Mulle on jäänud mulje, et Eesti matkaklubide maastikul on puudu klubi, mis tegeleks kaasaegse kergmatkamisega. Olemasolevad klubid ja mitteformaalsed ühendused näivad olevat tekkinud nõukogude ajast pärinevatele traditsioonidele, mil matkamine tähendas suurt seljakotti ning lühikest, aga rasket päevateekonda. Tänapäeval on matkatehnika ja -varustus nii palju edasi arenenud, et raske koti järele puudub vajadus isegi pikemal matkal. 10-päevase matka seljakoti kaal 10 kg (koos toiduga siis) võib olla täiesti piisav, ilma turvalisuses ja mugavuses kaotamata. Rahaline võit odavama varustusekomplekti arvelt ka sinna juurde. Kergmatkamine on küll mõningal määral uus asi, aga ta on juba kanda kinnitanud meist lääne pool asuvates riikides.
Teine valdkond, millega minu teada Eestis vähe tegeldakse, on nn packrafting. Tegemist on kummipaadiga, mis mahub kokkupandult seljakotti ja kaalub paar kilo. See annab võimaluse koostada matkamarsruute, kus jalgsikäimine on kombineeritud vee-etappidega. Veekogud ei ole siis enam matkajale takistuseks, vaid vastupidi, avavad hoopis uusi võimalusi ja aitavad maastikku vaadata täiesti teise pilguga. Eriti efektiivne on see siis, kui teda ühendada kergmatkamisega - inimest koos kerge varustusega suudab selline paat kanda vabalt.
Vastuseks tripile. Võimalik aeg oleks mitte varem kui 2014. Niisugune matk tahab korralikku ettevalmistust, aga praegu pole ma jõudnud kaugemale põgusast materjali uurimisest. Kui on selge, et tekkimas on koherentne grupp, siis võib asja edasi arendada, panna paika täpsema marsruudi, koostada matkaplaani jne. Kokku võiks sellest tulla umbes paari-kolmenädalane matk.
Mis puutub piirkonda, siis arvestada tuleb, et Kanada Arktika on ikka metsik maa, ranniku lähedal esineb jääkarusid, aga võib-olla isegi suuremat ohtu kujutavad pruunkarud (sh grislid) ja hundid. Seetõttu tuleb kasutada kõiki meetmeid, et riske minimeerida. Samuti on seal mitmeid suuri jõgesid, mille ületamiseks läheb vaja ujuvvahendit. Kallis on sinna saamine muidugi ka. Aga need, kes sealkandis on matkamas käinud, räägivad, et see ületas lõdvalt kõik nende senised matkad.
Põhja-Skandinaavia pikkade matkaradade asjus kasutan juhust ja reklaamin enda koostatud rajalogisid: http://www.everytrail.com/my_trips.php?user_id=76247. Neist võib huvilisele abi olla näiteks teekonna planeerimisel, kauguste arvutamisel, tõusumeetrite kokkulugemisel jne.
Mul on idee staadiumis matk Kanada Arktikas marsruudil Paulatuk-Kugluktuk või midagi taolist (need on kaks lennujaama, kustkaudu sellesse piirkonda on võimalik saada). Looduskeskkonna poolest fantastiline, praktiliselt inimasustuseta, aga üksi ma seda arvatavasti ette ei võta. Karmimat matka võib teha ka mõnel Kanada Arktika saarel, nt Baffini saar, Ellesmere'i saar, Victoria saar. Natuke "leebema" piirkonnana võib soovitada näiteks Lõuna-Gröönimaal asuvat Tasermiuti fjordi ning Islandil Grænalõni ja Hornstrandirit.
On olemas näiteks Karula pikk jalgsimatkarada (36 km): http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/rahvuspargid/karula-rahvuspark/1311.
Saab matkata mööda idapiiri Vasknarvast Narva (u 60 km): http://trip.ee/content/jalgrattareis/mooda-idapiiri.html.
Mööda põhjarannikut Sillamäelt Purtsesse (u 45 km): http://fotosilm.pri.ee/matkad/ontika_08_2006/html/indeks.htm.
Kõrve rada on võimalik pikendada Aegviidust lõuna poole kuni Tallinn-Tartu maanteeni (u 50 km: Valgehobusemägi + Kakerdaja raba + Simisalu-Matsimäe loodusrada).
Kujutaks ette, et ka näiteks Tartu maratoni rada (63 km) sobib matkamiseks.
Valga Koiva-Gauja alal on 60 km pikkune jalgrattarada: http://www.rmk.ee/teemad/parandkultuur/tutvu-objektidega/koiva-gauja-metsanduliku-parandkultuuri-ja-hoiuala-avamine.
Appalachian Traili kohta ei tea, aga Pacific Crest Traili on eestlastest läbi matkanud Maiu Reismann (http://miugublog.blogspot.com/, http://trip.ee/node/24749). Võid proovida ka ühendust võtta Francis Taponiga (http://francistapon.com/), kes võib samuti osata eestlastest kontakte soovitada.
Tunnen ka huvi selle tee vastu. Kas saaksid järsku täpselt kätte näidata, kus need tõkkepuud asuvad? Näiteks koordinaadid vms? Kaardilt vaatan, et seal jahutusveekanali ja Narva jõe vahelisel (pool)saarel asub nagu mingi suvilate rajoon, sealt peavad inimesed kuidagi välja saama - või ei ela seal enam kedagi?
Vastust ei tea, aga kunagi uurisin ise kunagi seda teekonda ja jõudsin järeldusele, et vist on võimalik. Tee kulgeks Narva karjääri ja Narva jõe vahelt ning edasi mööda metsasihte ja -radu Poruni jõe sillani. Google Earthis on Andres Piir välja pannud pildid nii Gorodenka kui Eesti soojuselektrijaama juurest, millest jääb mulje, et sealt on justkui võimalik läbi pääseda. Maa-ameti kaardil on näha teid, mis võiksid rattaga läbitavad olla.
Narva jõgi paksu metsamassiivi sees on päris ilus, kindlasti on sealt mõtet sõita.