luidale

Uus kasutaja, liitus Tripiga 11 aastat tagasi
0 meeldimist
1 postitust / 4 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

AirBaltic hilines 4 tundi ja kodulehelt kaebuste nurgast ei saanud, hoolimata korduvatele katsetele, kordagi vastust.

Nüüd saatsin õhtul meili ja lisaks mainisin, et kui vastust ei saa, pöördun www.flight-delayed.co.uk poole. Vastus tuli juba järgmisel hommikul: 250 euri või 313 eurine kupong näkku.

WH viisaga tõesti üle kolmekümneseid eriti ei ole (viisa taotluse esitamisel pead veel olema 30 ja pärast on veel aega 1 aasta aega riiki siseneda, nii et teoreetiliselt saab seal olla ka 33 aastasena).

See eest on seal suurtes kogustes austraalia enda pensionääre, kes haagissuvilate, maktabusside ja igast imeriistadega ringi matkavad. Päris mitmel korral nägime suurt bussi, mis oli reisimiseks ümber ehitatud. Mõni oli neist nii vingelt tuunitud, et pakiruumis oli nt pesumasin. Ei imesta kui mõnel neist ka bassein sees oli. Taga võis olla järelkäru väiksemat tüüpi maasturiga. Ega suure bussiga ju igale poole ei pääse ja kohapeal on maasturiga lahe ringi lasta.

Austraalias pead sa ise endale pensioni koguma, tõesti ainult nendele kellel kinnisvara ega midagi ei ole, maksis riiki midagi. Sain aru, et enamus olidki endale raha selleks kogunud, et pärast pensionile minekut matkabuss osta (võib olla ka päris maja maha müüa) ning siis austraalia peale tiirutama minna. Talvel sõitsid põhja, kus soe, suvel jalle lõunasse, kus palavus ära ei tapnud. Kui sul lapsed on ja need eri riigi otstes elavad, siis korda aastas kui ringiga nende juurest jälle läbi sõidad, külastad ka neid. Sama ka teiste tuttavate ja sugulastega. Pensionipõlv missugune.
Erinevalt backbackeritest võtsid nemad asja väga rahulikult - sul on terve aasta, et austraaliale tiir peale teha. Sõidetaksegi umbes paarsada kilomeetrit ning jäädi jälle mitmeks päevaks või terveks nädalaks pidama. Bensiin on sellise elu juures üks üsna suur kuluartikkel ja miks seda kulutada.
Millega nad oma aega sisustavad? Enamasti tiksusid rahulikult kuskil kämpingus, külastasid ehk ka mõnda vaatamisväärsust ja lihtsalt tundsid elust ja teistest enda sugustest mõnu. Korralikumatel masinatel oli telekas sees ja vaadati ka seda.
Et teel igav ei oleks, oli paljudel lällar e raadio sees, nii et sai teistega suhelda ja tihti oli endapoolt kasutatav kanal masinale peale joonistatud.

Kohtasime ka ühte austraalia noort paarikest, kes sama moodi talitas. Aga nemad pidid siiski erinevalt pesionäridest aegajalt ka tööl käima, kui jah erinevalt backpackeritest liikusid nad väga rahulikult ringi.

Ka välismaiseid eakaid turiste oli, kes samamoodi ringi lasid. Kindalasti oli ka 40-seid, kuid neid vähem. Vähemalt austraalia 40-sed tegid veel tööd, et siis 20 aasta pärast samuti elulõpuni austraalias ringi tiirutada.

Siiski kohtasime ühte ligi 50 aastast austraalia meest, kes nagu meiegi elas universaalkerega autos. Tegi päeval rannas süüa, lebotas, luges raamatuid ning aegajalt käis tööl. Tema oli selline backbackeri tüüpi. Talle meeldis käia klubides-baarides, kus head muusikat mängiti ning ka tantsida sai. Aga mingi joodik ta ei tundunud olevat, vaid ikka korralik ja asjalik meesterahvas.
Miks ta üksi reisis enam ei mäleta. kas naine surnud või oli lahtutatud, mine tea. Tema võttis ka rahulikult ning Perti kandis oli vähemalt 3 kuud.

Mis puutub bussidesse ja rongidesse siis nö tava variante ehk liinibusse, -ronge on seal ka. Ainult et nad võivad hõredamalt asustatud kohtades (nt Lääne-Austraalia ja Põhja Territoorium) väga harva liikuda. Ja need on siis liikumiseks punktist A punkti B.

Backpackerite bussid on aga sellised, mille marsuut viib läbi erinevate vaatamisväärsuste ja rahvusparkide ning sobibki reisijale, kes tahab austraaliat avastada (mitte ainult punktist A punkti B sõita). Samas on nad suhteliselt kallid. Kuid kui sul autot ei ole või ei taha seda osta, on see üks võimalus igasugu kanjoneid, koski, künkaid ja muud värki näha.
Nendest bussidest on olemas variandid, kus ise vaatad, millal maha lähed ja peale tuled (nn ho-on hop-off). Kui mõni koht hirmsasti meeldib võid sinna kauemaks jääda ja pärast edasi sõita. Osadel on majutus ka hinna sees, võimalik et ka toitlustus. Teistega pead arvestama, et peatus paigas pead hosteli eest eraldi maksma.
Samas on see kindlasti hea võimalus kohtuda suure hulga omasugustega.

Oma auto puudusel on sul võimalik leida autoga inimesi, kes kutsuvad endaga koos reisima. Selliseid kuulutusi võib just hostelitest väga sageli leida. Enamasti peab autoomanikuga bensukulusid jagama ja ilmselt ostetakse ja tehakse süüa ka koos.
Samas on variant, et satud kokku inimestega, kellega sa üldse ei klapi aga eks seegi ole kogemus, või siis tuleb lihtsalt hoolikamalt reisikaaslasi valida.

Igaks juhuks lisan veel ühe väga informatiivse lehe
http://www.austraalia.info/
see on siit korduvalt läbi käinud aga ehk mõnel kes minemas märkamata jäänud

Kujutan ette, et suur osa austraaliasse minejaid on ikkagi sellised, kes lähevad sinna seiklust otsima. Seiklust selles mõttes, et jääd sinna vähemalt pooleks aastaks ja enamuse finantsi teenid kohapeal, tehes enamasti hoopis midagi muud kui eestis. Samas proovitakse elada võimalikult odavalt, et töötamise aeg austraalias veedetud ajast liiga suurt osa ei moodustaks. Pigem tahetakse kohapeal võimalikult palju ringi reisida, lahedaid ja huvitavaid kohti külastada ning vahepeal rannas mõnuleda, surfimist proovida ja ehk ka snorgeldada ning sukelduda. Ja ka mõni vahva matk ette võtta või hoopis midagi muud lahedat. Ja kui raha otsa saab siis nii palju tööd rabada, et kuu-kaks lahedalt jälle mööda veeta.

Minu soovitus oligi just sellistele inimestele. Igaks juhuks kirjutan kui keegi ei ole arusaanud, milleks sinna ikkagi sõidetakse.

Mis puutub odavalt läbi ajamisse, siis ega me söögipealt väga kokku ei hoidnud. Arvan, et me sõime isegi paremini kui eestis. Aga see ei tähenda, et me oleks priisanud. Kui sa teada, mis aegadel poodi minna, et allahinnatud kaupa saada siis sai suhteliselt odavalt korralikku liha ja muud värsket kraami. Samas pole ma siiani kindel kas maks, mida me praadimiseks ostsime, polnud mõeldud hoopis lemmikloomadele. Maks oli seal eriti odav ja päris igal pool seda ei müüdud.
Nö moraalijüngritele ütleks, et see allahinnatud toit ei olnud halvaks läinud, vaid oli säilivuskuupäeva piiril, nii et asjast tuli kähku lahti saada ja odava hinnaga ostsid backpackerid selle enamasti kiirelt ära.
Oli ka selliseid inimesi, kes nädalate viisi kiirnuudleid sõid, vahel kõige odavamat juustu peale haukasid ja siis niivisi säästetud dollarid mõne päevaga hiljem maha pidutsesid/jõid. Aga võibolla kasutasid nad need lisa dollarid hoopiski selleks, et pärast paar päeva rohkem hostelis/hotellis lõunani magada, kohvi juua ning telekast uudiseid vaadata (no offence).
Samas kui päris üksi olla on natuke keerulisem odavalt süüa teha, sest odavalt sa ei saa väikseid koguseid liha või midagi muud osta. Need allahinnatud asjad olid enamasti just parajad 2-4 inimesele.

Samas on ka teistsuguseid inimesi. Mõned lähevad sinna tõesti ainult töötama, et loodetavasti pärast rikkamana tagasi tulla. Või siis paremat elu leidma.
Teised jälle töötavad paar kuud, et kogu raha mõnes linnas kuuga või kiiremini maha pidutseda/juua. Ega seda ei saa hukka mõista. Kodust kaugel, palju sama huviga inimesi ja kindlasti on tore. Aga igal ühel omad huvid.
Aga kui sa nö vaba ajad tahad linnades veeta, siis autos elamine ei ole tõesti ehk hea variant ja enamsti seda ei saagi teha.

Aga kui sa tahad, et tööst vaba aega oleks palju ja ainult suurtes linnades ei taha ka olla, siis autos elamine on ikka päris hea variant.

Auto eeldab muidugi alguses suurt investeeringut, kuid meie puhul tasus see kindlasti ära. Eriti kui sul on õnne osta korralik masin, mis ära ei lagune ning mille saad pärast 50% kallimalt maha müüa.

Lisaks andis see võimaluse sõita just sinna kuhu tahad (eeldas tava autodele sobilike teede olemasolu) ja just siis kui tahad.

Mis puutub autos elamisse, siis enamasti sai ikka autos lausa elatud. Seda just siis, kui kuhugi teel olid. Päeval sõidad autoga, hommikul ja õhtul teed autos või auto juures süüa, lõunal ehk ka. Kui pimedaks läks siis kängurude pärast väga sõita ei tahtnud. Valget aega seal enamasti kuni 12 tundi, mitte nagu eestis 18 h. Ja siis ega sa öösel 12 tundi magada ka ei tahtnud, ja nii mõnulesidki auto juures ja lugesid või kuulasid lihtsalt muusikat.
Eks seda sai ka linnades tehtud, nii et elu keerles auto ümber. Lugesid, kuulasid muusikat, vaatasid arvutist filmi. Seda eriti kui lihtsalt ei viitsinud välja minna või raha enam ei olnud ja tööd ka ei olnud eriti leidnud. Ja kohvi võisid ka kõrvale juua, kui viitsisid keeta. Või jõid hoopis teiste omasugustega auto juures veini.

Samas kui me olime 10 nädalat farmis töötanud ning seal soojaku tüüpi korteris elanud, oli natuke imelik autosse tagasi kolid küll. Et kuidas kogu kolaga ära mahub ja kuidas see elukoraldus olema hakkab. Aga harjus kiiresti ära.

Ise olin austraalias 5 kuud ja selle aja jooksul sai hostelis ööbitud vist ainult 2 ööd. Oleks elanud enamuse aja hostelis ning ringi rännanud backpackerite bussiga, oleks see nn austraalia seiklus hoopis teine olnud (iga päev palju rohkem uusi inimesi ja hulga aktiivsem seltsielu).
Kujutangi ette, et austraaliasse nö seiklusi otsima minevad inimesed saavadki kaht tüüpi seiklust:

  1. kui auto ostada ja sellega ringi sõidad.
  2. kui hostelites elad ja backpackertite bussiga ringi kärutad.

Ise sai proovitud esimest varianti aga kindlasti oleks huvitav olnud proovida ka teist varianti. See jäi aja puudusel proovimata ja kui sa oled juba auto mugavusega harjunud siis ega sellest lahkuda väga ei taha ka. See oleks nagu kodu asemel hotelli elama asumine, sest sellest autost saigi täitsa kodu kui järele mõelda.

Jutt läks pikale aga järjest tulid mõtted, mis vajasid välja ütlemist.