Terve trip.ee on ju üles ehitatud odavamate lendude ja odavamate, kuid samal ajal mugavate hotellide leidmiseks. Piisab ainult küsida kuidas odavamalt kas või maakera kuklapoolele saab, kui kohe on nagu hunnikust sobivamaid linke võtta. Peab ikka hea informatsiooni valdaja või isegi haldaja olema, et seda ränduritele paisata. Vahest tundub, et vastused tulevad otse reisikorraldajate serveritest. Lugupidamised Sulle!
See väga õige, et see sari "Maailma elulood" on rohkem lastekirjandus. Mina ei tee ühegi raamatu ostu enne sellega vähemalt pool kuni tund aega põhjalikult raamatupoes tutvumist. Alles sisu põhjalikkus paneb paika minu ostu või mitteostu. Samuti ei telli ma ühtegi raamatut niisama internetist ilma sellega eelnevalt raamatupoes tutvudes. Kui raamat osutub väga heaks ja põhjalikuks ning see peaks osutuma soodsamaks internetist tellides, siis kasutan seda võimalust. Tänud lugemast! :-)
Alustan seda teemat Oscar Wilde tsitaadiga „Elu eesmärk on enesearendamine“. “Normaalne” raamatuhind on minu jaoks iga raamat, mis arendab ja täiendab mind ja minu pereliikmete teadmisi ning oskusi ning mul pole kunagi kahju nende eest küsitavat hinda maksta. Belinski on selle kohta öelnud väga tabavalt „Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad“. “Normaalse” raamatu hind võib olla mistahes vahemikus, kui see rahuldab minu teadmishimu entsüklopeediate, sõnaraamatute, teatmekirjanduste, käsiraamatute, reisimiste, harrastuste, keeleõppe ja klassikute valdkonnas. Ostes „normaalse“ hinnaga raamatuid toetun alati Oscar Wilde väga tabavale mõttele „Ainus võimalus kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda“. On jäänud meelde kuskilt loetud A. Schopenhaueri fraas „Raamat on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt vastu peegelduda ingel“. Just selletõttu on suisa traditsiooniks saanud meie suguvõsas üliheade ja ennastharivate raamatute soetamine olenemata hinnast. Toetudes meie pere hiiglama suurele raamatukogule ütles millalgi üsna-üsna ammu ikka ja jälle minule raamaturiiulist raamatut soovitades minu isa,: „Ideaal kui tõelisus on kättesaamatu, kuid temani püüelda on kohustuslik!“. Olen seda järginud kõigis tema mitmekülgsetes tegevusalade valdkondades. Eks selle sama teema kohta on oma arvamuse avaldanud ka Albert Einstein – „See on ime, kui pärast kooli lõpetamist on inimesel säilinud uudishimu“. Arvan, et tänapäeval väljaantavad raamatud alla 100 kr on „kahtlaselt odavad“. See on muidugi minu isiklik arvamus arvestades tänapäeva üliheade raamatute hindu. „Omadel headel“ stagnaaegadel, kui minu isa tõi kõikvõimalikku kirjandust Moskvast seoses oma töökohustustega, siis oli meie peres olemas pea kõik klassikaline kirjandus, ilukirjandus, kõigi maade eeposed ja raamatud mitmetes keeltes, mida minu isa usinasti luges. Ta ei kahelnud kunagi heade raamatute ostu sooritamist. See joon on omane ka minule! Ta soovitas võõrkeelseid raamatuid ka meile vennaga, Tüüve Jugandile(Medisofti tegevdirektor, surnud 1. aprillil 2005 a.), lugemiseks just sellepärast, et ta polnud kuidagi rahul omaaegsete tõlgetega eesti keelde. Need olid tõesti sõna-sõnalised tõlked, mis moonutasid teksti ja mõtet tundmatuseni. Inglise keeles on tõesti sünkroontõlke tegemine ja tõlkimine lihtsam, kuid kui hakata tõlkima sama süsteemi aluseks võttes saksa keeles, siis võib sootuks „rappa minna“. Seda lihtsalt põhjusel, et saksa keeles tuleb lause tõlkimist alustada lause lõpust, mis paneb paika lause vormi. Küllap olen minagi mitmetes valdkondades omamoodi fanaatik, mille olen oma isalt pärinud ja Sir Winston Churchill on omamoodi vägagi hästi öelnud nende fanaatikute kohta – „Fanaatik ei suuda muuta oma arvamust ega jututeemat“. See iseloomustab mind vägagi hästi. Omaaegsel stagnaajal ostetud kõikide klassikalise kirjanduse, ilukirjanduse, kõigi maade eeposte, sõnaraamatute, entsüklopeediate ja mitmetes keeltes raamatute üle on mul siiani siiralt hea meel, kuna need on minu valduses kui isa pärandus mulle. Tänapäeva eestikeelne ilukirjandus on siiski liiga kallis, et selle peale oleks nõus sellist hinda maksma. Külastan sellisel juhul parem raamatukogu, kuigi mitte tihti. Lõpetan selle pika postituse Albert Einstein tsitaadiga „Ainult kaks asja on piiritud – universum ja inimlik rumalus“. Suured tänud minu otsekohese ja ausameelse väljaütlemise ning äralugemise eest! :-)
Kuna küsimus on suunatud bussiinfole ja samas ka küsitud privaatsete randade kohta, siis vastan mõlemale. Väga ilusad rannad on Rhodose linna nii ida- kui ka läänekaldal. Rhodose läänerannad on tuulised, idarannad on tuulevaiksed ja mõnusa lapiku kiviklibuga või liivased rannad. Bussiga sõites saate mõne EUR-i eest sõita nii Faliraki mõnusa kivikibuga randa või Lindose liivaranda. Reise jagub igale maitsele kuhu iganes sellel väiksel Rhodosel. Uurige sõiduplaani bussijaamast Mandraki sadama suveniiri-turust lõuna poole. Bussiinfo sait: http://www.ando.gr/eot/eng/BUS_SUMMER.pdf Privaatsust võib Rhodosel kohata mistahes lahesoppides. Olgu selliks siis Pefko imeilus laht, Gennadio kivine rand või siis Kirotari rannariba. Kõikjal väikestes lahesoppides on privaatsus olemas. Kuna rääkisite ka auto rentimisest ja loomulikult eeldan, et soovite sellega kogu Rhodosele ringi peale teha ja kindlasti ka sisemaad külastada (ainulaadne vaatepilt!), siis võin omadest kogemusest öelda, et palavas autos terve päev sõita on väga väsitav ja kurnav. Selleks auto ongi, et mistahes teerajalt kõrvalasuvale teele keerates auto ranna poole suunata ja nii privaatsust kui jahendavat kosutust saada. Päikest siin : )
Vägagi õige tähelepanek – „kui sul on piisavalt raha Rhodosele minekuks, siis toidupoe arve sind vaeseks küll ei tee“. Olles ise korduvalt ja korduvalt ka pikemaid kuid seal elanud ja töötanud, ei ole see üldsegi oluline, kui palju nüüd maksis piimapakk või mistahes muu toidukaup. See oleks juba näiteks mulle endale oma ajude risustamine mingi tühja-tähjaga, mille kohta on öelnud ka Eleanor Roosevelt, et “Suured inimesed vestlevad ideedest, keskmised inimesed vestlevad sündmustest, väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest“. Ei jõuagi meeles pidada, mis maksis piim Indias, mis Itaalias, mis Ateenas, mis Pariisis, mis Capri saarel, mis San Marinos, mis Hispaanias, mis Karpaatides, mis Moskvas, mis Peterburis, mis Saksamaal jne. Eestiga võrreldes on toidukaubad ainsad asjad, mis on Rhodosel kallimad. Albert Camus on öelnud, et „Me kõik oleme erandjuhtumid“ ja seega pole midagi imestada , kui olen elanud ja elan ka edaspidi ikka selle Sokratese mõtteteraga, et „Ära ela selleks, et süüa, vaid söö selleks, et elada“. Toetudes Lilliam Dickso öeldule, et „Elu on justkui raha. Sa võid seda kulutada nii nagu tahad, kuid sa saad seda kulutada ainult ühe korra“, siis saan soovitada keskendumist nendele küsimustele, miks on just Rhodos see, mis pakub tuhandetele turistidele aastas huvi. Eks selle huvi allikaks on ikkagi see, kus me saamegi rääkida klassikalisest antiikajast, roomlaste ajajärgust, bütsantsi ajastust ja keskajast ning uuest ajajärgust Rhodosel ja selle kooslusest tervikuna. Meeldivat vaatamisväärsustega tutvumist ja häid rhodolastele omaste maitseelamuste nautimist. Kena reisi!:)
Toidukauplusi Rhodosel on väga palju. Rhodos ongi orienteeritud kõige otsesemas mõttes turistide teenindamisele, sest sellest sõltub nende sissetulek ja edaspidine elatustase. Kõikidel Kreeka saartel ongi põhiline sissetuleku allikas suvine turismihooaeg ja sellest saadav tulu. Meie mõttes talvisel ajal on lahti ainult üksikud hotellid ja enamik kohalikest veedab oma aja siis mandril. Olles mistahes paigas Rhodosel on toidupoed käe-jala ulatuses ja seal olev sortiment vägagi mitmekülgne. Ei pea sõitma Rhodose linnast välja suurde(meie mõistes)Rimisse, Selverisse või Prismasse. See mõeldud kõige otsesemas mõttes rhodolastele endile, kes sõidavad spetsiaalselt autoga Rhodose linnast kaugemale välja, et teha oma sisseostud terveks nädalaks. See tuleb muidugi kohalikele soodsam. Turistidele, kellele aeg (aeg on raha!)on esmajoones eriti oluline, ongi mõeldud need toidukauplused üle terve Rhodose ja see pole teps nii kallis, et nädal-kaks maksta rohkem mõnede eurosentide võrra. Meeldivat Rhodose nautimist ja kõike head! :)
Kuna minu onu oma perega elas juba 1941 aastast alates ja tema pere praegugi Kanadas, siis tunnen seda piirkonda päris hästi. Olen Kanadat ise korduvalt külastanud. Omal kaugel stagnaajal lubati minu vanaema ka lõpuks Kanadasse oma poega, minu onu, külastama. Ta ei jõudnud ära imestada, mida tema kõike näinud oli ja rääkis seda pärast pikka reisi veel kuid. Nüüdseks on minu onu pojast saanud tuntud professor CEGEP Heritage College´s Canada Ottawas. http://www.linkedin.com/in/jugandi
Kui Niagaral, Ottawas ja Quibeckis käidud, siis saan soovitada veel mõningaid kohti , mis tasuvad igati vaatamist:
Churchill asub Manitoba provintsis ja on tuntud maailma karude pealinnana. Hudsoni lahe ääres paiknev asula jääb nimelt jääkarude rännuteele, kui need suvistest elupaikadest talveks merejääle siirduvad. Kui jää teke millegi tõttu hilineb, siis on Churchilli elanikud tõsises ohus, sest nendele jääkarudele pakub eelkõige huvi just selle kõrval asetsev kohalik prügimägi. Sealsed spetsiaalsed tundrabarigid toimetavad aastas ligemale 15 000 turisti nendesse jääkarude maailma, kus turistidel on võimalik juba silmast-silma kohtuda maailma suurima lihasööjaga. See koht on saanud suureks turismimagnetiks. Moraine´i järve loetakse imeilusaks just tema hämmastavalt kristallselge vee ja järve kohal kõrguvate igilumega kaetud järskude Wenkchemna mägiste nõlvade poolest. Järve vee imelise sinise värvuse põhjustavad liustikust pärinevad imeväiksed moreeniosakesed, mis voolavad järve suvel, kui liustikud kõrgel mägedes hakkavad sulama. Need osakesed neelavadki kõiki nähtava spektri värvusi peale sinise, mis peegeldub neilt tagasi. Sellepärast kutsutaksegi seda kaunilt kumavat järve Kaljumägede juveeliks. Drumheller Badlands on tõeline aardekamber dinosauruseküttidele. Seda paika kutsutakse õigustatult dinosauruste maailma pealinnaks, sest Bandlandsi südamesse rajatud maailmatasemel Tyrrelli kuninglikus paleontoloogiamuuseumis on kümnete kaupa välja kaevatud dinosauruste kivistunud luustikke. See muuseum annabki pildi dinosauruste kuldajastust ja nende ikka veel salapärasest äkilise kadumise loost. Turistide poolest hoogsalt külastatav paik. Hells´s Gate (põrguvärav)on Briti Columbia provintsis kõrgustesse Kaskaadidesse lõikuv kitsas kuru, mille on uuristanud teel Vaiksesse ookeani veerohke Fraseri jõgi. Jõesäng on siin kõigest kuskil 35 m lai ja surutud ca 152 meetri kõrguste graniitseinte vahele. Selle tulemusel sünnib võimas vaatepilt, mis on küllaltki ohtlik läbijale, kus valges vahus vesi kihutab pöörase kiirusega ja kõrvulukustava mürina saatel läbi kanjoni. Jõe vooluhulk on kaks korda suurem kui Niagara joal. Kuna autotee möödub Hell`s Gate ´ist lähedalt siis on looduse imeline vaatepilt kergesti ligipääsetav. Põnevuse otsijatele on ehitatud ka rippraudtee, mille gondliga pääseb allpool mäslevaid veevoogusid kõrgemalt imetlema. Sellepärast ongi mõistetav, miks on just Hell´s Gate üks Lääne-Kanada kõige külastatumaid vaatamisväärsusi. Gros Morne´i rahvusparki nimetatakse ka „geoloogiliseks Galapagoseks“, sest selles Newfoundlandi poolsaare lääneosa asuvas rahvuspargis võib näha mõningaid maailma vanimaid kivimeid, mis annavad õpetliku ülevaate Maa geoloogilisest arengust. Siinsete aluskivimite põhjal on aru saada, kuidas liikusid ja põrkusid Põhja-Ameerikat Euroopa ja Aasiaga ühendatud mandrilaamad. Selles paigas on avastatud parasvöötmele kui ka arktilisele kliimale iseloomulike taimede ja loomade unikaalset kooslust. Allpool elutsevad Ameerika mustkaru ja põder, kõrgemal aga külmema ilmaga harjunud loomi nagu polaarjänes ja põhjapõder. Kõik need loomad on asunud siia elama viimase 15 000 aasta jooksul, pärast mandrijää taandumist. Selle paiga üks aukartustäratavamaid vaatepilte on Western Brook Pond, sügav fjordilaadne org, mille põhjas asub mageveejärv. Minule isiklikult andis päris korraliku õppetunni selles rahvuspargis asetsevad vanimad kivimid, mis arendasid tugevalt minus väljakujunenud arusaamu Maa geoloogilisest arengust.
Omadest kogemustest tean, et Kanadas on palju vaatamisväärset ja endalgi veel nii mõnigi huvitav koht veel külastamata/vaatamata. Soovin Teile vapustavate vaatamisväärsuste imetlemist ja kena reisi!
Kui juba veinide ja jumalate peale jutt läks, siis kirjutan omalt poolt ka natuke juurde. Teadupärast põhjus, miks nii paljud Kreeka müüdid on tänaseni säilinud, on see, et vanad kreeklased kirjutasid neid ümber, rääkisid üha uuesti lugusid jumalatest, jumalannadest ja kangelastest luules, proosas ja draamavormis. Mõned neist versioonidest, eriti kaks Homerose eepost - Ilias ja Odüsseia - ning Kreeka tragöödiakirjanike looming on saanud maailmakirjanduse klassikaks. Kui roomlased vallutasid uue territooriumi, olid nad tavaliselt huvitatud sellest, et lasta kohalikel rahvastel jätkata oma jumalate austamist, aga anda neile uus, roomapärane nüanss - rõhutamaks fakti, et vallutatud rahvas oli nüüd osa Rooma impeeriumist. Kui kohalikul jumalal oli mingi sarnasus mõne Rooma või Itaalia jumalaga, siis võisid need kaks ühineda Rooma jumala all. Nii ei olnud Rooma jumalatel ühisjooni mitte ainult varasemate Itaalia jumalatega, vaid ka vallutatud rahvaste, eriti Kreeka jumalatega. Hea näide on taevajumal ehk "müristaja", kelle roomlased nimetasid ümber Jupiteriks (taeva isa). Pärast Kreeka vallutamist lisasid roomlased talle Kreeka taevajumala omadusi ning Jupiterist sai Rooma peajumal. Siit saamegi rääkida Rooma ja Kreeka teisikutest: Rooma Jupiter (Taevajumal ehk Peajumal) on Kreeka Zeus; Rooma Apollo (Päikese- ja kunstijumal) on Kreeka Apollon; Rooma Venus (Armastusjumalanna) on Kreeka Aphrodite; Rooma Bacchus (Veinijumal) on Kreeka Dionysos; Rooma Cupido (Armastusjumal) on Kreeka Eros; Rooma Juno (Jupiteriabikaasa) on Kreeka Hera; Rooma Mars (Sõjajumal) on Kreeka Ares; Rooma Mercurius (Rahajumal, sõnumitooja) on Kreeka Hermes; Rooma Minerva 8Tarkusejumalanna) on Kreeka Athena; Rooma Neptunus (Merejumal) on Kreeka Poseidon; Rooma Vulcanus (Tulejumal) on Kreeka Hephaistos; Rooma Aesculapius (Arstikunstijumal) on Kreeka Asklepios; Rooma Vesta ( Koldejumalanna) on Kreeka Hestia; Rooma Diana (Jahijumalanna) on Kreeka Artemis; Rooma Ceres (Viljajumalanna) on Kreeka Demeter. Hispaania jumalate kohta pole mütoloogatest midagi lugenud. Veinid Rhodosel - sisemaal viinamarjaistandusi kõikjal, kuid nende sortidest ei tea midagi.
Tänan veelkord, kes vaevusid vastama mulle hõbeehete teemal. Nendest postitustest sain mõningaid huvitavaid mõtteid reisisihi seadmiseks tulevikus koos juba vaatamisväärsuste vaatamise/külastamisega. Nagu oma kogemustele toetudes kirjutasin on kogu Indias Goa üks kaunimaid paiku ja üks parimaid kuurorte Aasias Araabia mere kaldal. Sellest tulenevalt nimetatakse Goa´t India ranniku pärliks. Indiast saab osta ja olen ostnud endale soodsalt hõbe-ja kuldehteid. Samuti on võimalik soodsalt saada vääriskive, pronksi, kašmiirvaipu, India teed. Ostes juveelitooteid, tasub alati küsida müüjalt kvaliteeti tõendavat sertifikaati. Goas, Anjuna linnas, töötab küll igal kolmapäeval kõige kuulsam kirbuturg- flea market. Kuid mina olen teinud oma juveelitoodete ostud just usaldusväärse välimuse ja soovitavalt aastaid tegutsenud juveelikauplustest. Nende juveelikaupluse müüjatelt ongi võimalik osta soodsalt hõbeehteid kaalutult ja ka just filigraanseid hõbeehteid koos kvaliteeti tõendava sertifikaadiga. Teavet kogu ehte kohta annabki väga esinduslikel firmadel ehete küljes olev sertifikaat. Hõbeehete kindel eelis kuldehete ees on odavus, ka muutub hõbe järjest kvaliteetsemaks ja areneb eksklusiivsuse (filigraansuse) suunas. Samas armastavad hõbedat kasutada paljud Eesti ehtekunstnikud. Kui kuldehete juures mängivad olulist rolli hind, kvaliteet ja sära, siis hõbeda puhul on pigem arendatud kunstiväärtust ja omapära. Hõbeehete kõige levinum proov on „925“ ja see on ka minu kõige eelistatum hõbeehete ostu tingimus. Goas müüakse ka uushõbedast ehk melhiorist (rahvusvahelise väljendiga alpacca) lauahõbedat. Kui kullast juveelitoodet tähistab väike ovaalne lamava lõviga tempel, on see Eesti Proovikojas kontrollitud ja igati usaldusväärne. Lisaks Eesti Proovikoja või firma registreeritud templile näeb kuld- ja hõbeehetel väikest numbritähist, näiteks „585“, „830“, „925“ jne. Tegu on sellisel juhul tootjapoolse hõbeda- ja kullaprooviga. Kuna põhirõhk minu algatatud teemas olid hõbeehted, siis vaatamisväärsuste vaatamisest ja külastamisest selles rubriigis ei räägi. Nüüd siis enda avastustest Ateenas ja Rhodosel olevate kulla- ja hõbedaehete (sterling silver) juveeliäride kohta. Nii Ateenas endas kui Rhodosel on teada/tuntud äritänavaid, kust just ainult kvaliteetsemaid ja eksklusiivsemaid hõbeeheteid (tervet rinnaesist katvaid filigraanseid kaelaehteid, kaevõrusid ja kõrvarõngaid) osta saab. Ateenas on selleks kesklinna äritänavad oma kulla ja hõbeda juveeliäridega. Rhodosel on need juveeliärid samuti kesklinna äritänavatel, kuid Faliraki kesklinnas on Entrance of Hotel “ Ideal“ Ideal Silver Shop selleks kõige õigemaks kohaks. Hõbeda müümisel kaalutakse kaup ja ka vastavalt hõbedaproovist tulenevalt tuleb müügihind. Minu enda kui turisti jaoks on olnud siiski esmajärguline tutvuda eelkõige iga riigi vaatamisväärsustega ja alles seejärel on olnud huvipakkuv kaubandusvõrgus pakutavate toodetega tutvumine. Selleks, et seda kõike saavutada, olengi olnud eriti Rhodosel mitmeid kordi ja väga pikka aega. Nüüd nendest niinimetatud rullihõbeda (sterling silver chain) ostmistest meetrites. Neid müüakse nii India Goas kui Ateenas ning ka Rhodosel otse rullilt kaubatänavatel. Vahe selles seisnebki, mis kaubatänava ost, mis äritänava ost otse kulla ja hõbeda juveeliäridest. Rääkides kaubatänava müüjatega, kes suisa väga agressiivselt just sellelaadset kaupa pakuvad (mitte rhodolastele omaseid suveniire) , ütlevad nad rullihõbeda kohta algselt silver, kui aga satud nendega pikemalt asja üle arutlema selle ehtsuses, siis tullakse siiski lõpuks lagedale steel´ga.
Loen omaalgatatud hõbedateema lõpetatuks ja tänan kõiki arvamuse avaldajaid! :-)