me oleme matkadel (enamasti jala küll) kaasas tassinud nt koormakatet. on kerge ja saab vastavalt vajadusele kahekirdselt külje alla panna vôi ennast selle vahele sättida. kaitseb ka kergema vihma eest ja hoiab maapinna niiskuse eemal, aga telgiks ei kvalifitseeru. ma arvan et kuu aja pärast ehk on juba ka Püreneedes soe. Praegu on isegi allpool jube. kohati suisa päeval vaid 15 kraadi ja öösel alla 10ne. No ei ole normaalne see ilm sel aastal...
Hei. Kataloonias telkimise kohta nii palju, et konkreetselt telgiga võid ööbida ainult ametlikes kämpingutes (raha eest). Nn metsik ööbimine on võimalik madratsi ja magamiskotiga, aga telki ei tohi panna, sest see võrdsustatakse sisuliselt ilma ehitusloata ehitamisega (noh et püstitad endale maja, kohta kuhu sa seda mitte ei tohi teha) ja trahvid on päris korralikud, kui vahele jääd. Aga niisama madratsi ja magamiskotiga kuskil rannas võib vabalt ja enamasti ilma probleemideta olla. võib olla mõnes väga kontrollitud ja asustatud rannateenustega rannas tullakse midagi ütlema, aga muidu mitte. Ja NB rannas magades vaata endale koht, kus sa öösel ootamatult surma ei saa selle rannapuhastu masina all. Ehk siis päris päevitamisliivast pisut eemal siiski. Ilusat reisi.
Girona lennujaamast Barcelonasse buss maksis viimati 12 euri. Girona lennujaamast buss Girona linna maksis 2-3 euri (täpselt ei mäleta). Sealt saab edasi ka rongiga Barcelonasse. Kokku tuleb pisut odavam, aga mitte oluliselt. Aga Girona ise on üsna armas ja külastamist väärt, kui juba sinna kanti lennata.
Minu seljakoti sisu on ka ajaga muutunud. Esimeselt pikalt reisilt saatsin pastellikarbi ja pooled riided pakiga koju tagasi ennast ootama. Kui kõike meeter meetri haaval seljas vead, siis prioriteedid muutuvad üsna oluliselt.
Lisaks minimaalsele elementaarsele on alati kaasas kükloop ja paar koormarihma (on osutunud mitmed korrad väga kasulikuks). Korralikud sandaalid või mingid muud jalatsid, millega on mugav käia, on olulised. Kuskil külavahel jalutamiseks käivad ehk kohapealt ostetud plätud ka, aga kilomeetreid mõõtes on oma jalgadest hale küll, kui korralikke mugavaid jalatseid ei ole.
Pärast ühel reisil rahakoti kaotamist on alati kaasas puuvillane, kaela riiete alla riputatav kotike, kus saab hoida raha, passe, pangakaarte jms.
Üldiselt käime meie nii, et kahepeale on üks seljakott äraantavas pagasis - sinna saab kaasa panna söömisvarustuse ja priimuse, noa jms, mida käsipagasisse ei võeta. Kuu või kauem kestvatel reisidel üldiselt iga päev väljas süüa ei jaksa lihtsalt. Aga ilma sooja toidu tegemise võimaluseta jääb asi ka pika peale nadiks.
Ja kaasas on ka väike kerge seljakott, millega võtta päevaseks uitamiseks kaasa joogipudel ja päikeseprillid, kuivatuslina ja ujumisasjad vms - juhul kui suur seljakott on kuskil turvalises kohas.
Seljakott ise võiks olla jah pisut suurem, mida saab kokku tõmmata. Sest kohapeal paariks päevaks toitu ja vett kaasa tassides on seda ouliselt mugavam teha seljakotis, kui mingi suvalise kotiga käe otsas.
Elame Barcelona lähistel maal (ca 40min rongisõitu + 1h jalutamist). Aegajalt käime ka linnas, aga mitte väga sageli - seega niisama kohvile kutsumistele on pisut raske reageerida. Samuti tripime aegajalt abikaasaga niisama ringi Hispaanias (ja mujalgi).
Barcelonas elavad, kes tahavad aegajalt linnast välja maale saada - nt kasvõi vahelduseks calçotadat pidama - on teretulnud külla me tagasihoidlikku kodukesse. Niisama kirjutada võib ka muidugi.
Tervitades, Inxu inxu35@gmail.com
No kui Tallinnast Barcelonasse lennata ja Kataloonias pole enne käinud, siis võib vabalt ka Kataloonias ringi sõita ja imetabast Barcelonat imetleda. Pole siingi oktoobris veel teab mis külm. Väga ilus ja mõnus on. Andaluusia on ikka ca 1000km veel lõuna poole - ehk siis vajalik siselend või kiirrong, kui aega just nii palju käes ei ole et lihtsalt mõnusalt rendiautoga läbi kogu Hispaania sõita.
Elan ise juba ligi aasta Kataloonias ja niisama Barcelonas ringi jalutades pole varaste ohvriks langenud. Püüan olla hoolikas ja rakendada ringi liikumisel kõiki turvalisuse abinõusid - sh seljakoti kõhupeal kandmine jne. Aga sellest hoolimata varastati mul mõned kuud tagasi Barcelona bussijaamas öösel Girona bussi oodates väike seljakott ära (sh väljaprinditud Ryanairi piletid!). Istusin pingi peal ja lahendasin ristsõnu - ei maganud, ei käinud mitte kuskil. Pink oli teistest pinkidest piisavalt kaugel, selja taga oli sein ja küljepeal sammas. Suured seljakotid olid pingi kõrval maas ja väike seljakott minu kõrval, kintsu vastas pingi peal. Ühel hetkel väikest seljakotti lihtsalt enam ei olnud ja kogu lugu. Ei liginenud mulle selle perioodi jooksul mitte kedagi sellist, keda ma oleks märganud. Ei toimunud mingit sellist - üks tuleb juttu ajama ja viib tähelepanu kõrvale - aktsiooni. Lihtsalt keegi imbus kuidagi mööda seina tagant diagonaalis samba ja seina vahelt läbi ja suutis minu jalga puutuva seljakoti (milles oli ka tehnika ja mis ei olnud sugugi väga kerge) mu kõrvalt niimoodi ära vinnata, et ma ei märganudki. Edaspidi sellistes situatsioonides tõepoolest vähim, mis ma teha saan, on rattalukuga kõik kotid omavahel kokku kinnitada. Ja võib olla tõesti ka kotilukud veel väikeste tabalukkudega kinni panna.
Mina olen nende hulgast, kes saavad Eestis hakkama, aga ikka tahavad ära. Mul on hea haridus, normaalne elatustase, oma firma ja perekond. Aga hing ihkab juba aastaid mujale. Elatustase on normaalne, aga nii hea ei ole, et saaks endale lubada elamist mitmes riigis - et võiks omada ühte kodu kuskil kaugel kaugel. Mees on selline, kes ei tuleks mitte kunagi Eestist ära. Ja lapsi on nii piisavalt, et üksi nendega minna on ka päris karm. Niisiis üritan kasvatada suured täiskasvanud ja väiksed suuremaks, saada oma laenukohustustega ühele poole - ja minna siis lõpuks.
Miks ma tahan minna? Esiteks on see kindlasti kliima jah, mida ma olen juba aastaid vihanud. Teiseks väljakutse - tahan elus olemise tunnet. Ja kolmandaks mulle tõesti ei meeldi selle ühiskonna rõõmutus. Ma ei tunne ennast siin ühiskonna mõttes kodus hoolimata sellest, et mul on olemas suurepäene võimekus selles ühiskonnas hakkama saamiseks - ja ma tahaks leida üles selle koha maailmas, kus ma ennast tõesti hästi võiks tunda.
Ma ei saa sellest hinnapiirist päris hästi aru, et kas reisiraha on ainult paartuhat kahe peale? Siis tasub tõesti Soome või Rootsi sõita päevaks - kaheks.
Aga üldiselt mina jälle soovitaks hoopis midagi muud kui eelpool soovitatakse. Selleks, et lapsel oleks imevahva, ei pea olema mingi teema- või lõbustuspark. Kui sõita kuhugi, kus kohalik koloriit on meie omast väga erinev ja vaadata kohapeal ringi (ma ei mõtle mitte pikki kurnavaid kultuuriekskursioone), siis saab panna kokku vägagi põnevaid ja kõigile vanustele meeldivaid reise.
Näiteks olen oma lastega minemas kohekohe Egiptusesse Nuweibasse. Lisaks Punase Mere võludele plaanin minna nii kaamelitega sõitma kui ka võtta ette ühe matka kõrbesse ja ühte kanjonisse - koos sellega, et jääme ööseks beduiinidega kõrbesse ööbima (lapsed reisil on vanuses 1a, 5a, 15a). Kodus olen sellele 5a eelnevalt lugenud kõrbe kohta raamatuid. Loodetavasti saab väga vahva olema kõigil.