idaeuroopa

Uus kasutaja, liitus Tripiga 10 aastat tagasi
0 meeldimist
0 postitust / 4 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Lublin on suvel tõesti kena. Otsisime kaardi järgi kusagil seal Babrovas asuvaid kämpinguid, aga ei leidnud. Kämpi kohal(vahetus naabruses) olid teisest ilmasõjaajast pärit Majdaneki surmalaagri barakid. Tänaseks muuseum. Meil jäi ajapuuduses seal küll käimata, vaatasime eemalt.
Otsisime ööbimist, leidsime Varssavi maanteed välja sõites linna piiri lähedal ruudu sees tumerohelise A tähistusega Agroturystyka võrku kuuluva kodumajutuse. Pererahvas, Wanda ja Miroslaw Hawrylo võtsid meid kenasti vastu. Kurtsid, et toad olid reede õhtuks juba hõivatud. Meil oli oma telk. Saime tiigi ääres lõkkeplatsi juurde koha. Pesemine, söögitegemine, tualetid olid majas. Maksime 5 inimese eest ca 600eeki maksu. Öömaja polnud küll eriti odav, aga väga ilusas aedlinnas, rahulikus paigas. Kilomeetri kaugusel ilusa kõlaga kirikukell. Ilus suveõhtune idüll. Põhimõtteliselt on võimalik ka tube võtta ja sööki tellida. Ka lõkkeplatsi kõrval on väga kena varjualune kaminasaaliga ca 20-le, mille kasutamise eest lisaraha ei tahetud
Neid võib leida sõites Varssavi teed linnapiirile. Vasemale jääb Florexpoli bussipeatus ja mingi Klimapoli ettevõte. Nende vahelt näitab teeviit vasakule NOCLEGI 2km. Edasi tuleb vaadata väikeseid viitasid: nad stawami, ja jõuategi õuele. Võib ka eelnevalt kontakteeruda:
http://www.agroturystyka.pl/index.php?inc=kwatera&id=446

Selle agroturystyka.pl pealt võib leida häid kodumajutusi üle Poolamaa.
Meie olime pani Wanda ja pan Miroslawi(Ilek) külalislahkusega väga rahul. Ise nad eestlastest palju ei teadnud, aga suhtusid väga hästi. Räägivad ka poola sõnadega segatud vene keelt.

Rumeenia jättis meile parema mulje kui eeldada võis. Algul Ungarist Nadlaci piiripunkti kaudu Rumeeniasse sisenedes polnud pilt just kõige meeliülendavam. Arad ja Deva olid küllaltki tagasihoidliku heakorra ja teekatetega. Seevastu järjest enam sisemaale suundudes nägime väga ilusaid euroopalikke linnu. Eeskätt Sighishoara ja Brasov. Unustamatult kaunis on Peleši loss Sinaia linnakese juures (asub E60 ääres Brasovist Ploiesti ja Bucuresti suunas). Lossis suvitasid kuni 1947. aastani Rumeenia kuningapered. Tänaseni väga heas korras muuseumikompleks.

Üllatavaks kogemuseks kujunes Sovata kuurortlinn. Linna suurimaks vaatamisväärtuseks on Karujärv (Lacul Ursu). Maalihke tagajärjel 27.mail 1875 aastal kell 11 tekkinud järv mägede vahel on tugevalt soolane. Suviti võib päikeseliste ilmadega tõusta veetemperatuur 50-55°C. Rekord on olnud 1900. aastal, siis oli korra +71°C. Meil vedas, ilm oli vihmane juba mitu päeva, vesi jahe- nii 30 kraadi juures. Ujuda oli tõeliselt mõnus, 19 m sügavune tumedaveeline järv kannab kergelt peal. Saab veepinnal lesida. Ei soovitata pikemalt kui 20 min lastele ja 30 min täiskasvanutele. Ujumine on siiski tasuline. Lastega 5-liikmelise seltskonna eest tuli välja käia 110 leid. See eest on aga korralik päevitamisrand, duššid soola mahapesemiseks ja puhtad tualetid.

Sovatast 92 km kaugusel läbi Gheorgheni asub Punane järv (Lacu Rosu) ja fantastiline Bicaz Chei. Umbes 4-5 km ulatuses on kahel pool teed 200-250 m kõrgused kiviseinad, võib-olla kõrgemadki. Selle rahvuspargi kohta on palju videomaterjali üles laetud Youtube serveris. Piisab, kui need nimed sisse toksida ja naudi vaatepilti. Majakesed ja restoranid seal on sellised nagu varem olin Kõrg-Tatrates näinud. Ka mäed ise seal on maalilised. Kesk-Karpaatide kõrgus ületab 2500 meetrit. Teel mägedesse nägime kahes kohas mäetipus teeääres metsas päris ehtsaid mustlaslaagreid: telgid, hobused, lõkked ja kümned mustikamüüjad.

Sealne piirkond, mille keskus on Tirgu-Mures, on paljuski ungari-keelne. Sovatas olime kaks päeva taolises kodumajutuse peres. Väga lahke nooremapoolne pererahvas pakkus kahte maja ja kena varjualusega õue. Öömaja oli odavam kui mujal, sh Poolas, Slovakkias ja Ungaris. Nendega võib saada ühendust: szikszaizsigmond@yahoo.com tel.+40 745 970 585 või +40 745 859 712, Sovata, Privighetoarei utca nr.17 szam

Hiljem sai käidud ka suures Musta mere sadamalinnas Constanta, milles valitses Pirita teele iseloomulik mere(-lõhn)hais. Seevastu sealt edasi oli kaunis kuurort Mangalija ja särav-puhta vee ja kuldse liivaga Vama Veche. Tagasiteel oli ootus näha Tulcea juures Doonau deltas pelikane, paraku ajagraafiku muutuse ja pimeduse tõttu me seda ei näinud. Üllatus ootas hoopis Calatis, kus järsku lõppes tee ära ja edasi üle Doonau sai ainult praamiga. Kuna me olime seal alles kell pool üks öösel, siis plaanipäraseid reise enam polnud. Aga kõiges saab kokku leppida. Internatsionaalne seltskond: itaallased, kreeklased, prantslane, eestlased mõni kohalik rumeenlanegi tellisid „takso”. Algul küsiti 50 eur auto kohta, siis lepiti ka 20-ga, kuna teisel pool jõge ootas ka juba paras seltskond. Päevane ametlik pilet on vist 53 leid.

Ainus, mis Rumeenias tõsiselt häiris on nende liikluskultuur, õigemini kultuuritus. Rekkamehed ei hooli kellestki. Ka sõiduautojuhid teevad keelatud kohtades ohtlikke möödasõite. Kuue päeva jooksul nägime liiga palju liiklusõnnetusi. Mägiteede piirded on kõikjal kõverad, ka katki. Mõnes kohas, kus metall pole enam pidanud, on valatud raud-betoon piirdesein. Ka meie sõprade auto sõideti ühe hoolimatu veoautojuhi poolt vastu seina. Tundub, et ülevaatusel hinnatakse ainult helisignaali olemasolu. See on neil kõigil tõesti korras.

Inimesed aga, nagu siin foorumis varemgi kirjeldatud, on sõbralikud. Eestlastesse suhtutakse hästi, kuigi mitmed tunnistasid, et neil pole aimugi, kus Eesti ja Tallinn asuvad.