Austraalia ja Uus-Meremaa on peaaegu saavutanud Eesti olukorra (aga mitte päris). Iseküsimus, kui õnnelikuks see neid teeb.
Pärast kuudepikkust kodus vangis istumist on Austraalia saavutanud olukorra, kus poed on lahti, kus tänaval tohib liikuda (tihti ei pea enam maskigi kandma), kus on võimalik restorani sööma minna, on lubatud isegi rannas või spordivõistlusel käia ja mõni inimene külla kutsuda ilma trahvi saamata. Ehk meeletu kollektiivse jõupingutusega saavutati täpselt see, mis on Eestis lubatud olnud peaaegu kogu aeg.
Samas ripub pea kohal see, et kui mõni nakatunu avastatakse, on sekundipealt lauskarantiin ja kõik kinni.
Õnnelik austraallane põhimõtteliselt ei saa sõita sama õnneliku uusmeremaalase juurde, sest see mull läheb ka ühe juhtumi peale pidevalt kinni. Õnnelik austraallane saaks teoreetiliselt reisida mitmele poole Aasiasse või Euroopasse, aga mõtet pole, sest kõik on kinni ja koju naasmine on väga vastik.
Austraalia õnn kahtlemata seisneb selles, et surnud vähem inimesi, aga kui seal oleks surnud ka 3000 või 10 000 inimest rohkem, jääb see siiski personaalse tragöödia tasemele. Üle 99% riigi rahvastikust see isiklikult ei puudutaks, samuti ei ohustaks see rahvast väljasuremisega.
Mis ei tähenda, et valitud strateegia oli vale. See on väga üllas, et 1% elanike personaalse tragöödia ärahoidmiseks 100% inimestest kannatasid.
Aga kui Austraalia oleks õlgu kehitanud ja poleks kõiki inimesi vangi pannud pooleks aastaks, oleks nende eluolu praegu põhimõtteliselt sama. Poed ja restoranid oleksid lahti (nagu praegugi, lihtsalt neid poleks vahepeal kinni hoitud), tänaval saaks käia ilma maskita (lihtsalt oleks kogu aeg saanud ja vahepeal poleks inimesi maski puudumise eest vahistatud ja trahvitud), reisida saaks täpselt sama vähe kui praegu, sest muu maailm on endiselt kinni.
Näiteks on Uus-Meremaa (ennast täielikult välismaailmast isoleerinud riik) või Taiwan, miks mitte ka Taimaa (kodanike kohusetunne + teatavad piirangud).
Küll on tõsi, et Eesti-suuruse ja asukohaga riigi puhul
ei ava see reisimiseks maailma - ei ava ka Uus-Meremaale, Taiwanile ega Taimaale
täielik isoleerimine on nagunii võimatu
kodanikel puuduvad oskused ja tahe tõhusatest piirangutest kinni pidada.
Edasine ongi balansseerimise küsimus - mida teha tõrksa, jonnaka, egotsentrilise elanikkonnaga riigis (kitsamas plaanis on küsimus, mida teha kasutajaga jaanusm, laiemas plaanis aga mida teha kõigis Euroopa riikides, sest selliste inimeste osakaal on piisavalt suur eranditult igal pool).
Siin põhimõtteliselt edulugusid ei ole. On rakendatud väga erinevaid meetmeid, ent kindlat õnnestunud eeskuju ei saa kellelegi tuua.
Covid on liiga madala letaalsusega, et inimesi kuulekaks hirmutada, lisaks liigub terve maailm edasi karjakaupa ja ükski riik ei suuda sõltumata piirangutest või nende puudumisest tekitada mulli, kus nende reisimise või elumugavuste olukord oleks märkimisväärselt parem kui teistel.
Piltlikult öeldes võib istuda keldris, sest kõike on väga valesti tehtud ja olukord on pekkis, või istuda keldris, sest kõike on väga õigesti tehtud ja sellega on saavutatud parim võimalik olukord.
Kuna tõrksa taltsutamine ei toimi (isegi näiteks nende inimeste sundnakatamisel on nii nende kui pereliikmete elulemus üle 99%, sest Covid lihtsalt tapabki tühise protsendikese)
ja rahvusvahelist reisimist erinevad taktikad nagunii ei ava,
siis ongi mõtet valida Eesti praegune tee.
Minimaalselt riigisiseseid piiranguid ja lihtsalt oodata, kuni maailm asjast üle saab, sest Eesti piirangutest ei sõltu mitte midagi.
Eesti valikutest sõltub parimal juhul mõnesaja või tuhande inimese elu või surm, mis jääb aga personaalse tragöödia, mitte rahvuse väljasuremise raamidesse).
Senikaua iga inimene saab elada vastavalt oma tõekspidamistele. Kellegi taltuma sundimise asemel on sama tõhus lasta soovijatel minna ise varjendisse.
Nagu näha, LAV-i tüvi toodi Eestisse Tansaaniast (ehk siis Sansibari reisilt, mida ta sealkandis muud tegi).
Reisimine kahtlemata mõjutab viiruse riiki toomist, aga kas reisimise keelamine tähendab tingimata paremat Eestit?
Reisimine on kindlasti OK, kui reisil käinud ja teised peavad pärast piirangutest kinni, aga tõenäoliselt enamus ei pea - keegi ei sõida ju nädalaks Sansibari päikese alla, et siis 2 nädalat kodus sitsida.
Viiruse eiramine viib aga reisikeelule lähemale selles mõttes, et kui tekib piisavalt palju suuri "rohelisi" riike, siis on lihtsam need mõned kontrollimatu levikuga riigid kinni panna turismi sihtriikide poolt, seda ka siis, kui on kehtestatud negatiivse testi nõue.
Mul on olnud otse lennufirma kodukalt ostetud edasi-tagasi piletid, kus teise otsa sobitasin sügisesse nii, et loodetavasti tuleb mingi muutus ja tühistatakse. Tühistatigi, mispeale klikkisin selles e-mailis kohe "tahan raha tagasi" lingile. Rohkem ei torkinud ega suhelnud kellegagi. Edasi-tagasi sai ostetud seepärast, et see oli odavam kui ainult üks ots, nüüd siis tänu tühistamisele veel 50% odavam.
Lufthansa - lendasin suvel, teine ots oktoobris, mis lükati edasi, esitasin taotluse ja raha laekus kolm kuud hiljem.
LOT - lendasin oktoobris, tagasilend novembri lõpus. Kui tuli edasilükkamise kiri (hommikust õhtusse või õhtust hommikusse või midagi taolist), klikkisin seal "raha tagasi" ja laekus tagasimakse kaks kuud hiljem.
Nii on see Eestis kogu aeg olnud. Kui naastes teed lennujaamas testi ja järgmisel hommikul tuleb vastus, et negatiivne, siis võid kohe järgmine päev tööle minna.
Põhimõtteliselt on see kokkulepe tööandjaga - kui neil pole keelatud (poeketi puhul võiks olla reisilt saabunud töötaja töölelubamisel sisemised pikemad piirangud), siis võib vabalt kohe tööl käia.
Minu tuttavatel on olnud nii tööandjaid (kontoritöö), kus lubatakse ka järgmine päev tööle ja kus öeldakse, et olgugi test negatiivne, 10 päeva ära kontorisse nägu näita. Tööandja otsustab.
Kogu see jutt kehtib praegu, jaanuaris 2021. Mis on oktoobris, seda ei tea veel mitte keegi. Kas on koroonaga leebem või karmim, ei tea. Kas karantiinihotellid on veel olemas või mitte, ei tea. Millised viisad mõeldakse välja välismaalaste riiki meelitamiseks, ei tea. Või kas äkki endiselt ei soovita kedagi riigis näha.
Poole aasta pärast on mõtet vaatama hakata, mis seis on.
Liikuge ajas 10 kuud tagasi, märtsi 2020. Mis asjalikku ja hetkel kehtivat nõu te oleks osanud anda inimesele, kes siis küsis, kuidas täpselt ta jaanuaris 2021 aastaks ajaks Taisse pääseks? Mitte mingisugust.
Hetkel pole ilmselt mõtet tõmmelda. Vaata suve lõpus või sügise hakul, kas ja keda sisse lastakse ja mis viisad sel hetkel olemas on. Koroonaaja "rikka välismaalase" viisapakettidest nõutava summaga pangakontol on ka Tripis artikleid - kas ka oktoobris midagi sellist olemas on ja mis tingimustel, seda ei tea veel mitte keegi.
Lisaks veel selle, et Bali on reeglina röögatult ülerahvastatud. Koroona ajal minnes on lootust näha enam-vähem toimivat saart, seda just siis, kui on kavas ringi sõita, sest sealsetes ummikutes muidu tunnid lausa kaovad.
Jäävad kuskile hoiule ja vajadusel saab sealt võtta põhjalikumad analüüsid.
Et kui mingi muteerunud Londoni/LAV-i (tulevikus Peruu, Tenerife, Egiptuse) variant levima hakkab, saab tagantjärele võtta sealtkandist tulnud inimeste positiivseid proove ja täpsemini määratleda, kus mingi tüvi levida võib.
Siis on äkki hea, et kõik Peruust kohale lennanud inimesed on selle proovi andnud kuude vältel?
Arvestades, et uus tüvi on pikka vinnaga asi ja näiteks Londoni oma hakkas massiliselt levima septembris, enne kui detsembris paanikat hakkas külvama.
Antud juhul Londoni oma pole nii erinev, et väärida suuremat paanikat, aga iial ei tea, millal peab hakkama mingi vaktsiinile allumatu tüve jälgi ajama.
Kedagi ei sunnita vaktsineerima. Igaüks saab teha selle otsuse vastavalt reisimisvajadusele - kas vaktsineeritutele reisimine lihtsamaks muudetakse, pole ju ka veel sugugi selge.
Hetke vaktsineerimispilt ütleb, et see on rikaste riikide eralõbu. Seega ka ainult Euroopas tekivad mingid eetilised ja moraalsed arutelud, muu maailm seisab valiku ees, kas istuda veel aastake (või paar) suletud piiride taga või hakata inimesi sisse laskma.
Need vaesemad turismisihtkohad otsustavad ilmselt individuaalselt, kas tehakse mingeid erandeid. Suhteliselt räsida saanud Kesk- ja Lõuna-Ameerika otsused kindlasti erinevad Aasia turismiriikidest, kus juhtumeid on vähem kui Eestis, aga ometi on juba varsti aastake turism nullis.
Ei ole neil hetkel raha ega võimekust vaktsiine hankida ega ka julgust kedagi sisse lasta. 14-päevane karantiinihotell reisi alustuseks ei vaimusta ainsatki turisti.
Kui mõni neist riikidest otsustab vaktsineerituid kergemini sisse lubada, saavad kõik selle vastu protesteerida ennast mitte vaktsineerides ja sinna mitte sõites.
Hinna kuvamine on kõikidel saitidel IP-põhine (nii maksude kuvamise kui ka hinnanumbri osas on erinevusi sõltuvalt sellest, mis riigis otsing teostada).
Euroopa Liit on üldiselt sundinud kõik lehed enam-vähem taltuma ja kohe lõpphinda näitama, aga mõne teise riigi IP-ga otsides on Agoda kõige varmam makse ära peitma.
Bookingu klienditeeninduses ma ei kahtleks. Ise pole küll kasutanud, aga foorumis on piisavalt näiteid olnud, eriti Euroopa puhul.
Samas olen kasutanud Expedia klienditeenindust (hotels.com jne) ja kunagi pole probleeme olnud, nii et see ka toimib vähemasti sama hästi. Helistades olen kätte saanud, meilidele on kohe reageeritud, kõik parima hinna garantii taotlused on rahuldatud paari tunni jooksul (isegi siis, kui olen suhteliselt lootusevabalt saatnud mingi Agoda screenshoti kõigi nende "ainult sulle, ainult täna" kupongide ja vautšeritega, mida nad armastavad).
Agodat kasutan samuti, aga häirib natuke see kupongidega lollitamine ja see, et nad suurtest süsteemidest kõige rohkem püüvad kasutada seda, et mingi imeline maks lisandub ikka veel kõige viimasel lehel enne maksmist. Tundub igatahes, et nad teevad seda ka nendel turgudel, kus Booking ja Expedia väga ei ürita ja kuvavad algusest lõpuni sama hinda. Agoda puhul ma siiski eeldan alati, et enne seda kõige viimast klikki näen ma mingit hinnangulist eelhinda, mis lõpuks paisub ei tea milleks (ning jah, Aasia puhul on väga tihti siiski kaugelt parem kui konkurentidel). Klienditeenindusega pole pidanud suhtlema.
Kahju, et Booking ei rakenda Expedia sarnast boonuseprogrammi, sest tundub, et see 10% on kõigis hindades väga vabalt õhku sees. Booking näib eelistavat arvukaid partnereid, kus sa peaksid mingi airasia või rocketmilesi või teab mis partneri aadressiga sisse logima, et korjata mingeid punkte (tundub, et ca 3-5% broneeringu hinnast) nende süsteemidesse.
Tingimused peavad loomulikult samad olema, aga mu kommentaar oli pigem neile Bookingu fännidele, kes on valmis ette broneerides rohkem maksma, et ei peaks teisi, odavamaid lehti kasutama.
Või kes siis aeg-ajalt hüppavad odavama pakkumise järele Bookinguga sama grupi firmadesse nagu Agoda või Priceline vms.
Täiesti võimalik on tellida oma armsast Bookingust, nautida sealset klienditeenindust ja küsida hinnavahe tagasi.
Bookingu fännidele, kes "vahel siiski mujalt võtavad".
Ka Bookingus on parima hinna garantii, seega võtke julgelt see kallim Bookingu hind, screenshottige mujal nähtud odavam hind, pange veebivormi kaudu teele ja saate Bookingust sellesama odavama hinnaga.
Lisaks veel nii palju, et minul on kõik oktoobriks ja novembriks võetud Lufthansa lennud Tallinnast tühistatud 100%. S.t. paar-kolm nädalat ette tuleb kiri, et oi sorry, äkki lendaks pool päeva või päev hiljem, 2-tunnise ümberistumise asemel 16-tunnisega, väike öökene ehk Frankfurtis?
Seega ma ei ostaks seda piletit mingil juhul varem kui ca 2 nädalat ette, kui reaalne lennugraafik on paigas, muidu pärast jälle võimled mingite muudatustega.
Viisakusest, et mitte võimaliku (loodetavasti asümptomaatilise) nakatununa põhjustada oma vanemate haigestumist ja võimalikku surma.
Aga võiks ka puhtast huvist teha sadamas, kui tohutut järjekorda just pole. Ikkagi n-ö "tasuta" (sest riik maksab need 68 eurot kinni) ja tulemus on reeglina siiski järgmiseks varahommikuks olemas.
Kõik saabujad, ka LOT, Lufthansa, Finnair jne suunatakse trepist üles mitte-Schengeni passikontrollialasse.
Seal saad oma paberi (mille ju teoorias võiks juba lennukis saada ja ära täita), istud laua taha ja täidad selle ära (võtab kuni ühe minuti - nimi, aadress, telefon, e-mail).
Siis ronid selle paberiga passikontrolli. Vähemasti Eesti kodanike puhul küll seal midagi sisse ei toksita. 5-10 sekundit kulus passi vaatamisele ja veendumiseks, et kõik neli rida on paberil täidetud, siis viibati edasi.
Võibolla välismaalastega läheb kauem? Ei tea, neid seal oli küll, aga ei märganud, kas nad hoidsid mingit järjekorda kinni, sest sain sekunditega läbi.
Testimisel järjekorda polnud, aga 10 minutit võib seal küll minna.
Planeerida pole muidugi lollus. Seda, kus päike paremini võtab mingis kuus, võib arutada lõputult.
Küsimuse teine pool (millistesse riikidesse sisenemine väljumine oleks eesti kodanikul võimalikult lihtne, kus on võimalik sisene turism ja kuhu ka reaalselt lennud toimuvad?) on aga mõttetu. Sellele saab vastata oktoobri, ehk ka novembri seisuga, aga kui keegi üritab pakkuda vastuseid kevad-talveks, siis ta valetab või blufib. Neid vastuseid ei ole hetkel mitte ainsagi maailma riigi kohta.
See ongi "parim teadmine" - sellele küsimusele ei saa ega tohi vastata praegu.
Ma absoluutselt ei pea küsimuse esitajat idioodiks ega reisimise planeerimist idiootsuseks. See on praegu tore fantaasiamäng.
Küll oleks aga objektiivselt lollus langetada mõne selle fantaasiamängu küsimuse (Mis riik on märtsis avatud? Kuhu lendab Lufthansa aprillis?) alusel rahalisi otsuseid praegu, oktoobris.
Parim teadmine ütleb, et Lufthansa (ja kõik teised maailma lennufirmad) küll teevad pakkumisi selleks perioodiks ja võtavad raha heameelega vastu, aga keegi neist ei tea, kuhu nad lendavad aprillis, Nad isegi ei tea, kuhu detsembris lendavad.
Parim teadmine ütleb, et selleks peab olema väga palju raha, siis võib sellega mängida kuidas iganes. Sihtkoha kaardistamine ja tegevuste valimine on aga fantaasiamängu oluline osa, seda praegu loomulikult lausa peabki tegema, sest midagi muud pole teha. Kevadeks on ka selge, kas need tegevused konkreetses riigis lubatud või on rannad-muuseumid-hotellid suletud ja kõigil sisenejatel automaatne karantiin.
Ma olen ilmselt rohkem lennanud ja reisinud pandeemia ajal kui enamik foorumit. Lendan ka homme, pileti ostsin selleks täna. Eelmisel nädalal ringi sõites võtsin õhtuks hotelli enne check-outi eelmisest hotellist.
Juhin ainult tähelepanu sellele, et idiootsus on kevadeks midagi planeerida ja raha maksta selle eest. Mul pole ka mingit Covidi tühistamise kindlustust vaja, kui langetan otsused normaalsel ajal.
Praegu on aeg planeerida oktoobriks, maksimaalselt novembriks.
Asjatu on ennustada, kuhu kevadel sisse saab või ei saa, kas keegi lendab või ei lenda. Vaata kevadel Covidi-piirangute kaarti ja siis otsusta, kuhu sõita.
Lufthansa ja Finnair mul tühistavad praegu oktoobri lõpu ja novembri alguse lende - mulle väga sobib, kuna üks ots nendega on 3 korda kallim kui edasi-tagasi, siis need tühistatud lennud ongi need suvaliselt valitud tagasipiletid, mille oleks ilmselt kasutamata jätnud. Nüüd ilmselt saab mingi raha nende eest tagasi.
Aga see näitab lennunduse seisu, lennufirmad endiselt otsustavad 3 nädalat enne, kuhu nad tegelikult lendavad. Mis iganes asju kevadeks pakutakse praegu, on ulme - heal juhul aprilli lend toimub, aga see otsustatakse märtsis. Miks siis oktoobris planeerida ja maksta selle eest? Ma otsustan ka märtsis, kas ostan ja lendan.
Kursis olevad inimesed ütlevad, et ainult loll teeb plaane kevad-talveks.
Täna saab maksimaalselt teha plaane oktoobri lõpuni.
Kevad-talviste plaanide tegemise aeg on veebruaris-märtsis, lähtuvalt selle aja olukorrast. Lennufirmad ei tea isegi seda, kuhu nad novembris lennata saavad, keegi ei mõtle veel reaalselt kevad-talve peale. Igasugused pakkumised on butafoor, et lollidelt raha kätte saada ja kasutada seda tänavu kevadel-suvel tühistatud lendude tagasimakseteks.
Oluline on arvestada, et USA (ja igasuguse) piirivalve küsimused pole mingisugused objektiivsed infokillud, mille põhjal langetatakse neutraalne otsus.
Kahe inimese kogemused pole kunagi identsed, sest küsimuste aluseks on konkreetne isik, tema välimus, vanus, sugu, käitumine, hoiak, varasem reisipilt jne
Mõni käib kuskilt piirilt üle 50 korda, nii et kordagi ei lähe üle minuti ja keegi ei küsi midagi ega vaata kotti sisse. Mõni teine käib iga teine kord narkokontrollis, intervjuul või kotipuistamisel ja jutustab piirivalvele 20 minutit oma hotellibroneeringutega tõestatavat reisikava koos Facebooki vestluste ülevaatamisega. Sest lihtsalt nägu on selline.
Nende inimeste kogemused ei haaku mingil moel ja neil pole erilist lootust omavahel arutada, mida teha, et teistsugust kogemust saada. Rangema/leebema kontrolli parameetrid on selleks liiga individuaalsed ega sõltu objektiivsetest kriteeriumitest.
