunud.

Täpsustuseks, et Aircometil oli probleeme juba pikka aega. Ei jõutud maksta töötajatele, lennuliikluse reguleerijatele ja isegi IATA liikmemaksu, mispärast nad sealt välja visati. Aga viimase põntsu pani UK kohus, kes keelas edasise piletimüügi ja arestis Air Cometi lennukid. Kõik see toimus ühe Saksa panga nõudel, kellele Aircomet on võlgu lennukite liisingu eest. Seetõttu jõulude paiku pankroti planeerimisest ma Aircometit siiski ei süüdistaks;)

Kuigi postituse pealkiri oli Vang Vieng, siis postituses selle linna kohta eriti palju infot ei leidunud. Püüame siis asja parandada;).

Laose LPd lugedes kerkis mu silme ette VV kohta mõnevõrra teine pilt kui see, mis kohapeale jõudes avanes. Kujutasin miskipärast ette karstikaljude vahel jõe ääres olevat hõreasustusega külakest toredate külalistemajakestega. Karstikaljud (veidi eemal) ja jõgi oli olemas, kuid selliseks turistigetoks ma valmis ei olnud. Olen nõus, et VV on Laose kõige "päkk-päkkerim koht" ehk sealne turist on just nimelt seljakotiga tegelane.

Tänavad on palistatud üpris räpaste/tänavatolmuste söögikohtadega, kus seinal olevatest telekatest tuleb non-stop "Sõpru". Kuigi tegu pole rannalinnaga, liigub palju ringi rannariietes inimesi, kes on teel "tubingut" tegema. VV tubing on selline kuulus asi, et sellest räägivad isegi inimesed, kes pole Kagu-Aasiasse sattunud. Suurepärased loodusvaated ei ole siiski kuulsuse põhjuseks. Tuntuks teeb asja hoopis see, et traktori õhukummiga jõest alla lastes on võimalus liuelda jõeäärsetesse baaridesse ja seal end täis juua;) Kui sellist plaani pole, siis on kanuusõit suvalisel Eesti jõel looduselamuse poolest vingem kui seal tehtav tubing. Tänu VV tubingu omapärale on linnas ka palju napsiseid ja valjuhäälseid inimesi. Tubingust toredam oli võimalus VVst kajakiga pealinna sõita. Ok, osa teest läbiti veoauto kastis, kuid päris mitu tundi ka jõel.

VVst jäi veel silma, et päris kõvasti on hotelle ehitatud. Ja mitte lihtsaid külalistemaju, vaid ikka mitmekordseid monstrumeid. Ma ei tea, kas polnud hooaeg, aga hinnad olid mõistlikud.

Planeeritava lennu aega oleks kah oluline teada;)

Sai käidud märtsis, leidsime pakkumise 35 taala päev. Tegijate nimi oli Carrusel Tapira ja soovitan sellest eemale hoida kui katkust. Laager, mida "lodge'ina" reklaamitakse oli kohapeale jõudes muutnud "adventure camp'iks". Suurim probleem oli see, et ainus sääsevõrkudega varustatud ala oli sinu voodi. Väljaspool voodit veedetud aeg tuli vehkida, tantsida ja sääski tappa, kuna ükski kolmest kaasas olnud putukamürgist ei toiminud. Või kui toimis, siis mitte üle minuti. Dzunglihäälte saatel rahulikult võrkkiiges raamatu lugemisest võis seega vaid unistada. Giidiga kah ei vedanud, oli teine selline loll jõmm. Sama kompanii teine giid paistis siiski asjalikum olevat.
Virisen eelkõige seetõttu, et asja reklaamiti välja teisiti kui see, mis kohapeal pakuti. Samas kõrval oli üks teine laager, mis nägi välja palju korralikum, sääsevõrgud olid ka söögiala akende ees. Seal maksis päev 50 dollarit.

Iquitose lennujaamas oli vähemalt märtsis paljude reisibüroode putkad ning põhimõtteliselt oleks saanud otse sealt omale reisi osta.

Kui Limast Arequipasse lendate, siis soovitaks paar päeva linnas rahulikult võtta ja kõrgusega kohaneda. Colca kanjonisse ei ole järgmisel päeval mõtet minna, siis virutab siruli. Nägime oma grupis selliseid vendi, kes olid näost päris rohelised, kuna olid otse Nazca ööbussilt tuurile hüpanud. Näha ja teha on Arequipas paar päeva küll. Ja süüa saab hästi.

Kui vähegi toidust olete huvitatud, siis Limas soovitan külastada mõnda Astirdi ja Gastoni asutust. Kui restoran tundub liiga peen, siis peale restoranide on neil ka mõned loungeíd, kus hea pisco soureid libistada ja toitu nautida. Üks selline on Lima keskväljaku lähedal.

Boliivias La Pazis ärge minge mööda kohast La Comedie Art-Cafe Restaurant. Prantsuse toit, aga kohalikud toorained. Õhtusöök kahele maksab sama palju kui praad Tallinna sama taseme restos. Teine pärl on Pronto Dalicatessen.

2007.a KLis viibides avastasin üllatusega, et Petronase tornid olid lahti hulga kauem, kui 16.30ni. Oli võimalus ka öist linna ülevalt kaeda.

Reisistiile on erinevaid, kõik sõltub inimesest, rahakotist, kasutatavast ajast. Snoopi reis ei tundu sugugi tormamisena, kui inimese eesmärk oligi näha Bangkokki (mitte Taid), Singapuri, Sydney't (mitte Austraaliat), Uus-Meremaad ja Hong Kongi ning ühest riigist teise sai kulgetud lennumasina abil. Paraku olen kohanud aga inimesi, kes reisivad just nimelt selle "ristikese" nimel.

Mööda maad ühe kuuga Mehhikost Brasiiliase.... eee, kindlasti tore bussireis: aknast paistab tõenäoliselt palju huvitavat, bussijaamade ümber koguneb tavalisest koloriitsem rahvas ning reisiseltskond vahetub pidevalt. Samas väheusutav, et selle reisi käigus jääb võimalusi külastada varemeid, koloniaallinnu, randu, dzungleid, mägesid, saari jne.

Lonely Planeti turismiatraktsioonidest niipalju, et kuna raamatud on kirjutatud erinevate inimeste poolt, siis puudub võrdlus erinevate riikide vastavate atraktsioonide vahel. Nt. Venezuela koloniaallinn Coro võib olla igati kena, aga kui vahetult enne seda oled Cartagenas olnud, siis võtab Coro lihtsalt õlgu kehitama.

Mina ei näinud küll karvane ja räsitud välja, aga sellest hoolimata nõuti minult Laose-Tai piiril kinnitatud lennukipiletit. See oli mul õnneks olemas, broneeringust väidetavalt ei piisanud. Küll aga sain broneeringuga Taisse sisse Bangkoki rahvusvahelise lennujaama kaudu. Asi toimus kah paar kuud tagasi.

Pileteid saab nii netist kui kohapealt ja kohapealt viimasel minutil ostetud lennukipilet ei ole odavam. Kui kuupäevad teada, soovitan netist ära osta. Meil oli natuke sebimist, et kohapealt pileteid saada. Pilet Guayaquilist Baltrale maksis vist 350 dollarit, Quitost veidi üle 400.
San Cristobali ei lennanud, piletihinda ei tea. Baltrasse lennata sai seetõttu, et sebisime endale reisi kohapealt. Seal oli suurem valik kui teistel saartel ja tuli odavam kui Eestist (ülikallis), Quitost (hirmkallis) või Guayaquilist (päris kallis) ostes. Oli lihtsalt kallis:) Seda siis kui dollaripaki välja käid ja pole veel laevale astunud. Peale nädalast merereisi tagasi saabudes tundsin vähemalt mina, et asi oli iga dollarit väärt.

Calamiani saared Luzoni ja Palawani vahel on väge hea koht vrakisukeldumiseks. Kaheksa üle 100-meetrist Jaapani laeva on üpris madalas vees.

Viisavabastuse aluseks on:

a) Tai riigi ühepoolne otsus vabastada riigi x kodanikud viisanõudest

b) Tai kuningriigi ja riigi y vaheline leping selle kohta, et nende riikide kodanikel pole teise riigi külastamiseks viisat vaja.

ELiga ei ole siin mingit pistmist, kuna enamus EL riikidest on saanud viisavabastuse Tai riigi ühepoolse otsuse alusel.

Viisavabadust toetan, saatkonna avamise osas olen kahtlev.

Ja mida Vanuatu/Laose poisid meist arvavad?;)

Mööda maad riiki sisenedes on nüüd kõik ühesugused "neegrid". Tai kehtestas nn "piirijooksude" vältimiseks uued reeglid, mille kohaselt kõik mööda maad riiki saabujad saavad nüüd 15-päevase viisa/riigis viibimise loa varasema 30-päevase asemel. Lennujaamade kaudu saabuvajaid asi ei puuduta.

Suurem osa viisavabalt Taisse saanud riikidest on määratud Tai riigi poolt ühepoolselt. Venelased on aga nt sõlminud lepingu. Seega on viisavabastuse taotlemiseks kaks võimalust: kottida Taid või kottida meie välisministeeriumit.

Jutt eestlastest kui üleilma tuntud narkomuuladest ajab ka haiged hobused naerma. Lugege vähem Eesti Ekspressi! Need kümme aastat tagasi Tais vahele jäänud kolm/neli eestlast + paarkümmend(?) Ladina-Ameerikas vanglaleiba söövat tegelast on imeväike piisk rahvusvaheliste narkokullerite meres.

  1. Boracay oli nädalavahetusel kindlasti Samui või Phuketiga võrreldav. Aga äripäevadel oli üllatavalt rahulik.
  2. Alkohol oli odavam ja parem kui Tais. Nt Tanduay 15 aastat vana rummi sai u 100 krooniga kätte. Õlu oli kah odavam ja kohalik sortiment veidi suurem kui Tais.

Puerto Princesas soovitan kindlasti üles otsida restorani Kalui- parim atmosfäär ja toit. Kaks aastat tagasi maksis nende kolmekäiguline eripakkumine kahele 350 peesot.

Üpris ammu sattusin Phuketi linnast lennujaama jagama taksot taist ärimehega. Naljakas kogemus oli, kuna esimesel 500 meetril kukkus ta moslemeid sõimama. Nemad olevat süüdi kogu riigi (ja Phuketi) hädades. Ostavad kõikjal maad kokku, hävitavad metsi jne. Pole varem ega hiljem täiesti võõra vestluskaaslase suust sellist rassismipuhangut kuulnud.

Aga sarjas "Vanglapõgenemine" sõideti küll lausa pick-up massinaga Panamast Kolumbiasse;)

Mexico Cityst Costa Rica pealinna San Josesse kulus 8 nädalat. Vahepeal sukeldusime ja müttasime kõnnumaal, aga muidu erilist molutamist ei olnud. Panama oli plaanis, aga jäi ajapuudusel ära.

Dariani maakitsuse ületamisest on muide hiljuti tehtud film "The art of travel", mis on kahjuks aga saast. Lihtsalt hoiatuseks;)