kriskadak

Reisisell, liitus Tripiga 11 aastat tagasi. Tahab minna:
0 meeldimist
0 postitust / 7 kommentaari
3 (0.5%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Tere!

Ei saa Bangladeshist Birmasse maad mööda. Teoreetiliselt on olemas küll piiripunkt Teknafis, aga seda on piiriületuseks lubatud kasutada vaid kohalikel elanikel. Välismaalased saadetakse tagasi.

Sul on väga hea silm (ja kaamera)! Imehead pildid! Väga, väga bangladeshlik tõepoolest on see album!

Ühinen eelkõnelejatega, et Indias ja sealhulgas Goas on võimalik ATMe kasutada ja seega palju sularaha pole vaja kaasa võtta.

SAMAS, soovitan raha väljavõtmiseks kasutada RAHVUSVAHELISTE pankade ATMe, mitte kohalikke. Minul juhtus just Goas (aastal 2004) nii, et üritasin raha ATMist välja võtta, pangast broneeriti mul välja võetav summa, kuid masin raha ei väljastanud. Kui läksin pangakontorisse oma muret kurtma, siis soovitati mul esimese hooga uuesti proovida, et äkki nüüd töötab! Mida ma loomulikult ei teinud. Üldse ei olnud sellest kohalikust pangast mitte mingit abi ka minu broneeringu vabastamisel ja sain olukorra lahendatud vaid nii, et kirjutasin internetipanga vahendusel Hansapanka ja seletasin probleemi ära. Nad ootasid nädal aega India vastavast pangast mingit teades selle kohta, et raha väljavõttu kunagi ei toimunud ja kui seda ei tulnud, siis lihtsalt tühistasid ise selle broneeringu.. Mina samal ajal muidgi oma raha kasutada ei saanud. Igavene jama oli igal juhul. Kahjuks olen ära unustanud, mis India pangaga täpselt tegemist oli.

Tere! Olen naine ja käinud St. Martinil. Ausalt, ma nüüd ajan uppi kõik reisibüroode, brošüüride ja enamike reisijate muljed, kuid minule see koht küll muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi selles, et käisin seal aastal 2007 ja selleks ajaks oli Bangladeshi siseturism juba nii palju arenenud, et päevas läks sinna mitu praamitäit inimesi ja privaatsest paradiisisaarest oli asi kaugel. Vaikne seal küll ei olnud ja mitte üheski rannas ei olnud inimtühja paika. Valge liiv oli küll olemas, kuid koskesid ei näinud ühtegi. See saar iseenesest on väga väike ja ta oleks tõepoolest väga võluv, kui seal hooajal ei käik hordide kaupa nn päevaturiste (kümned ja kümned külastajad ei jää isegi mitte ööseks, vaid tulevad lihtsalt kohale, veedavad paar tundi ja lähevad siis tagasi). Asi võib olla muidugi hoopis teine kui minna hooajavälisel ajal.. Hooajaks pean antud juhul periooni novembrist kuni jaanuarini.

Mis puutub märksõnadesse naine, islam ja üksi reisimine, siis islam üksi reisimisel küll takistuseks ei ole, on aga hoopis muud asjaolud.. Keelebarjäär näiteks - näiteks selleks, et minna St. Martinile on vaja jõuda Cox's Bazarilt Teknafi ja sealkandis võib mõistlikku inglise keelt kõnelevaid inimesi leida vaid hotellidest. Noh, kuidagi saab ikka hakkama, aga üksinda olles ei pruugi see lihtsalt väga lõbus olla.. Välismaalasena, eriti naisena, on muidugi nagunii väga suur tähelepanu garanteeritud. Cox's Bazaril on raudselt kümneid inimesi, kes tahavad sinuga koos pilti teha - ja kui sa seda ühel juba teha lased, siis oioioi, mis järjekord tekib... Taaskord olukord, millest mitmekesi kergem välja tulla :)

Kui ma õigesti mäletan, siis mina downloadisin oma viisaavaldused üldse Bangladeshi Saksa saatkonna kodulehelt, sest ma mujalt lihtsalt ei leidnud neid. Seal oli mingi hinnakiri ka.

Aga ma küsisin ise telefonis üle. Kui ma 2005. aastal turisimiviisat taotlesin, siis oli mu meelest mul 10 USD - otsustamine nädal aega (7 tööpäeva) ja 20 USD - otsustamine mitte rohkem kui kolme päevaga, võib olla isegi ühe päevaga. Muidugi ei oska öelda praegu, kas nad tänaseks on hindu muutnud...

Kui ma esimest korda Bangladeshi viisat taotlesin 2005. aastal, siis ajasin küll asju Moskvas asuva saatkonna kaudu. Tol ajal õnneks ei olnud neil veel sellist seadust, mis ei võimalda kolmandal isikul sinu passi kaasas kanda, seega sain asjad DHLi kasutades aetud.

Hotellibroneeringut mul küll ei olnud ja aadressiks oli vist ühe kohaliku tuttava aadress. Ma arvan, et panna võib ka mingi suvalise hotelliaadressi.

Trikk selle saatkonnaga (ja üldse Bangladeshlastega) on see, et tuleb helistada ja isiklikult nende konsuliga või mõne muu konsulaarametnikuga asjad selgeks rääkida. Olla sõbralik ja jätta endast hästi tore mulje, see on tihti palju tulemuslikum kui hästi palju pabereid...

Neile, kes Bangladeshi tahavad minna mõnest naaberriigist ja sellest riigist ka turismiviisat taotleda, siis infoks niipalju, et Bangladeshi saatkond Calcuttas(Kolkatas) on kõige ebasõbralikum üldse! Olen näinud inimesi, kes on sealt tagasi saadetud. Samas, Delhis, Katmandus ja ka Birmas asuvad saatkonnad on päris ok ja peaks suht lihtsalt hakkama saama.

  1. aasta jaanuaris taotlesin viisat töötamiseks - seda ka Moskva saatkonnas.
    Aga kui mul oli vaja seda 2007. aastal pikendada, siis tegin seda küll Stockholmis asuva saatkonna kaudu - seda põhjusel, et Venemaale ei saanud siis enam DHLiga saata ja ma ise ei tahtnud küll minna. Helistasin Stockholmi ja küsisin, kas nad võtavad mu jutule, et mul jube häda ja Venemaal on seadused muutunud jne. Öeldi, et saada paberid faksiga. Saatsin. Siis tuli välja, et nad ei saanud kätte. Saatsin uuesti, nad ei saanud pabereid kontrollida, sest neil konsulit ei olnud parajasti majas ja tema kabinet kinni ja faks konsuli kabinetis. Aga mul hakkas juba kiire oma asjadega. Siis neil vist hakkas must kahju ja ütlesid, et ok, teeme ära. Ja siis ma lihtsalt saatsin neile kõik oma paberid jälle DHLiga ja sain oma viisa kätte, samuti DHLiga...

Mina elasin Bangladeshis 2 ja pool aastat. Malaariatablette ei võtnud kunagi, lihtsalt jubedalt hirmutas see, et pooltel kes võtavad on päris kanged kõrvalnähud. Malaariasse ei jäänud ka.

Enne kui läksin tegin siiski päris palju vaktsiine sealhulgas A ja B hepatiidi (B hepatiit ei ole vajalik, kui ei ela pikemat aega kohapeal), difteeria ja düsenteeria.. Üks viimasest kahest, enam ei mäleta kumb, sai tehtud, sest lapsena saadud süst oli oma mõju kaotanud. Soovitati veel ka Jaapani entsefaliiti, aga see oli nii hirmkallis et mul kadus isu ära.. Ja see pidi väga haruldane ka olema.

Üldiselt soovitan kindlasti teha A-hepatiidi, ülejäänu on enda sisetunde küsimus.

Mis puutub malaariasse, siis mina seda üldse ei kardaks. Linnas malaariat ei kohta ja kui minna džunglisse, siis tuleb lihtsalt sääsetõrjevahendit kasutada. Üldse tuleb karta mitte niivõrd malaariat kui just tengu palavikku, mis on seal üsna levinud. Isegi elasin selle (õnneks kergel kujul) üle. Aga tengu vastu vaktsiini ei ole - ainult sääsetõrje. Ja konkreetset ravi ka ei ole rohkem kui et tuleb hästi palju juua ja puhata. Tengu levib sääskedega - niisiis, võtta kaasa kindlasti sääsetõrjevahendit ja kui vähegi võimalus, siis magada sääsevõrgu all. (samas, mina magasin poolteist aastat ilma mingi sääsevõrguta enne kui selle endale muretsesin - nii et hullu ei ole ka ilma, kuid endal on lihtsalt parem uni ja kindlam tunne, kui sääsed pidevalt ei ründa :)

Kindlasti võta veel kaasa kõhukinniteid (nt söetablette) ja muidu seedimist korrastavaid ravimeid. Võõras söök, võõrad bakterid ja lihtsalt kliimamuutus lööb vähemalt korra reisi jooksul pea kõigil põhja alt ära.

Muidu jaanuar on väga mugav aeg reisimiseks, kliima on kuiv (st et õhuniiskus ei ole nii kõrge kui muidu) ja mitte kuigi palav. Öösel võib olla kuni vaid 10 kraadi sooja, päeval kuskil 20 kandis. Oleneb ka sellest, kas minna kuu alguses või lõpus - alguses on jahedam. Ja kliima tõttu sel ajal ka haiguseid õnneks väga ei ole.

Parimat!