Midagi peale 200 taani krooni oli mõlema silla ületus auto kohta eelmisel aastal. Praami pole proovinud.

Kui tegemist on intelligentsema publikuga, siis soovitaks inglisekeelset kirjandust. Peaaegu igasugune kirjandus sobib, infopõud on seal tohutu. Tuleb muidugi jälgida, et raamatus ei oleks paljaste inimeste pilte ega päris avameelset pornot. Sellest võib jama tulla. Kõik mis on tehtud shokolaadist. Üldse läänemaadest pärit maiustused, mälestusesemed jmt. mis on selgelt "välismaine" on seal tõelises kultuse staatuses. Umbes nagu Eestis aastal 1980. T-särgid, naiste sukad (ja-ja!), popmuusika.

92.- 93. aastal puhkes sealkandis kodusõda, mis teil kahe silma vahele on jäänud. Alates sellest kuulutas Abhaasia ennast iseseisvaks. Rännumehele tekkivad aga sellest johtuvalt mitmed praktilist laadi raskused.

1. Kuna Abhaasia on vähemalt enda arust riik, siis on ta piiride ületamiseks vajalik viisa. Selle hankimiseks on ainult üks koht - saatkond Moskvas. Kui oletada, et mingis heldushoos selline viisa saadakse, siis annab see viisa öiguse ületada piiri ainult ühes kohas Sotshi lähedal.
2. Kui nüüd oletada isegi sellist äärmiselt ebatõenäolist õnne, et teil läheb korda jõuda oma autoga Abhaasiasse ja lahkuda sealt Gruusiasse (piir on sisuliselt rindejoon, mida valvavad tuhanded raskerelvastuses võitlejad), siis tekkivad teil otsekohe probleemid Gruusia ametivõimudega. Sest Gruusia omakorda ei tunnista mingit Abhaasia iseseisva riigi kontseptsiooni. ("ei tunnista" on õigupoolest liiga lahja väljend, tegelikkuses hakkab neil sõrm päästikul närviliselt tõmblema otsekohe, kui keegi midagi sarnast julgeb iitsatada) Seetõttu olete ületanud Gruusia riigi piiri ebaseaduslikult (ka Abhaasia on Gruusia) ja tõenäoliselt läheb auto konfiskeerimisele ja teie ise salakuulajana kinnimajja. Sealt võib teid peale pikki vintsutusi päästa ilmselt ainult Mart Laari telefonikõne Saakashvilile isiklikult. Ei eita, et ka selline reis võiks olla äärmiselt seiklusrikas ja ebatavalisi kogemusi täis. Kuid ma pole sugugi kindel, kas need on kogemused mida reisihuviline oma reisilt ootab ja kas te olete pärast kõike kogetut piisavalt elus, et sellest kõigest kodus pajatada. Sarnase, kuid tervisele ohutuma adrenaliinilaksu saab tõenäoliselt kätte palju lihtsamini, kui panna ennast kirja missioonile Eesti kontingenti Afganistanis.

üle Abhaasia küll ei tasu proovida!

küsib, et kas teatud piiratud rahasumma on piisav, siis on küll üsna asjatu ärbelda, et miks sa nii odavalt reisima pead. Ühe jaoks on RG ja LP ja teise jaoks Frommer's ja Michelin. See vastuolu on sama vana kui maailm. Punased ja valged. Tööandjad ja ametiühingud. Pole mõtet seda vaidlust siia pikendada. Eriti praegusel kenal kriisiajal peaksid mõlemad pooled üles näitama pigem solidaarsust ja tolerantsi. Ei meil ole kerge kellegil, ei sul, ei mul, ei diivanil.

Teemasse. Kindlasti tuleb 1000 euriga üsna hästi toime, kui veidikenegi oma kulusid jälgida. Rongisõit on harilikult kallim kui bussisõit. Ööbimiste hind öö kohta langeb kenasti, kui võtta mitu ööd samas kohas. Bangkok ja Hua Hin on üldiselt kallimad, põhjaosa odavam. Söögi pealt pole eriti mõtet koonerdada, see on niigi juba üsna soodsaks pigistatud hinnaga. Suitsud ja alkohol on muuga võrreldes kallis.

Oma pikkadel rännakutel Indias sai ka oma 500 korda seletatud oma päritolu lugu. Vastuseks oli enam-vähem 100% mittemidagiütlev mõmin: "et siis euroopa, ok". Ühe erandiga. Pikal bussisõidul Sikkimis keeras eesistuv teismeline ennast ümber ja küsis jälle kauge ränduri kodumaa järgi. Tõstsin pilgu raamatust ja vastasin täiesti umbse tülpimusega järjekordselt ilma mingit arusaamist lootmata - estonia. Kutt oli mõnda aega vait ja küsis siis: kui te nii kaua venelaste vastu võitlesite, siis miks te iseseisvuse saavutamise järel valisite omale presidendiks selle venelaste asevalitseja Rüütli? Pani kohe õhku ahmima. Kutt õppis ülikoolis politoloogiat ja kirjutas parasjagu mingit uurimust uutest demokraatiatest.

Ka Hemingway kirjutab oma kuulsas tsitaadis "234-st kartmatust eesti rännumehest, ilma kelleta ükski sadam lõunapoolkeral pole päris täiuslik ja kelle jutustused kodumaa lehtedes täidavad need veerud, mis ameerikas kuuluvad pesapalliuudistele" justnimelt maast ESTHONIA. Kuhu see h-täht vahepeal kadus? Segane lugu.

Ei peaks olema mingit probleemi viisa saamisega naisterahvastele. Tavaline protseduur. Viisa antakse ilmselt nii pikaks ajaks kui küsid ja selleks perioodiks kui küsid. Ei näe ühtegi põhjust, miks nad mingil muul viisil peaksid toimima. Kui minna ise kohale saatkonda Helsingisse, siis saab kõike kohapeal täpsustada ja küsida. Inimesed on seal sõbralikud. Mina sain oma viisa 3 kuulise kehtivusega (sisenemise aeg 3 kuu jooksul). Aga ma ütlesin, et lähen umbes kuu jooksul. Kui oleks hiljem läinud, siis oleks ilmselt ka pikema kehtivusega saanud.

natukene rõõmsama näo ette teha ja ei ehmataks iga kõnetuse peale. Nooremal põlvkonnal, kes vabaduses kasvanud, tuleb see üsna naturaalselt välja juba.

saadud trahv Hamburgist, 22 euri (odavam kui Tln-s!) oma autoga. Eelmisest suvest. Viskasin lihtsalt minema ja otsustasin et maksan kui keegi peaks personaalselt küsima. Ei ole siiani küsinud. Ilmselt ei küsita kah enam, sest asjaajamiskulud ületavad ilmselgelt võimaliku tulu.

1. Täpset piiripunkti nime vaja pole. Piisab kui märgid, mis maalt kavatsed siseneda. Tegelikult ei jälgita ilmselt seda asja nii punktuaalselt. Kohtasin ise Iraanis välismaalasi, kes olid sisenenud hoopis teisest riigist kui viisas märgitud. (Vist ikka on märgitud, seda konkskirja on seal viisa peal omajagu).
2. Armeenia viisa saab tõepoolest igast piiripunktist. Transiit 10 000 drahmi ja pikem viisa 15 000 drahmi. Dollareid ega muud valutsi vastu ei võeta. Seega on kaval omada armeenia raha, sest valuutavahetusega on seal nii ja teisiti. Gruusia ja Armeenia vahelises piiris lubati mul korraks silgata ilma dokumentideta Armeenia poolele ja vastav papp ära vahetada. Aga see oli ilmselgelt kontrollionu isiklik vastutulek ja rangelt võttes seaduserikkumine. Iraani vastas olevas piiripunktis on kõik teisiti. Seal valvab koos armeenlasega piiri ka elus vene kagebiit (FSB või mistahes selle nimi praegu on). Seinal on vene trikoloor ja selle kõrval Dzherzhinski pilt. Ausõna! Vat see onuke vaatab Eesti passi omanikku nagu hunt klaasseina taga asetsevat küülikut. Venekeelse viisaankeedi laskis ta minul ümber kirjutada 3 korda - väidetavate õigekirjavigade tõttu. Õnneks oli mul piisavalt oidu valmis vahetada vajalik rahasumma enne piirile tulekut. Iraani poolel on neid vahetajaid hulgem. Armeenia poolel mingit rahavahetust pole. Nii et tasub olla hoolas. Transiitviisa, muide, ei kehti 72 tundi nagu üldiselt tavaks, vaid 3 kalendripäeva. See päev kui üle tuled on päev 1. Kui sa ülehomme kadunud ei ole, siis oota suuri ebameeldivusi - 50 000 drahmi trahv üle läinud päeva eest ja 10 aasta viisakeeld. Vabanduseks ei ole ka väljalennu hilinemine.

Mina ei maksnud Smyle'is ükski öö üle 250 ruupia kahene tuba. Nii et see hind sõltub tugevalt negotiation skillist. Sama õue peal veel mitu hotelli ja konkurents on kõva. Tahaks ka muidugi küsida, et mida kuradit seal teha terve nädal järjest...

Kohe võib rahustuseks ära ütelda, et need värvid mis nad kasutavad on siiski väga inimsõbralikud, peamiselt on kasutusel selline jahu moodi värvituhk, mis üsna kergesti maha tuleb. Aga kui on pabin siiski sees, siis 100 krooni eest võib ka nõudlikuma maitsega kodanik soetada täiskomplekti lumivalgeid kohalikke riideid, mida siis hoolega mäkerdada võib lasta. Muide, mida enam värve, seda populaarsem oled, see nagu uhkustamise asi seal. Ja mis mina olen näinud, siis indialased on siiski VÄGA sõbralikud ja diskreetsed kodanikud. Kui sul on nägu peas, et sa enda mäkerdamist ei soovi, siis nii ka ei juhtu. Nad saavad ise ka aru, mis kallid riided maksavad.

Ütleks et tegemist on klassikaga. Selle vahega, et 9 inimest kümnest hammustab skeemi läbi enne kolme nulliga lõppevate sularahasummade üle leti ulatamist. Loll pea on perse nuhtlus. /Haljala 1872. a./

Sellega on jah nagu veab. Võib vabalt olla 30 kraadi ja päikesepaiste ja järgmine päev 10 kraadi ja vihm. Väga muutlik ilm, umbes nagu eesti suvi.

Miks keegi peaks passi näha küsima, ei oska küll välja mõelda. Peale piirivalvuri muidugi. Minu käest ei küsinud keegi 3 kuu jooksul.

Nagu mina aru saan, siis pigem on probleem praegu selles, et taksosid on liiga vähe. Keegi ei soovi selle äriga tegeleda, sest kilomeetrihind ei inspireeri. Algne investeering on suhteliselt hiigelsuur. Amet on nagu koeral - sööd kuudis, magad kuudis ja kused rattale. Vahepeal saad veel purjus peremeestega jageleda.

Lubatud vist igal pool, aga soovitav üldsegi mitte. Chowpatty Beachile tasub aga ikkagi minna. See on Marine drive'i ääres, selline hiiglapikk tee mööda rannikut, natuke nagu Pirita tee, aga tohutult palju parema vaatega. Kui Bollywoodi filmis tahetakse tõeliselt romantilist stseeni teha, siis tavaliselt võetakse see üles just seal ja ilmtingimata hilisõhtul. Rahvast on küll tohutult liikumas, aga vees ei õnnestunud näha mitte kedagi. Kui näed, siis saad aru miks.

Väga raske on muidugi määratleda "reisiraamatut" kui sellist. Praktiliselt iga ilukirjandusteos on ju teatud mõttes reisikirjeldus. Aga mina pole kunagi pettunud üheski Bill Brysoni ega Paul Theroux teoses, neid võin soovitada. Pico Iyer ka. Samuti pean väikeseks imeks, et algsest nimekirjast on välja jäänud Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values, kirjutanud Robert Pirsig. Selle raamatu teemade üle arutledes olen veetnud nii mõnegi unetu öö. Eestist ei tasu unustada Lennu-taadu raamatuid, alati hariv ja huvitav. Ja siis veel Smuuli Jäine raamat.

Jah, India on sitane. Paljud muud kohad on ka. Aga kõige selle kõrval ja sees on see rahvas välja arendanud omapärase kultuuri- ja religioonisüsteemi, mis on täiesti ainulaadne ja vanem kui kõik vastavad. Ainult juudid saavad lähedale. Just see muudab India minu jaoks külgetõmbavaks. Neil on vastused, mis ei sarnane vastustele, mis te saate mujal. Kas need vastused on õiged või valed - jäägu küsija enda otsustada. Originaalsus on väärtus. Pealegi, üldine hügieen on parandatav asi. Meie armas Tallinn tõenäoliselt ei erinenud oluliselt keskmisest India väikelinnast selles asjas veel paarsada aastat tagasi. Aga mis on paarsada aastat? Ainult viiv India ajaloos...

Sa ikka tead, et kodusõda Elevandiluurannikul on hetkel külmutatud ajutise vaherahu läbi üsnagi kõikuval pinnal?

Viisat pole tõepoolest vaja, tuleb ennast lihtsalt registreerida. Selle nimi on ETA(Electronic Travel Authority) ja seda saab teha siin: https://www.eta.immi.gov.au/ Tarvis on krediitkaarti, sest teenus maksab 20 AUD

Viisa (ETA) ise ei maksa alates 1. juulist EL kodanikele enam midagi. http://www.immi.gov.au/legislation/amendments/lc01072007_16.htm

Keskmiselt arukal inimesel ei tohiks küll mingisuguseid probleeme tekkida ka Nepaalis. Telk on muidugi täiesti üleliigne atribuut. Öömaja maksab suht korralikus hotellis alates 20 kroonist, ehk palju vähem kui telkimiskoht meie kämpingus. Ja kui tahad mägedesse minna, siis sinna nagunii üksi eriti ei lasta. Pead võtma matkajuhiga reisi ja seal on kandjad ja telgid ja värgid kõik juba sees ka nagunii. Aga see pole ülemõistuse kallis. Annapurna ring näiteks (10 - 12päeva) maksis Pokhara Lakeside's alates 120 dollarist. Väikesed tipid ja maksud tulevad sinna juurde ka, aga võrreldes Alpidega on see praktiliselt tasuta.

Ööbimine ja toit EI OLE kompensatsioon. Lennufirma on kohustatud need võimaldama igale reisijale kuni järgmise sobiva lennuni. Veel on ta kohustatud võimaldama kaks tasuta telefonikõnet suvalisse maailma otsa, teleksi, faksi või e-posti kasutamise. Kompensatsiooninõuded esitatakse reeglina tagantjärgi. Selline on hetkel kehtiv regulatsioon ja reisijate õigused. Muidugi on kõigil vaba voli lasta endaga käituda nagu hulkuva koeraga.