Toivo

Uus kasutaja, liitus Tripiga 11 aastat tagasi
16 meeldimist
0 postitust / 214 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Jutu järgi saab oletada, et tegu on nn säästupiletitega. Odavate piletitega ongi see probleem, et neile ei laiene kallite piletite õigused.

Katsuge aru saada, et mägimatkal, nagu ka paljudel teistel elualadel, on mitmeid raskusastmeid. Raskemad matkad hõlmavad ühte või mitut 3B* kuru. 3B kuru läbimine on koht, kus pildistamiseks eriti palju aega ei jää. Kahtlen, et taskus olev komaktkaamera võimaldab sul pilte teha. Liikumine turismimarsruutidel, ööbimine hotellides jne, on tõesti väärt vaid jalutuskäigu nimetust.

Seletan veel korra. Grupp peab aksepteerima sind sellisena nagu sa oled. Ja sina pead aksepteerima teisi sellistena nagu nad on. Kui teised on vastu, et sa keset matka hakkad tundma õppima sipelgate elu ja tahad jääda nädalaks laagrisse, jääb see ära. Kui keegi ei söö liha, on ebaeetiline iga päev teha seapraadi ja oodata, mil herbivoorist saab omnivoor. Kui teised aksepteerivad mind, arvestan mina teiste soovidega. Kui grupi mentaliteet pole mulle vastuvõetav, jääb selle seltskonnaga minemata (kõik peale minu on taimetoitlased, päikesekummardajad, islami eksremistud jne). Matk ei ole ühe inimese ambitsioonide realiseerimine. Välja arvatud juhul kui enne minekut on reeglid selged (kõik teevad kõik selleks, et x saaks end ehtida loorberipärjaga). Oled vast kuulnud ütlust: keti tugevus sõltub nõrgema lüli tugevusest. Reeglina ei käi veidrikud koos teistega rasketel matkadel.

Oluline on see, et sa ise rahul oled. Teiste arvamus pole oluline. Olen kogu elu kasutanud matkadel (ka mägimatkal) peegelkaameraid. Kui sa soovid kasutada peegelkaamerat, pead sa seda tegema, hoolimata teiste arvamusest. Sinu kaaslased peavad aktsepteerima sind sellisena nagu sa oled. Tavaliselt kõlgub fotokott rinnal ja raskemates olukordades paned aparaadi koos kotiga seljakotti. Sellega tuleb arvestada, et alati on oht jääda ilma oma kallist fototehnikast (niiskus, veerevad kivid, akude külmakahjustused jne). Digiapaaraatide kõige suuremaks puuduseks on akude kestvus. Asulatest kaugel pole võimalik akusid laadida.

“Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks?” Mis situatsioon see oli?

Mitte mingit erilist olukorda polnudki. Sattusin kogemeta nende külakesse. Seejärel istusime karjustega kivil ja kui ma lahkuma hakkasin, aeti koerad kallale ja kui sellest polnud kasu (võtsin seljakotist kirve) kutsuti koerad tagasi ja loobiti kividega. ma polnud ka nõus nendelt hobuseme teenust otsma. Oma seljakotti suudan ma ka ise tassida. Samasugust käitumist (äkiline meeleolu muutus) olen kohanud kroonus.

Toome nüüd kaks näidet tõestamaks, et kohalikud ootavad külalislahkust pakkudes meilt samasugust külalislahkust.
Selgituseks niipalju, et kunagi ammu oli meil teistsugune riigikord ja poisid käisid ühes teises armees. Meie ajateenistus ei kulgenud Võrus ega Tallinnas, meie ajateenistus viis meid Berliinist Tsukotkani ja Severneja Zemljalt Kabulini.
Paari aasta jooksul tekivad sul uued sõbrad. Nagu ikka kutsutakse sõpru külla. Ühel ilusal päeval oli sõber ukse taga, sooviga veeta nädal kaks Eestis. Kuna võõrustaja elas kahetoalises korteris, viskas ta sõbra, nüüd juba endise sõbra, tänavale. Kas ta käis enne sõbra siia sõitu Venemaad avastamas, ma ei tea.
Teises loos sai eesti poiss sõbraks tsuksiga. Kuidas tal õnnestus piiritsooni load hankida ja tsukotkale sõita, on mul teadmata. Kuid ületanud kõik raskused, oli ta ühel päeval lennukis ja sõitis Tsukotka suunas. Tsukotka oli vist 40 korda Eestist suurem ja elanikke on samapalju kui Tartus. Tuhandete aastate taha ulatuva külalislahkuse tekkepõhjusi tuleb otsida karmist kliimast ja äärmuslikest ilmaoludest. Vältimaks, et külaline jaranga nurgas surnuks külmub, antakse kallile külalisele naisterahvas ööseks kasutada. Alul pidasin seda linnalegendiks, kuid tsuksi juurtega kirjanik Juri Rõthau mainis romaanis "Uni algavas udus" samuti nimetatud tava. Peremees näitas ameerikalsele oma last, mis oli külalise tehtud. Sõitis siis eesti poiss tsukotkale ja sai osa sealsest külalislahkusest. Kui tsuks eesti poisile külla sõitis, lõppes asi suure riiuga ja sõprus oli otsas. Huvitav miks? Mida teie arvate.
Mina oma lahkusega kiita ei saa. Meil käisid kunagi kadrid (kaks väikest last). Kui ma ukse avasin, kostis hetkepärast jooksumüdinat, siis kolksus neli korrus allpool uks ja rohkem pole selles majs kadrisid ja marte nähtud. Ju mul on siis nii kohutav välimus, et lapsed pidasid heaks põgeneda. Ürita siis veel kellelegi öömaja pakkuda või kutsu ta külla. Kes teab kuhu metsa, sohu või auto alla ta paanikas jookseb.
Mis puutub araablasi, siis eesti keeles on ilmunud raamat "Kuidas mõista araabalasi". Kuna raamatut pole käepärast, ei saa tsitaate tuua. Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks? Mina olen.

Bivikotti kasuta siis kui sa ei tunne puudust mugavusest, pindala ei võimalda telki püstitada või julgeoleku kaalutlustel ei taha telki püstitada. Bivikoti ei torka nii kergesti silma ja ei kutsu kohale soovimatuid isikuid.

Sisenedes antud leheküljele www.railfaneurope.net kaudu, on hinnad olemad. Vähemalt minu jaoks on olemas. Võib-olla esineb mingeid hinnakõikumisi, kuid seda mitte väga suures ulatuses ja võrreldes euroga, on vahe pea olematu. Piletite ostu kohta ütleks, et Gruusia on piisavalt arenenud maa ja pileteid müüakse kassadest. Gruusias on olemas ka raudteejaamad. Kui jaamas puuduvad kassad, vaata mida teevad teised. Kui kõik lähevad piletita rongi, mine sinagi. Kui sõidavad Venemaal tuntud pikamaarongid, siis sinna piletita ei saa. Kui rahvas otsab midagi pisikese luugi taga olev tädi käest, osta sinagi. Küllap on need rongipiletid. Kui ikka jääd hätta, küsi inimeste käest. Piletita sõitu ära igaks juhuks ürita.
Kõige suurem oht on see, et istud valesse rongi ja sõidad Armeenia suunas. Teadetetahvlid ei pruugi olla ladina ega kirillitsa tähestikus.

Hinnad on väga odavad. Näiteks Riia Jelgava on umbes 2 latti, Riia-Valga maksab umbes 4 latti. Šiauliai-Vilnius umbes 35 litti. ja viimane otsa umbes 15 litti. Rong igal poole ei sõida, seepärast tuleb Lätist Leetu minna rattaga. Ärge nende online piletitega üle pingutage. Kogu maailm saab hakkama piletit kassast ostes. Olgu siis maksevahnediks sularaha või pangakaart. Protseduur ise näeb välja selline: lähed kassa juurde ja ütled selge häälega peatuse nime - Vilnius. Ulatad raha ja sulle antakse vastu paberilipakas. See paberilipakas on pilet, mis annab õiguse rongiga sõita. Kui annad raha juhuslikult või sihilikult rohkem, saad osa raha tagasi, seepärast ära kohe minema jookse. Hinnale tuleb juurde Tallinn-Valga rongipilet, mis on umbes 10 euri. Seega on kogu retke maksumus 10 euri + 6 latti + 50 litti. Maakeeli tähendab see järgmist 10 euri + 10 euri + 15 euri. Rehkendame umbes 40 euri üheks otsaks. Võimalik, et kusagil tuleb osta ratta ehk pagasipilet. Lisame juurde veel 10 euri. Kokku 50 euri. Edasi-tagasi seega 100 euri. Siia lisame juurde hotellid, kämpingud, toidu, alkoholi, kõrtsid, motellid ja bordellid. Lõppkokkuvõtes algavad edasi-tagasi kulutused 100 eurist ja lõppevad määramatuses.

Nende linnustega on siuke keeruline teema, et linnuste erilisus sõltub meie ootustest ja huvist. Ehituslikult oli iga linnus kordumatu. Otsime kasvõi siitsamast selle loo välja, kus üks tibi hoiatas kõiki Hagia Sophia katedraali eest, sest võeti suurt raha ja hoone oli seest tühi. Minu vaatenurgast teevad asja huvitavaks piirkonnaga seotud ajalugu, millised ajaloolised sündmused on seotud paigaga, kes ehitas, seaosed teiste analoogsete ehitistega või Eestiga. Aga kuldne reegel on ikkagi selline, et mida paremini säilinud, seda haruldasem. Võrreldes Eestiga, on sealne linnuste tihedus mitu korda suurem kui Eestis. Kuid säilinud ehitiste ja varemetes olevate linnuste suhe võib olla enam-vähem sama, mis Eestis. Aga jällegi jõuame sinna välja, et vanade hoonete sälimine sõltub ka piirkonna hilisemas ajaloost. Emajõe äärest ja Narva jõe äärest me mõisad eriti palju ei leia. Kuid sisemaal on väga hästi säilinud mõisakomplekse.

Trieri lähistel (minu mõistes lähistel, kaardi järgi umbes 35 km) on Hermeskeili nimeline väikelinn. Hermeskeili vaatamisväärsusteks on lennundus ja raudteemuusem. Lennundusmuuseum on niivõrd mahukas, et päev on garanteeritud. Seega ei ole võimalik võtta Hermeskeili paaripäevase ringreisi nimekirja. Tegelikult oleks targem planeerida muuseumile 2 päeva. Informatsiooni hulk on niivõrd mahukas, et peale 4 tundi tuleks aeg maha võtta, teha paari tunnine mõttepaus ning tegelda millegi muuga. Veelgi targem oleks tulla tagasi järgmine päev puhanud ja värskete mõtetega.
Muuseumitest veel nii palju, et Koblenzis on militaarmuuseum, kus asuvad mõned saksa inseneride loodud "kaasaegsete" sõjamasinate katseeksemplarid. Aga need on jällegi nii spetsiifilised ajaveetmiskohad, et perega ja suurema seltskonnaga sinna ei lähe. Inimeste huvid on niivõrd erinevad, et kui sa sõjandusest ja militaartehnikast midagi ei jaga, hakkab esimese 10 minutiga igav. Aga see on minu vaatenurgast.

Arvestades linnuste külastusele kuluvat aega ja kaitserajatiste rohkust, on raske midagi soovitada. Kogu piirkonda peaks vaatama ühtse tervikuna, mitte eraldi. Pealegi on inimestel erinevad ootused ja soovid. Lühiülevaade üleks taoline. Hahnist Koblenzi sõites jäävad tee äärde Kastellauni linnuse varemed. Kastellaunist 5 km kaugusel üht kõrvalteed pidi leiame Burg Balduinsecki varemed (võimsa tornlinnuse varemed, kohanimi Buch). Koblenzist on kaks võrdväärset suunda, millekes on Moseli ja Rheini org. Jalgsi liikudes võime kohata väga huvitava lahendusega maantee ja arhitektuuri kooslust. Alkeni juures avaneb võimas vaade Burg Thurantile, kui natuke vaeva näha ja ronida Bleidenbergile, siis minu mälu järgi avanes Wallfahrtkirche (kindlus-kirik) juurest vaade Alkeni linnusele ülevalt poolt. Sealkandis on ka keltide taastatud kuivmüüritisega kaitserajatisi. Nii nagu Alkeni puhul, on paljude teiste puhul tegemist "ühepereelamutega" ja sissepääsud puuduvad või toimuvad kindlatel kellaaegadel kord päevas. Omaette vaatamisväärsus on mustad bemarid keskaegse linnuse ees.
Burg Ehrenburg (Brodenbach) jäi vist ka Moseli piirkonda, kuigi asub jõest eemal. Seal saab süüa, turvuda väljapanekutega, kuulata vanaegset muusikat, tegelda vibulaskmisega võib-olla veel millegagi. Ehrenburgis on väga võimas kaksiktorn.
Romantilise Rheini marsruudil pääseb koos giidiga Marksburgi (Braubach), Burg Lahnecki (Lahnstein), kahekordse piletiga saarel asuvasse Pfalzgrafensteini (Kaub, tolli linnus, seal teenisid need, kes mujale enam ei sobinud, nt sõjas haavata saanud teenetega invaliidid). Rüdesheim on omaette vaatamisväärsus koos linnusevaremete ja mitme asulas oleva kaitserajatisega, millest ühte on tehtud veinimuuseum. Sissepääs oli veel sellisesse kohta nagu Burg Reichenstein (Trechtingshausen). Ja nii saaks nimekirja jätkata pikalt. Paljudes lossides on hotell või söögikoht, teine eravalduses, kolmas varemetes, neljandas muuseum. Orus oli tapvalt palav, mujal külm tuul. Minul kulus Rheini ja Moseli oru lossidele üle 10 päeva, siis sai aeg otsa ja Moseli oru alumusest otsast kaugemale ei jõudnudki. Ka Rheini oru lossidega jäi tutvumine poolikuks. Töö sai tehtud hindele 3+. Kohapeal müüakse kaarte, kus kõik või vähemalt tähtsamad ja suuremad linnused kirjad. Kui mina seal käisin, võtsin eesmärgiks kaitserajatiste pildistamise, seega pole mina teistele eriti pädev marsruute koostama. Puuduseks on liiga kitsas silmaring.

Vaatan pilte ja julgeks väita, et peale Trutzelzi, mida mina nimetaks eeskaitseks, kuigi ta seda pole, pole linnusesse tulles ühtegi tõusu. Ainult laskumine. Võimalik, et me kaasutasime erinevaid teid. Näiteks pikki ojakallast kulges ka tee, mis kadus küngaste varju Moselile vastupidises suunas. Võimalik, et ongi muistne tee. nn rada pikki ojakallast peaks välistama kõik vähegi järsemad tõusud. Minu ajal kasutas enamus turiste asfalteed. Mina kasutasin rongi ja tulin üle aheliku. Ju me kasutasime erinevaid teid ja lisaks on meil on erinevad arusaamad terminoloogias.

Minu arust on lugupeetud giid natike eksinud Eltzi linnuse suhtes. Minu andmetel on Eltz üks väheseid linnuseid maailmas, mis asub orus. Tõsi, linnus on ehitatud oru põhjas asuvale künkale, kuid ükstaskõik, kust suunast linnusele läheneda, avaneb vaade ülalt. Rongiga minnes tuleb lähimast raudteejaamast kõmpida üle aheliku (30-40 min). Wierschemi pool asub kusagil parkla, mis peaks olema linnusest kiviviske kaugusel. Aga sellegi poolest tuleb linnuse juurde esmalt tõusta ja seejärel laskuda. Vahetult enne laskumist asuvad Truzeltzi varemed (keskaegne linnus). Aga kogu see piirkond on strateegiliselt suhteliselt arusaamatuid kaitseehitisi täis ehitatud. Kõige kuulsamal marsruudil "romantiline Rhein" näeme mäe nõlvadele ehitatud linnuseid, mis on strateegiliselt arusaamatu, kuid poliitiliselt mõistetav. Võimaluse korral soovitan 3-4 tunnist laevasõitu Rheinil (Koblenz-Rüdesheim või Rüdesheim-Koblenz). Piirkonna omapäraks on pidev silmside linnustega.
Eltzist veel niipalju, et minu teada on antud linnusest on pärit Robin von Eltz. Täpselt, see on seesama tüüp, kes oli 14 sajandi lõpus lühikest aega Liivi ordumeister. Kuna siin ajaloohuvisi pole, ei hakka ruumi raiskama Eltzi linnuse strateegilise asukoha arutelu üle.

Täitsin ankeedi ja ühinen nendega, kes ütlevad, et nii pealiskaudsete küsimustega ei saa teha mingit järeldust. Isegi valitavate usundite loetelu pole täielik ja puudub võimalus selgitusteks. Näiteks mina olen sügavalt usklik (kristlik ateist), kuid minu usundis polegi olemas ei kirikut ega mošeed. Näiteks õigeusklikud teevad väga selget vahet nii Moskva kui ka Konstantinoopoli patriarhhil. Neid ühte panna panna oleks jumala teotus. Katoliiklus jaguneb nii Rooma kui ka Kreeka katoliikluseks. Eestis on esindatud Rooma katolik kirik ja Ukraina Kreeka katolik kirik (mida see ka iganes ei tähenda). Poliitiliselt kirjaoskamatu jaoks on islamist islamist, kuid tegelikult jaguneb islam väga paljudeks erinevateks harudeks. Mina nende erinevusi ei tea, kuid islam võib olla veel kirjum kui ristiusk. Sain kunagi ühe kurdiga kokku ja see ei pidanud türgi mullat mitte kellekski ja seega ka nende usku mitte tähelepanu väärivaks. Siis ta seletas veel midagi, kuid oma olematu keeleoskuse tõttu ei saanud ma aru kurdi ja türgi islami erinevustest.
Loodame, et üks suurim jumalateotus jääb märkamata. Kui Wiesenthali keskus saaks teada, et nimekrijast on jäetud välja judaism (mis pole minu suurimaks imestuseks kristlus) oleks siit tulemas üks priske kohtuasi.
See on puhtalt minu arvamus, kuid esmamulje järgi pole küsimustiku koostajal usunditest kuigi suurt ülevaadet. Aga oleme arusaajad: noor inimene alles avastab oma maailma.

Ka mina olen seda meelt, et inimesei ei tohi raamidesse suruda ja nad peavad tundma end vabalt. Eriti jube oli olukord vene ajal. Kuigi meil oli töörahva riik, ei lastud mind tööriietes teatrisse. Mida ma oleksin siis pidanud kandma. Kas kapitalistikust maailmast pärit frakk oleks olnud sobilik töötavale nõukogude inimesele, töörahva riigi esindajale. Mitte väga ammu tahtsin minna ooperit vaatama, kuid mind saadeti ukselt minema ja lubati kutsuda politsei kui ma veel kord oma nägu näitan. Esiteks. Ma ei saa aru, mis neil oli minu jalatsite vastu. Täiesti korralikud kirsad. Teiseks hakkasid nad irisema minu riiete üle. Küll olevat maika võidunud ja lillelised kaltsooned pesemata. Läks eelmine õhtu õlut peale, mis siis. Kelle asi see on. Tagant poolt oli püksid ju puhtad. Pealegi, pole see nende asi kus ma käsi hoian. Hoian ma käsi väljaspool või seespool pükse. Taskuid ju neil pole. Kuhu ma peaksin siis käed toppima kui ma olen harjunud käsi tasskus hoidma. Kodus ma käin nii ja ükski naaber ei köhi. Enne kui Eestis pole õpitud austama inimõigusi, mina enam teatrisse ei lähe.

Riiast edasi paistab maantee kulgevat rohkem mere ääres kui Riia ja Pärnu vahel. Elu on näidanud, et väga tihti kujunevad need veekogu äärsed kõndimised maanteel käimiseks. Kui maantee on 100 meetri kaugusel teisel pool võsa või metsa, kaob suhteliselt kiiresti igasugune huvi paterdada pilliroos, nõgestes, kividel, soos ja päevitavate inimeste vahel. Pealegi tuleb suubuvate jõgede korral, koorida end paljaks ja üritada ujuda läbi veekogu või kõmpida pikki jõekallast maanteeni. Mis isenesest pole mitte sugugi raske, välja arvatud juhul kui satud koeretga valvatavale territooriumile. Asja positiivne külg on see, et sellisel juhul võid püstidada uue tippmargi seljakotiga 100 meetri jooksus ja kõrgushüppes. Vähemalt minu kõrgushüppe isiklik rekord on püstitatud hoojooksuta kella 02.00-04.00 vahel. Aga kõik on soovi korral teostatav. Isegi siis kui teele jääb ette naiste paradiis, on võimalik sealt ühe hooga elu ja tervisega läbi joosta.

Antud marsruudil on ainuke mereäärne lõik Eestis, Häädemeestest Iklani. Ja sedagi vaid siis kui lähed mööda vana maanteed ja sealgi pole meri kogu aeg silme ees. Loodust näed igal pool. Ka siis kui mere äärde ei lähe.
Pärnu-Riia ots on nii lühike, et sa ei jõua käima hakatigi, enne on lõik läbi. Kui arvestad kiiruseks 50 km päevas, on sul aega ka ümber vahjtida ja lulli lüüa. Nii väikse maa peale pole mõtet telkigi kaasa võtta.
Ainuke probleem võib tulla jalgadega. Võimalik, et jalad jäävad nii valuksaks ja kangeks, et hommikuti on rakse liikuma hakata. Kuid see möödub esimese saja meetriga. Ajad hommikul mingi toe najal kargud alla, komberdad nagu rauk ja edasi kepsutad lustlikult. Mina ravisin jalad terveks käimise ajal võetud veevanniga (leotasin jaglu uumbes tunnijagu külmas vees). Sellele ideele tulin kusagil nädalase käimise järel. Jalad läksid pehmeks ja kangus oli edaspidi kadunud, kuid selle asemel sain ühte jalga põletiku. Jalalaba paistetas üles, botas jäi väikseks ja iga samm polnud eriliti lustlik. vahepeal kaalusin tõsiselt okstest kargu meisterdamist aga tooraine puudusel jäi asi katki. Hiljem, kui tekkis võsa ja mets ning valuhood tagasi tulid, ei viitsinud nikerdama hakata. Tundus kuidagi imelik karguga maanteel komberdada.
Praktika on näidanud, et jalavalu kaob umbes 1000 kilomeetriga. Kott olgu kerge. Mina tulin Kaukaasiast koju ilma magamiskotita (tollal olid magamiskotid liialt rasked). Kasutasin tavalist voodilt võetud baikatekki, kuid magamiskott on mugavam, ja külmade ilmade puhuks villast kampsunit. Telgi asemel võid kasutada bussiootepaviljone või muid varemed või sarasid. Teel on piisavalt asulaid, et paar pätsi leiba osta ja vett saab kraavidest. See on selline säästuvariant.
Ebameeldivusi võib kohata pool ja igal ajal, kuid niisama põõsa all ja metsas lebamine tõmbab vähem tähelepanu.

5 lati ehk kõikide lattide kehtivusaeg lõppeb Läti liitumisel eurotsooniga. Millal see toimub, on teadmata.
Latte saad kõikidest valuutavahetuspunktidest, pankadest ja Läti V pinnal asuvatest pangaautomaatidest. Pangaautomaadid vajavad pangakaarte ja see tähendab seda, et sul peab sama panga arveldusarvel piisavas koguses raha olema.
Sissepääsu tasu tähendab piletit. Umbes nii nagu läheksid Eestis kinno.
Kuhu ja kelle maksta? Siin ei saa abistada. Kindlasti ära anna raha ehk latte bussijaama pudelikorjajale. Tema võib lubada sulle maad ja taevad kokku, kuid tema lubadused ja ajalehest rebitud piletitega sind kuhugi ei lasta.

Ma pole antud asjaga ehk tasuluse teenuse pakkumisega, kunagi tegelenud, kuid viimasel ajal olen leekinud tihti Valga-Riia-Tartu vahet. Seega on tee tuttav. Tuttavad on ka Riias ööbimise probleemid. Aga kõik ei maga minu moodi põõsas (vana hulkuri kogemused). Kui väga vaja, saan Teid lennujaamast Eestisse toimetada. Asja miinuseks on spetsiaalne sõit Riiga Teie järgi (ei ela Tartus). Miinuseks saab lugeda suurt kütusekulu (10 sajale). Miinuseks on ka see, et ma pole ei Punase Risti ega Punase Poolkuu liige, seega heategevusega ei tegele. Kütusele kulub umbes. Aga see pole praegu oluline. Kuna praeguse hetkega tundub, et mu töögraafik seda võimaldab, võime antud teemaga jätkata huvi korral eraviisiliselt.

Lugupidamisega

Paar korda nädalas sõidab Ecolines Sofiast Riiga ja sealt järgmise bussiga kohe Tallinna. Vaadake www.ecolines.ee. Hind peaks olema kusagil üle saja euro üks ots.
Teise võimalusena tuleb osta maakaart ja hakata rongiga jupikaupa tulema.
Maakaarti on vaja on sellepärast, et otsides ainult tuttvaid sihtpunkte, võid leida end Nicest või Istanbulist. Lisaks aitab see hoiduda tupikutest ja suuremate linnade vahel, isegi kui tee teeb ringi, on suhteliselt hea rongiühendus ning pikemaid seisakuid tuleb ette harva. Tupiku all mõtlen seda, et kuigi sihtpunkt asub kodule ligemal,ei pääse sealt edasi.
Aga lõpuosa tuleb siiski sõita bussiga.
Rongide sõiduplaane uurige www.railfaneurope.net

Toon näiteid elust enesest.
Üks lapsevanematest, tavaliselt isa, ei soovigi oma nn seadusliku abikaasa ehk naise juurde minna, tuues ette tuhat põhjust. Antud juhtum sobiks selle näite alla. Lapse isa ei soovigi juhuseikluse tagajärgi tunnistada ja eirab nii last kui ka ema. Nõus, on olemas igavest armastust esimesest silmapilgust, kuid need juhtumid on ehk 1 kümnest tuhandest. Võõraste kultuuride kokkupuutel on tõenäosus veelgi väiksem, kui mitte olematu.
Järgmine näide. Mitte elektroonisel ajastul oli võimalik olla korraga abielus mitme naisega. Meenub kuuldud jutt, et vene ajal oli varustajal 2-3 kolm saduslikku abikaasat. Varustaja - elukutseline reisija, kes sõitis pidevalt mööda NSVL-i, hangeldas ja pakkus altkäemasku riiklike ettevõtete juhtkonnale, et teised riigiettevõtted saaks normaalselt tööd teha ja plaani täita. Kuidas ta sai omale mitu passi, on raske öelda. Tollal löödi passi abiellumise korral tempel. Aga raha eest on kõik võimalik. Kuidas on lood aasias on-line süsteemidega? Kas on võimalik registreerida end abiellu mitme naisega? Islamiuslisel on see kindlasti võimalik, selles pole kahtlustki. Aga teistel?
Kolmas näide. Peterburis lõbutüdrukuna töötanud naisterahvas abiellus rikka soomlasega.Soome polnud, uurinud neiu tausta, huvitatud vene lõbutüdrukust. Loo lõppu ei mäeta Ei mäleta selle pärast, et ei tundnud huvi.
Antud süsteemiga veidike kokkupuutununa saan öelda, abielud ongi üheks kõige lollikindlamaks heaolu riikidesse tuleku ettekäändeks ning tavliselt see toimib. Reeglina on need lasteta juhtumid, kuid tööõnnetusi juhtub ikka. Samas võin kinnitada, et Eesti pole nüüd küll see riik, mis lõunamaalasi huvitaks. Eesti, tänu oma kehvadele sotsiaalsetele toetustele, on transiitmaaks heaolu riikidesse.
Kas tsikk on ikka kindel, et tema jorss pole uue näkiga juba Rootsis?
Teema kokkuvõtteks pakkuda 3 versiooni.

  1. Jorss ei soovi teiega kohtuda.
  2. Jorss on EL-is ebasoovitav isik. Et olla ebasoovitav isik, ei pea olema Al Qaida liige ega Tamili Tiiger, piisab ka väiksematest väljaastumistest.
  3. Noormees on juba ammu Euroopas, jättes teile mulje, et teda ei lasta Eestisse.
    Aga noorele ja elu ning maailma mitte näinud tsikile tahaks öelda, et kui see mandlisilmadega noormees, kes sul naeratusega põlvist nõrgaks võttis, tahab, leiab ta soovi korral seadusliku tee Eestisse. Kui ta ei soovi, ei leia. Ja ongi probleem lahendatud.