Lublin on suvel tõesti kena. Otsisime kaardi järgi kusagil seal Babrovas asuvaid kämpinguid, aga ei leidnud. Kämpi kohal(vahetus naabruses) olid teisest ilmasõjaajast pärit Majdaneki surmalaagri barakid. Tänaseks muuseum. Meil jäi ajapuuduses seal küll käimata, vaatasime eemalt. Otsisime ööbimist, leidsime Varssavi maanteed välja sõites linna piiri lähedal ruudu sees tumerohelise A tähistusega Agroturystyka võrku kuuluva kodumajutuse. Pererahvas, Wanda ja Miroslaw Hawrylo võtsid meid kenasti vastu. Kurtsid, et toad olid reede õhtuks juba hõivatud. Meil oli oma telk. Saime tiigi ääres lõkkeplatsi juurde koha. Pesemine, söögitegemine, tualetid olid majas. Maksime 5 inimese eest ca 600eeki maksu. Öömaja polnud küll eriti odav, aga väga ilusas aedlinnas, rahulikus paigas. Kilomeetri kaugusel ilusa kõlaga kirikukell. Ilus suveõhtune idüll. Põhimõtteliselt on võimalik ka tube võtta ja sööki tellida. Ka lõkkeplatsi kõrval on väga kena varjualune kaminasaaliga ca 20-le, mille kasutamise eest lisaraha ei tahetud Neid võib leida sõites Varssavi teed linnapiirile. Vasemale jääb Florexpoli bussipeatus ja mingi Klimapoli ettevõte. Nende vahelt näitab teeviit vasakule NOCLEGI 2km. Edasi tuleb vaadata väikeseid viitasid: nad stawami, ja jõuategi õuele. Võib ka eelnevalt kontakteeruda: http://www.agroturystyka.pl/index.php?inc=kwatera&id=446

Selle agroturystyka.pl pealt võib leida häid kodumajutusi üle Poolamaa. Meie olime pani Wanda ja pan Miroslawi(Ilek) külalislahkusega väga rahul. Ise nad eestlastest palju ei teadnud, aga suhtusid väga hästi. Räägivad ka poola sõnadega segatud vene keelt.

Jõudsime 1. augustil mõni minut enne kella kaheksat hommikul Rava-Ruska piiripunkti. Uued ehitised ilusa ilmaga annavad kokku kena vaatepildi. Selge märgistus: vasak rida sõidautodele, keskmine bussidele, parempoolne veomasinatele. Tegelikult olid kahes vasemas ainult sõiduautod ja pakibussid. Mõni minut peale kaheksat saabus päevinäinud Ladaga spordiriietes noormees, kes tekitas keskmise ja parempoolse rea vahele veel 2,5 rea. Saabujaid oli veelgi. Kõik ikka sinna lisaritta. Teisest reast tuli ühest Poola numbriga autost pealt 50-ne daam, kes hakkas saabujatele näitama kohta, millise teise rea auto ette nad võivad ennast seada. Sain aru, et algul meie ees kuni esimese väravani olnud ca 30 auto pikkune rivi muutub kohe 50-seks. Kohtade korraldamine jätkus ka pärast väravat, kus Ukraina piirivalvur andis lipikud piiriületuseks. Lipikutele märgiti reisijate arv ja auto number. Kui algul olid ainult Poola numbritega autod eelistatud, siis tagantpoolt tulid enamasti ukrainlased. Žigulid, vanad Opelid, lisaks mõned mossed ja ekstra vaatamisväärsus Gaz-24. Kõik kaunilt tuunitud ja ehitud, kleepsud, värvilised laiad porikummid ja korralikult roostes-mõlkis. Igas autos reeglina üks juht ja pealtnäha tühjad masinad. Kõik masinad üritati aeg-ajalt lükata nüüdseks alles jäänud kahest reast parempoolsesse. Bussid ja veomasinad, kes „2,5” mööda mahtusid suunati kuhugi eraldi paremale, aiaga eraldatud tsooni. Mõned „muulased” rääkisid järjekorras, et see sõpruskond- näha oli 40-50 masinat, veavad Ukrainast Euroopa Liitu autokütust, viina, sigarette. Igatahes, ärikad sõltumata autonumbri päritolust tundsid üksteist suurepäraselt. Uusi tulijaid tervitati kättpidi. Jutt käis nii ukraina kui ka poola keeles. Ka autosid veeretati edasi sõbralikult. Justkui ukrainlane poolaka oma ja vastupidi ka. Jäi mulje, et mõni mees veeretab üle piiri kahte masinat. Kui mingigi autode edasi liikumine toimus, hakkas „soodusrivis” meeletu edasi-tagasi autodest-autodesse jooksmine. Peale „paigutajate” oli näha ka asjaajajaid, eeskätt see 50-ne proua, kes sebis tolli-passikontrolli putka ja kärsitute rivi vahet. Mingil hetkel tuli dokumendi patakaga helesinise särgi ja pagunitega ametnik, kes suunas „soodusrivist” paar „vale” masinat uude, kolmandasse rivvi ja nii sai korraga ca 20 autot otse läbi passikontrolli sõita, mõned sealtki kohe läbi. Selgus, et neil oli juba enne dokumentidega putka akna juures käidud. Ei mingit häbitunnet, ega ametniku selgitust ülejäänud ootajatele-miks siis nii?? Moepärast käis laigulises vormis piirivalvur ka mõne Lada pagažiruumi kaemas. Aga ei lõppenud vaheletrügimine ka veel 20m enne tolli-passikontrolli putkat. Kavala naeratusega Žiguli juht, ukraina preili, näitas mulle käega, et ta tuleb mulle ette. Samal ajal oli kogu aeg meie ees kannatlikult seda jama vaadanud sakslasel mõõt täis saanud. Ta žestikuleeris elavalt ja ühemõtteliselt kätega mõnele ülbikust sõpruskonna tegelasele oma arvamust neist ja nende korrast. Kas slaavlased ka midagi saksa keelest aru said, seda ma ei tea. Igatahes üritas sakslane kannatlikest ootajatest moodustada vastasrinnet ja mitte kedagi enam vahele lasta. Üritasin minagi tema eeskujul sulgeda ukrainlaste Žiguli tee. Seepeale hakkasid tüdruku kõrval istunud mammi hõbehambad väga elavalt välkuma. Niipalju kui ma päris hea vene keele rääkijana ukraina omast aru sain, selgitas ta mulle, et see on nende piiripunkt, mina seal esimest korda ja ei tea elust midagi. Tüdruk jooksis mu juurde, seletas omas keeles midagi sellist, et seal ees ootab tema vend, kes siin midagi korraldab ja võib teha ning mul on parem ta ikkagi vahele lasta. Tegelikult tahtsimegi terve auto ja tervisega ikkagi koju jõuda. Rohkem ma ei üritanud neid kasvatada. Lõpuks jõudsime passikontrollini, kus minu ees luuk suleti ja ametnik tuli õue demonstratiivselt suitsu tegema. Samal ajal vooris tagant veel ja veel teise luugi juurde dokumentide esitajaid. Läksin minagi küsima, kas saan ka. Sain küll. Energiline pagunites blond proua laskis avada pagaaži nii taga kui katusel. Ütles, et teda huvitavad eeskätt vanavara, ikoonid, kunstiteosed. Laskis mõned asjad autost välja pakkida. Ühene küsimus: „Tšto-to stranno u vas vsjo upakovanno, tšto võ tam sprjatajete?” ei jätnud kahtlustki, et meie näol oli tegu kahtlaste isikutega. Naisel kästi autost välja tulla: „Tšto võ tam meždu nogami deržite?” Tule taevas appi!! Õnneks meie saime pitsatid lipikutele ja passidesse, ärikad meie taga ja kõrval irvitada nähes milline näeb välja baltlaste pere vara peale kahenädalast reisi. Seejärel tuli minna mingisse vahepunkti, kus laigulises sauaga ametnik reastas tõkkepuu taha kolme-nelja ritta neid, kes pidid edasi tungima kahte ritta. Eespool kirjeldatud Volga Gaz-24 jõudis sel ajal meist mööda saada ja siis enam mitte käivituda. Temale tehti erand, lükati tõkkepuu taha remonti ja siis jälle tagasi, käima lükkamiseks. Erand tehti ka taanlastele, kel kaasas alla aastane laps, erand tehti ka mingile ukrainlasele, ainult ei tea miks. Tema maastur oli lihtsalt „bolejee krutaja mašina”. Ka kolmest kahte ritta tunglemine läks mõlkideta. Viimane(!) ukraina piirivalvur luges veel autos olevad näod üle ja andis läbisõiduloa, soovides „Bitte!” Ilmselt on siis Eesti numbrimärk nii sarnane sakslaste omaga. Aga tuju tegi korraks paremaks. Kurvi taga tuli taas ümber reastuda. Valisin lühema rea. Mõnda aega seal loksunud, tuli tagant autost irvitav noormees ja ütles, et EL passiga reisijad on kõrvalreas, see siin ülejäänute so ukrainlaste jaoks. Mind keegi vahele ei lasknud, tuli minna rivi lõppu. Jälle mingi 6 autot olin mööda lasknud. Loogiline oleks, et EL kodanikud saaksid ikka kiiremini, aga Rava-Ruskas näikse kõik pahupidi. Olime üle nelja tunni oodanud. Lapsed tahtsid tualetti. Valida oli, kas minna pass kaasas tagasi ukrainlaste juurde või siis 0,5 km edasi poolakate manu. 1,5 zlotti või 4 grivnat tuli inimese kohta välja käia. Laste käest siiski raha ei tahetud. Imestama pani, et auto kõrval olid ometi tualettruumid, aga need olid kõik suletud. Lõpuks jõudsime me ka Poola ametnike ette. Vahetult enne seda oli reguleerija meid saatnud „All pasports” ritta. Miks me siis kogu aeg olime ridu vahetanud? Poola piirivalvur ja toll jätsid väga korrektse ja kiire tegutsemisega hea mulje. Pidin veelkord oma pagaaži ette näitama. Välja tõsta seekord polnud vaja. Tolliametnik ainult küsis, kas auto läbib nende punkti esmakordselt ja kui palju on kaasas alkoholi ja sigarette. Ilmselt kumas me näost tülpimus ja koju saamise soov nii selgelt, et ta rahuldus, mu vastusega: „Normi järgi”. Vahepeal saime ise jälgida, kuidas Ukrainast tulnud liinibuss põhjalikult läbi otsiti. Ka uste polstrite vahele ja mootori sisse pistis Poola noormees käe. Reisijatele, kes koos käsipakkidega olid rivistatud seljaga bussi suunas, tegi põhjalik kontroll kõvasti nalja. Tolliametnikke aga see kuigivõrd ei häirinud. Küllap olid nad neid „Ikaruseid” varemgi näinud. Teavad, mida otsivad. Vasemalt koridorist tulid vastu juba need, kes hommikul meist mööda trügisid. Neil juba välismaal „turismireisil” käidud. Tagasiteelgi ei häbenetud piiritsoonis teistest mööda sõita! Kui hommikul arvasin, et nad jõuavad päevas mitu korda üle piiri käia, siis nüüd selgus, et ega üle ühe korra ikka ei saa. Sellest ka selline närviline tõmblemine. Meil läks piiriületusega aega 5 tundi ja 20 min.

Miks ma seda kõike kirjutasin? Esiteks. Kõik see ülbe vahele ja ette trügimine toimus ukraina piirivalvurite silme all. Kedagi ei häirinud. Positiivne oli, et meile keegi „soodustusi” ei pakkunud ega tahtnud ka 200 grivnast altkäemaksu. Teiseks. Hea näide halvast asjast: ehitati ilus piiripunkt. Seal peaks tulevikus kiiremini minema. Aga absurditeater rikub kõik ära. Kolmandaks. Omal ajal öeldi, et unistuste VIA Baltika lõpeb Poola-Leedu piiril, kuhu seal varem mitukümmend tundi oodanud välismaalane enam kunagi ei tule. Sellist korraldamatust ja jama ei näinud ma Lazdijais kunagi, ka vene ajal mitte. Samuti Tallinna sadamas vene ajal. Mõtlesin, et miks on Rava-Ruskas 1,5 km pikkune kahe riigi punktide vahe. Nüüd juba kasututes Lazdijais alla 100m ja Läti-Leedu ning Eesti-Läti punktides on piisanud ühest ühisest varjualusest. Aga nüüd mõistsin, et kogu Ukraina poolne tsirkus ei mahuks sinna teisiti ära. Neljandaks. Tulevikus Eestist sinna kanti reisijatele: kui pole otsest vajadust Ukrainasse minna, vältige seda riiki. Milleks lõhkuda oma autot viletsatel teedel, milleks lasta ennast tögada ja üle-üldse ennast ohtu seada. Mõnesaja kilomeetrine otsesõit ja paari krooni võrra odavam autokütus aja- ja närvikulu ei kompenseeri. Kuulda on olnud, et Ukraina tahab ka EL liikmeks ja viisavaba piiriületust nende maadega. Minu hinnangul seal nähtu alusel peaksid nad veel kõvasti arenema ja ütleme nii 50 aastat ootama.

Poola jõudnuna tundsime end nagu kodus, kuigi sõita jäi veel 1300 km.

Rumeenia jättis meile parema mulje kui eeldada võis. Algul Ungarist Nadlaci piiripunkti kaudu Rumeeniasse sisenedes polnud pilt just kõige meeliülendavam. Arad ja Deva olid küllaltki tagasihoidliku heakorra ja teekatetega. Seevastu järjest enam sisemaale suundudes nägime väga ilusaid euroopalikke linnu. Eeskätt Sighishoara ja Brasov. Unustamatult kaunis on Peleši loss Sinaia linnakese juures (asub E60 ääres Brasovist Ploiesti ja Bucuresti suunas). Lossis suvitasid kuni 1947. aastani Rumeenia kuningapered. Tänaseni väga heas korras muuseumikompleks.

Üllatavaks kogemuseks kujunes Sovata kuurortlinn. Linna suurimaks vaatamisväärtuseks on Karujärv (Lacul Ursu). Maalihke tagajärjel 27.mail 1875 aastal kell 11 tekkinud järv mägede vahel on tugevalt soolane. Suviti võib päikeseliste ilmadega tõusta veetemperatuur 50-55°C. Rekord on olnud 1900. aastal, siis oli korra +71°C. Meil vedas, ilm oli vihmane juba mitu päeva, vesi jahe- nii 30 kraadi juures. Ujuda oli tõeliselt mõnus, 19 m sügavune tumedaveeline järv kannab kergelt peal. Saab veepinnal lesida. Ei soovitata pikemalt kui 20 min lastele ja 30 min täiskasvanutele. Ujumine on siiski tasuline. Lastega 5-liikmelise seltskonna eest tuli välja käia 110 leid. See eest on aga korralik päevitamisrand, duššid soola mahapesemiseks ja puhtad tualetid.

Sovatast 92 km kaugusel läbi Gheorgheni asub Punane järv (Lacu Rosu) ja fantastiline Bicaz Chei. Umbes 4-5 km ulatuses on kahel pool teed 200-250 m kõrgused kiviseinad, võib-olla kõrgemadki. Selle rahvuspargi kohta on palju videomaterjali üles laetud Youtube serveris. Piisab, kui need nimed sisse toksida ja naudi vaatepilti. Majakesed ja restoranid seal on sellised nagu varem olin Kõrg-Tatrates näinud. Ka mäed ise seal on maalilised. Kesk-Karpaatide kõrgus ületab 2500 meetrit. Teel mägedesse nägime kahes kohas mäetipus teeääres metsas päris ehtsaid mustlaslaagreid: telgid, hobused, lõkked ja kümned mustikamüüjad.

Sealne piirkond, mille keskus on Tirgu-Mures, on paljuski ungari-keelne. Sovatas olime kaks päeva taolises kodumajutuse peres. Väga lahke nooremapoolne pererahvas pakkus kahte maja ja kena varjualusega õue. Öömaja oli odavam kui mujal, sh Poolas, Slovakkias ja Ungaris. Nendega võib saada ühendust: szikszaizsigmond@yahoo.com tel.+40 745 970 585 või +40 745 859 712, Sovata, Privighetoarei utca nr.17 szam

Hiljem sai käidud ka suures Musta mere sadamalinnas Constanta, milles valitses Pirita teele iseloomulik mere(-lõhn)hais. Seevastu sealt edasi oli kaunis kuurort Mangalija ja särav-puhta vee ja kuldse liivaga Vama Veche. Tagasiteel oli ootus näha Tulcea juures Doonau deltas pelikane, paraku ajagraafiku muutuse ja pimeduse tõttu me seda ei näinud. Üllatus ootas hoopis Calatis, kus järsku lõppes tee ära ja edasi üle Doonau sai ainult praamiga. Kuna me olime seal alles kell pool üks öösel, siis plaanipäraseid reise enam polnud. Aga kõiges saab kokku leppida. Internatsionaalne seltskond: itaallased, kreeklased, prantslane, eestlased mõni kohalik rumeenlanegi tellisid „takso”. Algul küsiti 50 eur auto kohta, siis lepiti ka 20-ga, kuna teisel pool jõge ootas ka juba paras seltskond. Päevane ametlik pilet on vist 53 leid.

Ainus, mis Rumeenias tõsiselt häiris on nende liikluskultuur, õigemini kultuuritus. Rekkamehed ei hooli kellestki. Ka sõiduautojuhid teevad keelatud kohtades ohtlikke möödasõite. Kuue päeva jooksul nägime liiga palju liiklusõnnetusi. Mägiteede piirded on kõikjal kõverad, ka katki. Mõnes kohas, kus metall pole enam pidanud, on valatud raud-betoon piirdesein. Ka meie sõprade auto sõideti ühe hoolimatu veoautojuhi poolt vastu seina. Tundub, et ülevaatusel hinnatakse ainult helisignaali olemasolu. See on neil kõigil tõesti korras.

Inimesed aga, nagu siin foorumis varemgi kirjeldatud, on sõbralikud. Eestlastesse suhtutakse hästi, kuigi mitmed tunnistasid, et neil pole aimugi, kus Eesti ja Tallinn asuvad.

Oma tänavusuvist reisi planeerides sai valitud tagasisõiduks lõik läbi Ukraina. Kahtlusi oli, otsustavaks sai sõbra sugulaste külastamise võimalus Bukoviinas. Läbida tuli marsruut: Moldova piiripunkt Rossošani- Tšernouci-Ivano Frankovsk-Lvov-Poola. Olin lugenud siinsest foorumist ja kuulnud ka Ukrainat külastanud sõpradelt sealsetest halbadest teeoludest. Polnud ka oodatud odavat bensiini (6,35-6,65 grivnat/liiter* 2,33= 15,5 eek/liiter). Kahjuks osutus suurem osa ka tõeks. Hoiatusmärkidega märgistamata 20-30 cm sügavused löökaugud; tõusu lõppudel ja kurvi taga varitsevad veoautode rööpad, mis jätavad sõiduauto põhjale kinni; asfaldist välja lõigatud tühikud ja nädalavahetuseks sinnapaika jäetud lapid, 20 km/h piiranguga teelõigud, kus midagi ei toimu ning vahest uuel nädalal kavatsetakse töid alustada; kruusaga „parandatud” asfalt. Just sellised olid meie teele jäänud kilomeetrid. Ainus tõesti korralik teelõik oli Užgorod –Lvovi teel Stryist alates vast viimased 50 km.

Ukrainasse sisenesime Rumeenia-Moldova poolt. Meid saatsid inimesed, kes omavad Rumeenia piiri ääres kinnisvara ja aeg-ajalt külastavad ka sealseid sugulasi. Nad on piiripunktis ametnikega nägupidi tuttavad, ilmselt seepärast meilegi asjatuid takistusi ei tehtud ning mingeid „ökomakse” ei nõutud. Öine piiriületus läks 45 minutiga.

Tagasisõit Poolasse aga oli palju keerulisem. Lvovi lähistel on kolm piiripunkti: võrdselt 71 km kaugusel Sehyni(šegni)/Medyka>Przemysl ja Krakovec ning 55 km kaugusel asuv Rava-Ruska. Kuna viimatimärgitud punktis olid tuttavad oma autoga pühapäevasel päeval 30 kraadises kuumuses oodanud 8,5 tundi, siis polnud tahtmist sinna minna. Lisaks olid nad värvikalt kirjeldanud sealset korralagedust, jõhkrad järjekorras vaheletrügimised, „heategijad”, kes 200 grivna eest korraldavad kiire läbisõidu jne.

Kuna mul on muidu hea, suhteliselt vana Shell Euro Atlas aastast 1999, siis valisin sealt E40 peal asuva vanema Sehyni/Przemõsli. Kahetsen tänaseni, kuigi oleks võinud palju halveminigi minna. Kui ööl vastu 1. augustit asusime Lvovist teele, ei osutanud miski varitsevale ohule. Tüüpiliselt Poola piirile eelnevalt oli mõne kilomeetri sees kümmekond bensiinijaama. Ühes inimtühjas tankisin auto paagi kaelani täis. Läbinud veel teeremondi ja künnised, jõudsin 20 km/h piiranguga piirialasse. Kell oli täpselt 2 öösel. Märkasin pimeduses miilitsapatrulli, kes sundimatult vestles eraautojuhiga. Täiesti valgustamata tõusuga teelõigul nägin paremal pool teed vast 200m katkematut rekkade rivi. Vasemal teeääres märkasin maadlevaid mehi. Esiteks arvasin, et tegu on igavlevate rekkameestega, siis jälle, et veoautojuhid on kätte saanud tendilõikaja. Kui nägin lahtist veoauto ust, mõistsin, et pekstakse juhti, kes ei soostunud röövimisega. Ei saanudki lõplikku selgust, kui mu kõrvalistuja röögatas: „Sinu auto peale tulevad, pane minema!” Õnneks polnud ma peatunud rekkade taga, ega ka nende kõrval. Vastu mäge auto mootor õnneks vedas korralikult. Naine jõudis tsentraaliga enne uksed sulgeda. Kaks või kolm maikades siilisoenguga tüüpi jooksid rusikatega vehkides mu auto ette. Üks üritas ust lahti tõmmata. Lootsin jõuda piirivalvuriteni valgustatud katuse alla. Uskusin, et ega seal juleta rünnata. Aga ei saanudki vormimeesteni. Üle 100 m oli sõiduautosid tropis ees. Arusaamatu oli, mismoodi nad järjekorras passikontrolli sõitsid. Meil polnud aega pikalt mõelda. Autos olime viiekesi, neist kaks last. Näha oli, et me polnud esimesed, kes olid olnud sellises olukorras. Jõudsin korra pimeduses paremal pool asuvate tolliladude juures ringi keerata ja tagasi mäele tulla. Peatusin mingi putka ees, kus sees olnud kaks naisterahvast upitasid aknast välja vaatama peagi algavat actioni. Proovisin veel leida paremalt väljapääsuteed kotist, asjatult. Traataia taha oleks võinud sõita ennast lihtsalt kinni. Uus mäkketõus kujunes hoovõtuks pealesõiduks vastu jooksnud jälitajatele. Mitte keegi pealtvaatajatest ei üritanud takistada meile järele jõudnud ründajaid. Sõitsin otse peale „kangelasele heledas maikas”, kes lootis ilmselt, et peatun, kui ta ette seisab ja rusikaga vehib. Alla ta ei jäänud. Teine ründajatest oli kukkunud või. kükitanud vasemale maha. Õnneks ei tulnud paremalt ühtki piiripunkti läbinud autot ega vasemalt vastu mäge piiripunkti tulijat.. Sain rekkade rivist Lvovi poole minema. Miilitsapatrulli kohal võis kiirus olla 90-100 km/h. Võis-olla juhus, aga kohe startis teeäärest sõiduauto, millel nägin saksa numbrimärki. 2-3 km ei tahtnud ta kuidagi maha jääda. Alles pärast meeletuid möödasõite hispaanlase džiibist ja rekkadest, tundus et kohe sabas ei ole enam kedagi. Hiljem Lvovis meenus, et väga veidralt oli vahetult enne rünnakut käitunud poola numbrimärgiga mahtuniversaal. Esiteks sõitis paar kilomeetrit täistuledega taga, siis läks mööda ja peatus koheselt teeservas, siis juba lähituledega sõitis vaikselt piirialani taga ja peatus pimeduses. Meenusid nähtud maikad, ilmselt hinnati saaki.

Ei tahaks enam kunagi midagi sellist kogeda. Hullem kui teadmatus- kas sihiti meie autos olevat vara, katuseboxi, keskmisest hinnaklassist kallimat autot vms, on šokis algkooliealised nutvad lapsed, hirmunud abikaasa läbielamised. Võib-olla peeti meid priske rahakotiga Poola turule sõitjateks

Pärast asjatuid hotellikohtade otsinguid, liiklusmiilitsaga kohtumist, unetut ööd Lvovi lähedases valgustatud tanklas, läksime kella kaheksaks Rava-Ruskasse. Seal ennast kannatlikuks sundides ületasime piiri 5 tunni ja 20 minutiga. Ka see oli omamoodi elamus, millest kavatsen kirjutada eraldi loo. Hiljem olen Eestis elavatelt ukraina päritolu inimestelt teada saanud, et Sehyni punktis on inimestel minust palju halvemini läinud. Et keegi oli jäänud ilma 35000 eesti krooni suurusest rahast ja rünnatud on teisi ennegi, siis kavatsen sama kirja saata teadmiseks Eesti Kiievi saatkonnale. Loodetavasti edastatakse ametlikus vormis info ka vastavatele Ukraina võimudele. Ei saa ju olla nii, et riik, kes tahab saada EU liikmeks, elab nii nagu perestroika järgsel segaduse ajal ja loomulik on, et osades piiripunktides on röövlite ja pättide võim, katuseandjad ning räket. Vast on abi ka Ukraina reisi kaaluvatele eestlastele.

Veel. Tegin varahommikuse kõne Tallinnasse Välisministeeriumi konsulaarabi infotelefonile 53019999. Loodetud osavõtlikku abi ma ei saanud. Oli nagu usaldustelefon. Lohutati, loodeti, et ma ikka koju jõuan. Aga konkreetset vastust, millisest piiripunktist inimvääriliselt Ukrainast Euroopa Liitu tagasi pääseb, ma ei saanudki. Naishääl küsis: „Milline see abi peaks siis olema?” Rohkem nad ise ka meie vastu huvi ei tundnud. Mõttetu on edaspidi tõsiselt võtta VM üleskutset, enne välismaale sõitu nende kodulehel registreeruda. No comments.