Mu mees sai kuu aega tagasi Itaaliast tähitud kirja, kusjuures Itaalia reisist ja probleemsest auto rentimisest oli kohe möödumas 5 aastat. Jättis kirja igaks juhuks välja võtmata. Muud põhjust ka ei tea, et Itaaliast tähitud kirja saada.
Meil ei olnud tegu mitte liiklustrahviga, vaid rendifirma arvas, et me võiksime nende autoremondi kinni maksta. Kuigi oli võetud 0 omavastutusega ja auto lagunes lihtsalt loomulikust kulumisest või oli juba enne kannatada saanud. Igal juhul mitte avarii või mingi meie poolse tegevuse tagajärjel. Vaidlesime sel teemal nendega aasta jagu ja arvasime, et ju siis nad leppisid olukorraga. Ja nüüd siis nii.
Ei kujuta ette, kas meil üldse Itaalias veel autot rentida on võimalikki :(
Meie käisime seal selle suve jaanipäeval ja jõuluvana oli puhkuse võtnud. Niisugune silt oli väljas. Jõuluküla ise oli avatud ja paar turisti tuias isegi ringi. Aga vähemalt sel suvel oli ikka väga palju kohti lapimaal suletud, seal hulgas hotelle.
Autorongiga oleme lapimaale 2 x sõitnud. Pilet on kallis, kuid kui on võimalik nii palju kulutada, tasub see end ära. Väga mugav on. Peab arvestama, et suuremate buss tüüpi autodega ei pruugi rongile pääseda. Kui meie seal talvel lastega käisime, võtsime ka ise majutuse. Olime 4 või 5 ööd. See jõuluküla ei olnud just mingi mega elamus, isegi lastele mitte. Aga käisime seal kõik muud kohad ka läbi. Käisime Spas, suusatamas, mootorsaaniga sõitmas, loomaaias.
Meie käisime oma reisil umbes 7a tagasi nii Pilvices kui KRKas. Aeg oli juuli lõpp, augusti algus. Olime ka valmis väga suureks rahvamassiks, aga no nii palju seda rahvast ka polnud, et see oleks jätnud tunde, et ilmaasjata tulime. Igal juhul meile meeldisid küll mõlemad pargid. Keegi otseselt seljas ei elanud, saime ringi vaadata, laevaga sõita, koskedes ujuda. Koskedes vesi oli soe ja meie olime seal ikka pikalt. Nii mõnus oli peale soolaseid ujumisi lõpuks magevees solberdada. Meil olid kaasas lapsed 11a ja 13a. Koskedesse sisse minnes oli jah niisugune "huvitav maastik" kuid no meil küll sellega probleemi polnud. Aga võimalik et vahepealsete aastatega on ka midagi muutunud.
80-ndate keskel, kusagil eelteimelisena, käisime perega bussireisidel, Karpaatides ja Karjalas. Reisid olid vanemate töökoha poolt korraldatud oma asutuse inimestele. Arvan, et kas tasuta või siis tõesti väga väikese raha eest. Praeguste reisimistega võrreldes oli imelik see, et kogu suur bussitäis rahvast oli telkidega ja ööbimiseks peatatigi suvalises kohas buss kinni ja kõik panid oma telgid üles. 1 korda mäletan, kui mingi karjus tuli ja teatas, et kui me kohe ei kao, laseb ta oma lehmad meile telkide vahele. Siis kolisime laagri vist ikka ümber. Kui telgid üleval hakkas söögi tegemine. Suured panged olid ja leeklampidega siis kuumutati neid. Mis toit seal oli, seda ei mäleta. Aga meeles on seik, et peatati buss ja võeti põllult mõned kapsad õhtusöögi tegemiseks. Ja see tundus sel ajal täiesti normaalne olevat, mida ei peetud varguseks. Aga igal juhul olid niisugused ühissöömised õhtul ja hommikul. Hügieenist oli vist ainus asi, et hambaid ikka pesime. Üht korda mäletan ka, et otsiti mingi linnasaun üles, et saaks pesta, see oli sel pikemal Karpaatide reisil.80-ndate lõpus käisime veel perereisil Bulgaarias Varnas. Tuusikud saadi töökoha ametühingu kaudu ja terve grupp oli siis samas süsteemis töötajatest ja nende peredest. Kõigepealt sõitsime rongiga Leningradi ja sealt siis lennukiga Varnasse. Niimoodi, nagu praegu grupireisidel, et on mingi transfeer rautejaamast lennujaama jõudmiseks, polnud. Ikka oma asi, et õigeks ajaks lennukile jõuad. Varnas paigutati kogu grupp eramajutustesse mööda linna. Meie elasime paneelikas 3-toalises korteris, kus siis kohalik pere ennas suveks 1 tuppa ja rõdule kokku pakkis ja 2 ülejäänud tuba suvitajate jaoks välja üüris. Meil vennaga oli tore, sest paneelikate vahel kogunesid kohalikud noored ja saime nendega päris sõpradeks selle 2 nädalaga. Grupil oli organiseeritud ka toitlustamine 3x päevas ja selleks pidime minema teatud kellaaegadeks rannarajooni ühe hotelli restorani. Kindel menüü oli ette nähtud, ise midagi valida ei saanud ja lauad olid kaetud meile õues. Söömas oligi ainuke aeg, kus oma grupi inimestega kohtusime. 2 nädalasest puhkusest enamuse vedelesimegi rannas, sest ega midagi väga ette võtta ei saanud, kuna raha oli väga vähe. Iga inimese kohta sai vahetada mingi väikese summa valuutat ja kuna meie vennaga olime veel lapsed, siis meie saime veel eriti vähe raha vahetada. Arvati, et kuna söök ja elamine on olemas, siis see oligi umbes nii jäätise rahaks. Aga jäätis oli hea, palju parem kui Eestis. Ja poed olid kaubast ikka väga tühjad, hullemad kui meil kodus. Korra käisin üksi poes ja tahtsin midagi osta, ja kui olin järjekorra ära seisnud, siis müüa lihtsalt ignoreeris mind kui küsisin vene keeles.
Selle istmete teema puhul tuli mul ka kohe tahtmine kaasa rääkida. Oleme ka perega päris mitu matkabussireisi teinud, kasutanud 2 erinevat bussi. Kõik on tore, see seiklus ja vabadus jne. Aga no need istmed. On ainult 2 normaalset kohta tõesti ja need on juhi ja kõrvalistuja omad. Lapsed oma toolidega võid tõesti kõrvuti laua taha istuma panna, sest lasteiste toetab neid. Aga 2 täiskasvanut kõrvuti ja siis sõita sadu või tuhandet kilomeetrit. Päris hull. Kahjuks on ka meil lahenenud asi kusagil pikutades või suvalises kohas istudes, mis tegelikult on väga ebaturvaline. Ma tõesti ootan, et matkabusside disainerid mõtleksid välja istmete lahendused, millel on võimalik ka viis inimest bussis 1000km maha sõita. Ja et neil istmetel istudes oleks võimalik ka aknast vaateid nautida.Üks nendest bussidest, millega oleme sõitnud, on ka selle viienda teisaldatava kohaga mis siis asub seljaga sõidusuunas ja televiisori vastas. No sellelt kohalt pole üldse võimalik aknast välja näha. Õnneks me pole viiekesi matkanud ja selle istme jätsime tagurpidi keeramata ning kasutasime lihtsalt pikisuunas pingina. Millel tegelikult on sõidu ajal üliohtlik istuda.
Käisime Auschwitzis selle aasta märtsis. Ette midagi ei broneerinud, sõitsime lihtsalt kohale (mingil ennelõunasel ajal jõudsime). Parkisime auto ära (tasuline) ja jalutasime sissepääsu juurde. Seal oli klaasist putka, kus registreeriti dokumendi alusel sissepääsu soovijad (tasuta), edasi seisime veidi pikema järjekorra sissepääsuks. Oli nagu lennujaama turvakontroll. Kaasas võis olla ainult väike käekott. Edasi olimegi sees ja võisime kompleksi läbi jalutada. Giidiga tuurid olid tasulised. Märtsi kuus oli rahvast parasjagu, ei seganud samas tühi ka polnud.
Oleme oktoobrikuisel koolivaheajal (ktoobri lõpp) käinud Türgis ja 2x Itaalias. Lennukipiletid on olnud odavad, Itaaliasse Ryanair, Türki paketikaga.Türgis oli saabudes ja esimestel päevadel väga soe. Nädala lõpuks läksid õhtud ikka väga jahedaks, taevas läks lõunast pilve, kuigi meri oli soe, siis isegi lapsed ei kippunud vette. Pea igal õhtul ja ööl oli äike. Peale meie lahkumist muidugi tulid soojad ilmad veel tagasi.Ühel Itaalia reisil sõitsime Milanost Amalfini ja tagasi. Roomas oli väga soe. Edasi läks veidi jahedamaks, kui pikki varrukaid vaja ei olnud. Vesi oli meres ka soe. Jahedaks läks alles viimasel õhtul Firenzes, siis sai õhem jope selga tõmmatud.Järgmisel korral sõitsime päris Lõuna-itaaliasse, Apuuliasse. Siis väga ilmadega ei vedanud. Isegi kui südapäeval (kell 11-15) oli soe, ja sai rannas olla, siis läks õhtul järsult jahedaks. Tuuline oli ka. Kui päikest ei olnud, siis oli ka päeval jahe (nii 15-18C), 1 päev ka sadas pikalt.
Kui ta just ise ei vali mõnda suurlinna, siis mina ise valiksin mingi rahulikuma kandi. Mõne hotellipuhkuse, hooajavälisel ajal ja siis rendiauto või taksoga saaks mõnes lähemas linnakeses või mujas käia.Suurlinn on ikka väga väsitav, kirev, palju inimesi, müra. Ja seal oleks siis tõesti takso ainus mõeldav transport. Ja reisikava siis minimaalne ja rohkem mingile linnaservale orienteeritud.
Matkbussi üldiselt odavalt välja rentida ei saagi. Omanikul on sellega seoses ikka üksjagu kulusid ka. Ja rentides tahaks ikka, et kasko oleks ja buss ikka tipp-topp töötaks.Kui ametlikel kämpingplatsidel peatuda, pole sel bussi rendil eriti mõtet, sest reis läheb ikka väga kalliks. Meie oleme ikka peatunud seal, kus tasuta saab. Ja üldjuhul kahjuks need pole olnud looduskaunid rannikud. Pigem ikka kohad, kuhu õhtul tulla, öö ära magada ja siis varakult edasi sõita. Kämpinguid oleme kasutanud siis, kui on soov olnud end korralikult pesta. Samas päevased peatumise ja söömise kohad on olnud küll kaunid. Ja söögipausi saab teha just siis kui see vajalikuks osutub.