margooni

Uus kasutaja, liitus Tripiga 11 aastat tagasi
2 meeldimist
2 postitust / 13 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Saabusin mõned päevad tagasi Brasiiliast, enne reisi otsisin trip.ee keskkonnast uuemat infot ja ega väga palju uuemat leidnud.

Abiks järgmistele, panen kirja omad tähelepanekud. Kõigepealt viibisin kolm nädalat ja et jääks ka ega olemise nautimiseks, liikusin kõigest Lõuna Brasiilia standard turismiradadel  – Rio – Ilha Grande – Paraty – Foz do Igacu – Curitiba – Morretes – Ilda do Mel – Sao Paolo.

Rios õnnestus külastada Sambadromil karnevali. Karnevali piletite osas - läbi interneti ette ei julgenud osta. Kohapeal Copacabanal pisteti pihku reklaame, kus pakuti pileteid müüa. Hotellis näitasime neid reklaame kohalikele ja küsisime arvamust, et kas tasuks osta. Arvamus oli, et kui reklaamil ei ole edasimüüja kontaktandmeid ei tasu osta, võimalik et saad võltspiletid.

Soovitus oli minna Sambadromile ja sealt ametlikult osta. Läksime päev enne kohale ja loomulikult olid piletid välja müüdud. Samas kassaluugi esine kihas hangeldajatest. Lõpuks sai tehtud nii, et läksin koos ühe hangeldajaga turvameeste juurde, näitasin pileteid ja küsisin, kas on ehtsad. Turvamehe kinnitus, et aus kaup, julgustas hangeldajaga kaupa tegema. Järgmine päev Sambadromile sisenemisel probleeme ei olnud. Ehedama melu nimel vältisime sektor 9t, mis on turistisektor.

Karnevalist veel niipalju, et tegu on terve öö vältava rongkäiguga, algus on väga lõbus, rahvas on elevil, tribüünid laualavad ja tantsivad. Mida aeg edasi seda raskemaks betoonil istumine muutub, rahvas väsib, mõni juba tukastab. Targemad tulevad padjaga. Päris lõpuni vastu ei pidanud.

Ööbimise osas on Rios parim valik Copacabana, päeva lõpuks keerleb suur osa elust Rios rannas käimise ümber ja ei ole mõtet kulutada aega kuskilt Lapast randa sõitmisele. Copacabanal saab viisaka, basseiniga hotellitoa nii 50 -55 euroga. Teine kuulsam rannapiirkond on Ipanema, aga seal on hotellid kallimad. Kui Copacabanat ja Ipanema randa võrrelda, siis Copacabana on pikem, laiem ja minu meelest ei olnud nii ülerahvastatus.  Ipanemal käib enamasti kohalik rahvas, aga see ei ole ka nii, et Copacabanal on ainult turistid.

Randa ei tohi midagi väärtuslikku kaasa võtta, tuleb järgida kohalikku tava – ainuke aksessuaar on ujukad. Rios on täitsa ok, liikuda randa ja tagasi ujukates ja meestel palja ülakehaga. Hotellidest ei ole kombeks rätikuid randa viia. Esimest korda randa minnes ostad rannast 25 reali eest rannalina. Raha ei ole vaja rohkem, kui 50 - 100 reali kaasa võtta. Rannas liiguvad kauplejad, kes müüvad õlut – 5 reali purk, krevetivardad 5 reali tükk, kokteilid – poole liitrise kange ja külma caipirinha saab kätte 8-10 realiga.  Tavapärane on, et esimese hooga küsitakse kokteili eest turistilt 20 – 25 reali, kauple julgelt, mina üle 10 ei maksnud – see on 2,3 euri kokteili eest.

Vaatamisväärsuse osas, kristuse kuju on muidugi kohustuslik, aga ka väga ülerahvastatus. Soovitav on osta pilet internetist ette, millega saad valida, mis kellase rongiga ülemäkke lähed. Üldiselt selles rongi sõidus midagi väga erilist ei olnud. Pilet on 65 reali. Teine variant on minna üles bussiga, kohapeal on vedajad kellelt ostad bussipileti ja sõidad üles.

Kindlasti soovitan minna suhkrumäe otsa, siin on kallim pilet – 110 reali, aga ka sujuvam teenus ja vähem rahvast. Vaated suhkrumäe otsast on kõvasti paremad, kui kristuse kuju otsast.

Rio ja kogu Brasiilia kohta veel niipalju, et liikuda tasub uberiga, mis on vääga odav. Kahe peale tuleb uber vaat, et soodsam, kui bussiga sõita.

Ilha Grandele sõitsime Riost transfeeriga, mõtlesime, et karnevali järgsel hommikul ei viitsi omal käel liikuda. Transfeer maksis 33 euri ja sisaldas hotellist peale korjamist ja kogu liikumist, lõpp-punkt Ilha Grande kail. Koht ise on ilus saareke, mõne väikse asustatud punktida. Ilha Grande osas kirjutatakse, et ATMi seal ei ole ja võta kaasa palju sularaha. Tegelikkus on selline, et igas minu poolt külastatud Brasiilia nurgas eelistas kaupmees kaardimakset, kaardiga saab maksta igal pool  ja sularahas maksmine suuremate kupüüridega on raske. Kohalik rahvas arveldab enamasti kaardiga ja kaardimaksed toimisid kõikjal tõrgeteta. Kaardimakse terminal oli isegi rannalina ja päikseprilli müüjal Copacabana rannas. Mul oli reisi lõpus raskusi, et esimese hooga ATMist võetud sularahast lahti saada.

Ilha Grandelt sõitsime kohaliku praamiga Angra dos Reisi, praami pilet oli 16,50 reali. Angra dos Reis sadama kailt jääb bussiterminal paremat kätt, nii 2,5 km kaugusele. Paratisse saab erinevate vedajatega, meie hüppasime kõige odavama bussi peale – pilet oli vist 17 reali. Selle bussiga oli see häda, et buss toimib nagu linnaliini buss, palju peatusi ja seisukohad.

Paraty oli ka tore väike linnake, kus mõni päev ringi lonkida. Väga lahe oli kohalik kultuurimaja, kus iga õhtu oli kontsert, ühel õhtul sai näha bluusimehi, teisel elektroonilist poppi. Paratist tasub osta päevakruiisi saarestikku. Kruiisi hind oli 50 reali, kestis nii 5-6 tundi ja tegi 5 peatust erinevates randades, saartel. Õlu oli pardal 5 reali, söök 35.

Paratist sai sõidetud ööbussiga Sao Paulosse hommikusele lennule Foz do Igacusse. Lendude kohta niipalju, et siselennud ei ole odavad. Sao Paulo Foz do Igacu maksis 140 euri ots, Foz do Igacu Curitiba 120 euri otsa ja Curitiba Sao Paulo 22 euri.  See viimane lend oli kummaliselt odav, võttes arvesse, et isegi 7 tundi sõitev ööbuss oli kallim. Kõik lennud olid 100 protsendilise täituvusega, seega kindlasti ette osta.

Igacu jugasid on raske kirjeldada, väga võimas vaatepilt. Jugadest 80 protsenti asub Argentiina poolel ja 20 Brasiilia poolel. Soovitan vaadata mõlemat poolt. Brasiilia poolel on kõik väga lihtne, hüpata buss number 120le, mis liigub liinil lennujaam ja jugade külastuskeskus. Turistile on ehk lihtsaim bussi peale saada kesklinnas olevast linnaliini terminalist. Sissepääs parki maksis 70 reali.

Argentiina poole külastamisega saaks ehk ise ka hakkama, aga me otsustasime võtta 85 reali eest transfeeri. Hommikul korjati rahvas hotellidest bussile ja giidi toel asusime teele. Argentiina külastamise osas ka paar täpsustust, LP ja ka kohalik turismifirma esindaja seletas, et Argentiinasse tuleb kaasa vahetada peesod, mille eest osta pargi pilet. Kogu see buss viidi mingisse rahavahetuse büroosse, kus siis kõik endale 700 peesot vahetasid. Argentiina jugade juures avastasin, et piletit saab väga edukalt osta ka kaardiga. Olemas oli ka ATM. Mis eesmärgil see rahavahetus oli jääb selgusetuks… Piiriületuse kohapealt niipalju, et Brasiiliasse on sisse ja välja saada väga lihtne ja kiire. Argentiinasse sisenemine oli aga väga aeganõudev, kuigi ma ise ei pidanud midagi tegema või oma nägu kellegike näitama, võttis see passide vormistamine aega nii 1,5 tundi. Giidi sõnul pidi see Argentiinaga tavapärane jama olema. Tõenäoliselt saab üksi minnes kiiremini üle piiri, aga siis pead ise bussidega seiklema. Piirilt on jugade juurde päris pikk maa.

Argentiina poolel on jugade juures kolm matkarada – alumine, ülemine ja saatana kurk. Enamus inimesi üritab kohe minna saatana kurgu juurde, kuhu podistab elektrirong. Rahvast on palju ja ooteaeg rongile võib olla tund aega. Pigem minna jala kõigepealt ülemisele rajale, mis võtab nii 1 tund. Ülemine rada tehtud, minna jala saatana kurgu juurde – matkarada liigub raudtee kõrval, ülemise raja juurest on saatana kurgu raja algusse nii 2,5 km. Saatana kurk on tõesti võimas vaade. Nüüd oleks aeg jalga puhata ja tasub ette võtta rongi sõit alumise raja algusse. Alumise raja alguses on ka kohvik ja pood, kust saab väheke kosutust võtta. Peale kahe esimese raja külastamist on see alumine suhteliselt igav vaade, et kui aega napib siis millestki ilma ei jää.

Edasi sai lennatud Curitibasse, kust oli plaan sõita Sierra Verde retrorongiga Morretese nimelisse linnaksesse. Paraku selgus kohapeal, et rong liigub praegusel aastaajal ainult nädalavahetustel. Mis seal ikka, sai ostetud bussipilet ja bussiga seal ära käidud. Jälle ilus linnake, aga ilma rongita jääb midagi puudu.

Morretesest liikusime edasi Pontal do Suli, kust võtsime praami Ilha do Mel saarele. Seda kohta kiidan väga, olen palju randu üle maailma külastanud, sealsed tekitasid üle pika aja wow tunde. Saar ise on väike, kahte saare asustatud punkti ühendab 6 km matkarada, mis on kohati päris raske läbida, eriti keskpäevase päikesega.

Viimase punktina saabusime Sao Paulosse, kust ootas tagasilend Euroopasse. Sao Paulo osas on minu arvamus, et turistina seal väga midagi teha pole. Et mitte liiga teha, siis väitetakse, et Sao Paulos on Brasiilia parim toit ja pean ütlema, et söögikohad serveerisid seal tõesti suurepärast toitu. Sao Paulos sai tunda, mida tähendab suurlinna liiklus ja ummikud. Kesklinnast lennujaama on ca 30 km, olime ummiku probleemist teadlikud ja asusime uberiga lennujaama teele 4 tundi enne väljasõitu. Seda 30 km, läbisime 2,5 tundi. Lõpus hakkas juba selline nukker tunne tekkima, et kas ikka jõuab… Minu soovitus oleks vältida lennujaama minekul maapealset transporti ja kasutada metrood. Ise ei sõitnud, aga lugesin, et metroo viib kuhugi lennujaama lähikonda ja sealt siis võtta viimaseks otsaks uber.

Kokkuvõtteks, Brasiilia on tore maa, mingil määral sotsiaalmajanduslikus arengus Eestiga samal tasemel – tugev majanduslik ebavõrdsus, kodutud tänavatel. Suur äpi vaimustus, käsitöö õllede leiutamine, kaardimaksete võidukäik. Inimesed on väga avatud ja sõbralikud, ei maksa karta, et ilma portugali keelt oskamata hakkama ei saa.

Turvalisuse koha pealt võin kinnitada, et seal, kus mina käisin mingit ohtu turistile ei tundnud. Ei olnud nii, et keegi paneb kohe amigole silma peale. Politseid oli igal pool piisavalt. Kodutud küsivad küll raha, aga ei ole agressiivsed. Jutt sellest, et pimedas ei tohi Copacabanal olla ei ole päris tõsi, rand tühjeneb alles nii 9 paiku õhtul, ehk peale seda võiks seal enam mitte jõlkuda ja promenaadil jätkub elu vähemalt keskööni. Copacabana linnaosa õllebaarides jätkus sumin nii 2ni öösel. Peale seda saabus tõesti vaikus. Jutt sellest, et pimedas autod enam foori taga ei peatu ja kõik kimavad elu eest ei vasta keskklassi linnaosades tõele, punase tulega jäädi ka keskööl seisma ja lasti inimesed üle tee. Minu arusaamisel peab turist vältima kahte asja – ära vii midagi väärtuslikku randa, sel juhul pole sult ka midagi varastada. Ära mine slummi uudistama, see on pahanduse otsimine. Vestlesin ühe seiklejaga, kes läks omal käel slummi uudistama ja sattus püssimeestega kokku. Sai küll tulema, kuna talt midagi võtta polnud, aga ebameeldiv kogemus ikkagi.

Transport on korraldatud suurepäraselt, kõikjal toimis nii bussi, kui metroo liiklus. Lennukid lendasid graafiku alusel – LATAM ja AZUL millega mina lendasin lennukid olid igati korralikud. Tallinnast startivate tikutoosidega seal ei lennata.

Söök ja jook olid ka väga head. Brasiilias on levinud buffe tüüpi toidukohad, kus maksad kas 100 grammi või fikseeritud hinnaga. Enamik buffeesid serveerid väga head toitu. Hinnad olid seinast seina - bluffe, kus oli grillmeister, kes grillis värsket kala ja veiseliha, oli 100 grammi hind 6 reali. Curitibas sai külastatud buffeed, kus fikseeritud hind oli 12 reali inimene, ei olnud ka paha söök.

Grillitud picanha – 700 -800 grammine tükk -  maksis Rios 95 reali. Foz do Ihacus 600 – 700 grammine tükk 50 reali.

Õlledest on levinumad Brahma, Skol,  Antarktika, Bohemia. Bohemia on selline humalasem, rohkem Euroopa maitsega, aga ka kallim. Õlle hind on poes nii 2,3 reali 0,33 purk. Õllebaaris nii 8 reali 600 m pudel. Suhkrurooviin 51 blanco ehk valge maksab nii 9-10 reali liiter. See valge sobib ainult kokteili. Tume 51, maksab 13-14 reali pudel ja see on juba väga hea jook, mis sobib juua ka puhtalt.

Nüüd sai pikalt kirjutatud, ehk on kellegike sest ka abi.

Omal nüüd Kuuba reisi kogemus algusega Tallinn - Kopenhaagen - Toronto - Havanna,  Air Canadaga. Enne minekut ei saanud foorumist selget vastust, kas Tallinnas võib juhtuda, et nõutakse turistikaarti näha. Kokkuvõtteks, Tallinna lennujaama chek-in on täitsa teadlik, et Air Canadaga lendajad saavad turistikaardid firma poolt. Probleeme ei tekkinud. Ärge unustage, et transiidiks läbi Kanada on vaja elektroonilist transiitviisat, Tallinnas selle vastu huvi ei tuntud, küll aga Kopenhaagenis Toronto lennukile minekul. 

Saabusin just Kuubalt. Minule väga meeldis, muusika, odav rumm ja lõbus meeleolu. 

Mõni soovitus - raha vaheta kohe lennujaamas, võrreldes pangaga toimub see ülikiiresti. Järjekord oli, aga teenindati kiiresti, hiljem linnas võid tunde pangas kulutada. Hiljem, kui mul raha vaja oli võtsin ATMist. Kurss on igal pool sisuliselt sama.  
Ööbimiseks soovitan casa'sid.  Hind oleneb, kui uhket otsid, aga minu kogemuse põhjal on kõik väga puhtad ja omanikud olid ka väga sõbralikud. Üleüldiselt kuubalane on väga sõbralik ja abivalmis, vajadusel aitab suvaline inimene tänavalt. 
Lisaks tänaval kauple - takso, suveniiripoed. Kui mulle hind ei sobinud jalutasin minema ja alati joosti järgi ja kutsuti tagasi, et hind kokku leppida.
Söögi joogi osas - turist sööb hästi, aga Havanna vanalinn on kallis. Vanalinnas soovitan baari nimega El Dandi... suurepärased kokteilid.
Kuubale ei tohiks minna eelarvamuste ja mõtteviisiga, kus võrdled kõike Euroopaga, see on teine maailm.

Mina olen kaks aastat järjest ostnud perele piletid mai kuus ja reisinud augustis. Pakkumisi on regulaarselt ja aasta ette pole 200 - 250 mõtet osta. Eelmine aasta LOT Tallinnast Rijejasse 175 euri. Aasta varem Spliti 220.

Minu hinnangul on El Nido külastamist väärt. Küla, kui selline ei ole tõesti midagi erilist, aga ega inimesed selle pärast seal käi. Külast korraldatakse paadireise saarestikku, mille käigus näeb väga ilusaid kohti - laguunid, rannad, saared. Päevase reisi hind on meie mõistes marginaalne. El Nido enda külje all on ka mitu väga kena randa, kus oleskleda.
Puerto Princessas ei ole mõtet peatuda, kui ainult transiidiks El Nidosse või Palawanilt kuhugi edasi. See maa-alune jõgi on väga turistikas, minu meelest ei ole vaatamist väärt.
Käisin vaalhaidega ujumas Boholilt. Kaatriga oli võimalik sõita üle lahe Oslobi. Ühest küljest on see väga turistikas, selline kontrollitud üritus - pileti ostmine, instruktaaž, suunatakse paati istuma, paat liigub lahele, soovijatele antakse märku, millal vette hüpata. Teisalt, kui oled juba vees ja tõesti ujudki koos vaalhaidega, siis tunne on võimas. Mina käisin vees snorkliga ja elamus oli meeldejääv. Ootasid rahulikult ja vaalad tulid ise ligi.

Tulin nädalpäevad tagasi Panamast, enne reisi otsisin foorumist infot ja avastasin, et Panama osas on foorum suhteliselt lage. Jätan omalt poolt jälje maha, ehk on abiks tulevastele reisihuvilistele. Olin Panamas kokku kaks nädalat, kõike selle ajaga loomulikult ei näe.
Kõigepealt Panama City, meie mõistes suur metropol, uhkete pilvelõhkujatega, aga pikalt seal peatud ei ole mõtet. Vaadata tasub kindlasti vanalinna ja kanalit. Vanalinn on ilus, meeleolukas kant, palju lahedaid baare, kohvikuid, restorane. Prantsuse saatkonna juurest algab väike promenaad, kus on ilus merd vaadata ja sigarit suitsetada... Kui võimalik tasub ööbida vanalinnas, aga see on kallis. Üleüldiselt hinnad citys ei ole odavad ja on võrreldavad meie hindadega. Teisalt saab ka odavalt hakkama, vanalinna külje all on kalaturg, kes ei soovi peenelt ja kallilt einestada suundugu kalaturule, väga heade hindadega värsked mereannid. Rumm ja õlu on õnneks igal pool soodne. Ööbimise osas, ärikeskuses on palju häid hotelle ja seal leiab ööbimiseks häid pakkumisi.
Kindlasti tasub ka kanalit vaatama minna, suure laeva läbimineku protsess on päris huvitav.
Oma reisil viibisin mõlemal rannikul. Vaikse ookeani ääres avaldas muljet Las Lajas rand, silmapiirini laiuv ilus liivarand, kus saab ka ujuda. Head lained hullamiseks.
Julgen soovitada Baru vulkaani, raske ettevõtmine, aga kui üles jõuab on zen tunne. Üles viib 14 km matk, tegemist on raske ja väsitava rajaga. Päevaga jõuab üles ja üleval peab ööbima. Pimedas alla tulek on enesetapp. Magamiskott ja kile peab kaasas olema, 3500 m peal on öösel külm, aga kui hommik on selge, siis vaade kompenseerib kõik raskused.
Vulkaani jalamil on väike linnake nimega Bouqete, kohalik kohvi paradiis. Linn ise on ilmetu ja kallis, aga kohvi on joomist väärt ja ümbruskonna matkarajad lummavad.
Kariibi mere ääres soovitan külastada Bocas del Torot. Provintsi keskus on Bocas Town, sinna saab väikse laevaga Almirante nimelisest linnakesest. Soovitus seal mitte ööbida, tegemist on korraliku getoga, vaid kohe edasi Bocasesse sõita. Bocas Town ise on päeval unine, öösel pidutsev linnake. Päeval lasime end sõidutada 5 dollari eest erinevatel saarekstel olevatesse randadesse, kuhu kokkulepitud ajal järgi tuldi.
Võimalik on võtta organiseeritud reise, käija surfamas jne... Pimeduse tulekuga algab linnas pidu, rummi ja õlut voolab ojadena.
Kokkuvõtteks, Panama ei ole veel väga turistikas riik, aga liigub sinna suunas. Panamalased teavad, mis on asjade väärtus ja oskavad raha küsida. City on kallis koht, provintside hinnatase on palju odavam. Inglise keelt räägitakse ainult turistidega seotud kohtades, kes soovib omal käel provintse avastada peab osakama Hispaania keelt.

Saigon on sipelgapesa, mis väsitab kiiresti, paar päeva linnas on piisav. Soovitaksin külastada sõjamuuseumit ja õhtul Sheratoni katusebaari, linna kõrgeim baar, hea vaade.
Koopatuur ja muud tuurid osta kohapealt, neid pakutakse kesklinnas müüa sisuliselt iga meetri peal. Käi ringi, küsi hindu, võid kaubelda, aga sisuliselt on hinnad meie mõistes naeruväärsed, Mina käisin 2013 sügis koopatuuril 7 dollari eest ja hästi otsides oleks ehk veel odavamalt saanud. Ära tuure hotellist osta, reeglina müüakse hotellis mitmekordse hinnaga.
Turismipunkte ei mäleta, aga hotellis, hostelis osatakse reeglina sama hästi juhendada.
Phu Quoc on mõnus koht päikese käes logelemiseks, 3-4 päeva võiks seal kindlasti veeta. Saare avastamiseks rendi roller, ilus loodus, eriti metsikum põhjakülg. Tegin rolleriga saarele ringi peale, väga meeleolukas sõit, käisin kaugetes metsakülades, piprafarmis, vahepeal puhkad rannabaaris, logeled külma õllega võrkkiiges ja jälle edasi...
Lendamiseks ühtin eelpool kõnelejate arvamusega, kasuta Vietnam Airlines teenuseid, lennukid on uued, hinnad head. Mina ostsin piletid läbi interneti Vietnam Airlinesi kodulehelt, kõik toimis.

Olen kõigis neis riikides viibinud, kõige pikemat aega Süürias. Märts on sealkandis veel selline muutliku ilmaga kuu, Liibanonis mere ääres võib olla veel küllaltki jahe ja vihmane. Sama kehtib Süüria kohta. Mida Jordaania poole seda soojemaks. Võib öelda, et suvi algab kohe järsult aprilli alguses.
Muidu on muljed kõigist kolmest riigist väga positiivsed.

Viisa on võimalik hankida piirilt. Olen Süürias seda kohalikelt ametnikelt küsinud ja nad kinnitavad, et see on võimalik. Nimelt, kuna Eestis ei ole Süüria saatkonda ja Süürias Eesti esindust, siis sel juhul väljastatakse viia piiril. Samas tuleb meeles pidada, et siin ei ole kunagi midagi kindel, palju sõltub konkreetsest ametnikust, kellega sa piiril kokku satud.

Tere,
kaesoleval ajal ei tohiks nooreks naiseks olemine piiril viisa saamisel raskusi valmistada. Kuigi siinse elu omapära on, et kunagi ei saa milleski kindel olla.
Riigist lahkumise maks on 1500 Süüria naele, mis teeb hetkel 32 dollarit.

Syrian Airiga saab ka suht hea hinnaga läbi Stocholmi või Copenhageni Damascusesse. Vaata: www.syriaair.com
Elan ise hetkel Damascuses, kui on küsimusi anna teada.

Tere,

mitmest eelnevast postitusest olen lugenud, et kilpkonnadega ujumine on elamus. Vaatasin ka kohalikke saite ja kilpkonnadega ujumise pakkujaid on palju. Kas kohapeal käinud osakavad soovitada, mõnda konkreetset firmat?
Küsimusi oleks päris mitu ja kohalikega sooviks ka suhelda :) kuidas sinuga Kristiina ühendust saab?

Tere,
plaanin jaanuaris kaheks nädalaks Baradosele minna. Aega natuke on ja sooviks külastada ka mõnda kõrvalsaart. Kas keegi osakab öelda, kuidas toimib saarte vaheline transport, näiteks Barbadose ja Santa Lucia vahel.