Triplekix: "Koerte puhul on nii, et kui tõukoera paaritada teise tõukoeraga, siis sünnivad krantsid. Kuidas inimeste puhul kutsutakse selliseid?"
Kas koerte puhul ei paaritata ka mitte n-ö sugulasi? Nagu inimeste puhul see veel üsna hiljutigi käis. Ja see nimekiri pärilikke haigusi, mida on näiteks kuningaperede puhul sajandeid ja sajandeid edasi pärandatud - ja võimendatud –, on ikka üsna võimas küll! Nii et ma küll ei näe põhjust sääraseks halvustamiseks. Samas ma polegi kunagi aru saanud sellest tõuhullusest.
Aga tead, Triplekix, sinna pole midagi parata, looduses lihtsalt on seatud nõnda, et omavahel tõmbuvad need, kes geneetiliselt võimalikud kauged, sest siis saab kõige tervemad-tugevamad järglased. Rääkimata sellest, et enamasti ka ilusamad, andekamad ja (puht sotsiaalsetel põhjustel) avarama silmaringiga.
Iseasi, kas teemalagatajal on vaja tingimata nigeerlasele mehele minna, eriti siis, kui ta isegi abieluettepanekus tagamõtet otsib.
No ma täpsustan - kas see on tavaks? Sellistes budget-hotellides. Või tuleb tihtipeale voodi laelambi alla nihutada, et moskiitovõrku kuhugi riputada oleks? (see on muidugi keerulisem, kui on üks lamp, kaks inimest ja kaks voodit - nagu meil)
No olgu, oli ehk tõesti pisut vastutustundetu utsitada. Samas - kui kohe algul inimese ideed välja naerda ja maha teha, siis ta ei lähegi. Ja kui juba teel olla, jääb ellu alati. Tullakse tagasi targema ja kogenenumana. Seda on ju kogenud kõik, kes vähegi omal käel ringi rännanud. Aga tõsi, kui eesmärgiks on vaid rahaline kokkuhoid, siis pole niisugusel asjal mõtet.
Mõni on hääletanud Jaapanisse - ja tagasi. Kaks korda. Vt näiteks http://followcarina.blogspot.com/ varasemaid postitusi. Samas vist ongi nõnda, et üks jääb koju itsitama, teine läheb teeb ära. Kui tee kutsub.
Soovitakski võtta suuna Surnumere poole. Supelda seal, kuni isu täis, ning pärast seda Wadi Mujib ehk, mis on vast nii maksimaalselt poole tunni tee kaugusel Surnumerest (ja väga lahe kogemus). Ning siis õhtuks tagasi, kusagile mõnusasse kohta sööma, tuledes tsitadelli vaatama, linnaga tutvuma.
Kui ise uuesti sattuks, läheks ka kohta nimega Daratal-Funun (Ammanis, seitsme-kaheksani lahti), mis on kaasaegse kunsti galerii. Tookord kahjuks ei osanud veel huvi tunda. Muuseas, LP ütleb sealse kohviku kohta, et see on üks rahumeelsemaid paiku, kuhu muu möllu eest põgeneda. Ning vaade avanevat seal bütsantsi kirikule.
Pigem on sedapidi, et ramadaani perioodil on poed-söögikohad päeval suletud (üksikute eranditega), avatakse alles päikeseloojanguga (praegusel aastaajal nii kella viie ajal). Siis läheb pidu lahti. Ja umbes kaheksa-üheksa ajal pannakse kinni.
