koit

Uus kasutaja, liitus Tripiga 11 aastat tagasi
3 meeldimist
0 postitust / 38 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Kuuma ilmaga Goretex saapaid ei soovita. Liiga umbsed. Ma ise saatsin Goretex- saapad matka kolmandal päeval postiga koju tagasi.

Õnneks meil Savisaart ei ole, aga kahjuks on Ansip ja Parts, ja EA on ikkagi mudas.

Leidsin lingi: www.gtm-transfers.com , kust saab lennujaamast suvalisse hotelli transfeeri ette tellida suht soodsa hinnaga, kui omalkäel minek ja ei oska või ei taha bussidega ringi seigelda.

Mina võtan seljakotis kaasa paar tugevamat prügikotti ja väiksema rulli teipi. Nii saan alati bussijaamas, lennujaamas või kus iganes seljakotti puhtamana hoida ja kulu ei mingit.

Thsultanja, ära söö tundmatuid seeni!

Kui kasti mahub, pole probleemi. Kaal peab olema ka enam-vähem. Ma ise olen pressinud seljakoti jõuga raamide vahele ja see oli vastuvõetav. Iseasi muidugi, kui on jäigast materjalist kohver, siis tehakse ära.

Küsitakse, ega sa pole Kanaari saarte jne. elanik, neile kehtivad soodushinnad. Teised saavad lennata tavahinnaga.

Inimesed erinevad: kes tapab sellega aega surnuks, kel lihtsalt nälg. Tuimalt ja unetult istuda ei taha ju keegi.

Aprillis pole jopet vaja. Pole küll aprillikuus sel saarel viibinud, küll aga veebruari lõpus ja märtsi alguses. Päevane temperatuur on olnud ikka 20-30 kraadi vahel, ainult õhtul välikohvikus istudes võiks olla pusa. Aga poolhaigena Eestit sinna sõites on tulnud osta pool tosinat T-särki, et vahetada läbihigistatud särk uue vastu. Puerto Rico on vist kõige parema kliimaga (soojem) koht sel saarel. Mägedes ja põhjarannikul võib olukord olla erinev. Ja oh kurat, kuidas tahaks praegu Gran Canarial olla!!

Pressid kokku ja korras. Kui vaja, ajad midagi selga või taskutesse. Olen seljakotiga reisides alati tundnud rahulolu, et pole jäika kohvrit.

Käisin põhjateel 23.08. kuni 15. 09. Kordasin eelmisel aastal käidud teed, selle vahega, et seekord alustasn Biarritzst, kuhu maabus lennuk, kuni Oviedoni. Eelmisel aastal poolel teel jalavalude ja villide tõttu katkestades arvasin, et rohkem ma seda matka ette ei võta. Aga juba talvel hakkas kripeldama ja mõtted olid alatasa camino radadel. Seekord valisin jalanõudeks kerged Asicsi jooksutossud ja ei pidanud kahetsema- mitte ühtegi villi ega mingit jalavalu. Biaritzst Iruni on ca 25 km. Kõndisin selle maa maanteel ja see polnud üldsegi meeldiv. Hiljem kuulsin prantslastelt, et rada peaks minema mere ääres, aga siis ma seda ei teadnud. Proovisin leida ka öömaja, aga hotellid olid täis ja hostelid või pansionid puudusid sootuks. Õhtuks jõudsin siiski Iruni. Seekord ei jätnud ma ühtegi lõiku vahele- osa teest oli tuttav ja eelmisel aastal vahelejäänud lõigud eriti huvitavad. Mulle tundub, et kõige huvitavam, aga ka raskem on tee Irunist Santanderini. San Sebastianist Bilbaoni jäi mul eelmisel aastal vahele; seekord tegin selle läbi- ja see oli parim! Ilusa ilmaga on vaated võrratud. Kuna aeg oli piiratud, siis ei planeerinud ma kohta, kuhu peaksin jõudma. Põhimõttel- dont hurry, dont worry! See pole võidujooks. Kui albrgue tundus meeldiv, jäin kohapeale, kui ei, liikusin edasi.Samas püüdsin vältida neid öömaju, kus olin juba eelmisel aastal olnud. Tegelikult tahtsin ma jõuda Gijoni, aga miskipärast suundusin Primitivo rajale. Ilm oli vihmane ja radade hargnemise kohta ei märganud. Oli laupäev ja kirikutes jumalateenistused. Ühe kiriku juures päris mees mõõdasõitvast autost, et kuhu lähen ja kust pärit ja ütles, et Valdedioses on albergue. Olin läbimärg ja teeristil mõtlesin, et miks ka mitte. Valdedioses sügaval orus asub klooster, kus on ka ruumikas öömaja peregrinode tarvis. Üllatus tuli mõne tunni pärast, kui kloostrisse sisenes sama mees, kes mind oli autost kõnetanud. Nimelt oli ta üks selle kloostri munkadest. Olime selles suures albergues ainult kolmekesi ühe prantslase ja kanadalannaga. Ka järgmine öömaja sellel rajal- Pola de Siero oli suurepärane, võiks õelda, et parim. Uus ruumikas maja, 5 eurot, mille eest isegi ühekordsed madratsi- ja padjakatted. Kohapeal olnud kolm meest tegid kõik, mis oskasid, et me ennast mugavalt tunneksime. No me olime ühe prantslasega ka ainukesed sel õhtul. Muuseas veel öömajadest. Väga meeldis private albergue enne Oriot. Rosa on selle perenaine. Seal tasub võtta ka õhtusöök, mis oli võrratu, hind 8 raha. Veel meeldis väga Zumaia`s Villa de Luz, kus aga pakutav õhtueine oli ehk pisut kesisem, kui Orios. Kõige jäledam albergue olevat aga Santanderis. Meie panime koos kuue prantslasega linnast otsejoones läbi, aga hiljem kuulsin mitmelt, et see koht oli kohutav- väikses ruumis 40 kohta, õhku polnud, 2WC-d, narid kriuksusid jne. Mõni võttis pärast puhkepäeva. Rändureid oli sel aastal tõesti rohkem, kui mullu. Oli palju toredaid ja värvikaid tegelasi- näit. üks 75a. lõuna-aafriklane, kes käis Tour de France vaatamas ja siis otsustas osta jalgratta ja põhjatee läbida! Mina igatahes loen oma selle aasta camino igati kordaläinuks. Ja miskipärast tekkis huvi Camino Primitivo vastu ja ka Aragonese võiks olla huvitav. Ehk siis järgmisel aastal!

Bilbao´st Portugalete´sse sobib minna metrooga. Jalgsiminek on suhteliselt igav- tööstusmaastik domineerib. Portugaletest Pobeńasse on enamasti asfalt, suur osa kõnnitee, mille kõrval jalgrattatee. Laredost sõitsin laevukesega Santońa´sse, vist oli 2 laeva ja vahemaa väike, pikka ootamist ei tohiks tulla. Jalgsi saab ka, aga see on u 20km. Santońas kaotasin ma märgistuse ja läksin maanteed pidi Güemes´sse. Kaasas oli suur Põhja-Hispaania teede kaart. See aitas ikka välja, kui muidu ei oska või ei leia tähis-tusi. Somost Santanderi sõitsin ka paadiga, jalad olid nii valusad, et muud varianti ei tulnud mõttessegi. Altamira koobaste juures ei käinud, ilm oli vihmane. Linn ise on huvitav, Santillana del Mar siis.

Eks meil Eestis aetakse igasuguste kontrollimistega juuksekarv kah neljaks, et täita nn. nõudeid. Merevaigu juustu pakk meenutab pommi, st. on üle 100g suur ja kuulub konfiskeerimisele jne. Pole parata, üldjuhul on see mõeldud turvalise lendamise tagamiseks, see on ju peamine. Samas meenub näiteks olukord Lääne-Sahara (Maroko) lennujaamas, kus läbi turvaväravate minnes kõik kellad- sireenid undasid, aga kohalik autoriteet ütles, et need on minu külalised ja kuuluvad läbilaskmisele. Mul oleks võinud Stinger kotis olla!

Muljed põhjateelt on mul suhteliselt vastakad. Alustasin Barcelonast, see mul suhteliselt tuttav linn. Sealt bussiga Irun´i. See polnud eriti mõistlik valik, sest buss väljus kl. 14.45., aga kohale jõudsin kl. 23. Pimeduses tänavate nimesid ja numbreid otsides kukkusin sõna tõsises mõttes auku kõige seljakotiga. Lõhkusin oma jala päris korralikult katki. Tigedana, verisena ja masendununa leidsin lõpuks südaöö paiku hosteli, kuhu jäin kolmeks ööks, et haavu ´lakkuda´. Siis panin ajama. Esimene etapp on suhteliselt karm, seljakotiga tõus minusugusele lauskmaa inimeselele oli ´meeliülendav´. Võib ju trenni teha maratoni läbides ja ennast hästi tundes, aga see on midagi muud. San Sebastian on väga ilus linn. Öömaja sain noortehostelis koos hommikusöögiga. See koosneb muidugui kohvist, saiast ja helvestest, aga asi seegi. Üldse oli minu probleem see, et sealkandis hommikusõõk koosneb croissant´st ja kohvist, mina oleks tahtnud küll süüa kasvõi pekki, et oma rasket ´tõõd´ teha. Selle probleemi saab muidugi lahendada poes, ostes kaasa vorsti, konservi vm. sarnast, aga tarkus tuleb hiljem. Mis puutub tee märgistusse, siis see oli kohati väga hea, aga kohati kadus sootuks, või ei leidnud mina neid nooli üles. Mitmes kohas trampisin ikka palju maad tühja, et õiget teed leida. Küsimine aitas muidugi ka, aga vahel ei saanud kas õigesti aru, või juhatati valesti. Muidugi, valdan pisut mitut keelt, aga mitte hispaania keelt. Nii, et viga oli ilmselt minus. Vahele jäi etapp Guernika´sse, sest ilm oli nii palav. Kaasas oli mul ingliskeelne Ruta de la Costa, 1. osa, aga kohati jäi see segaseks, kuna seal on samaaegselt kirjeldatud teed nii jala käijatele, ratturitele, kui ka alternatiivseid teid. Tundub, et paremad juhised on saksakeelsed ja hispaaniakeelsed raamatud. Sakslased igatahes jänni ei jäänud. Mul olid kaasas ka internetist kogutud erinevad andmed öömajade, teede jm. kohta. Igatahes, midagi peab kaasas olema, muidu on raske, sest seda rada ei talla sugugi palju rändureid; oled ise, üksinda, ja pead pea tööle panema, et omadega hakkama saada. Mulle see meeldib. Mis puutub ilmastikku, siis oli kõike. Eelpool mainisin, et jätsin etapi vahele; sõitsin bussiga Bilbao´sse, kus kraadiklaas näitas +37! Alustasin küll tõusu, aga loobusin varsti. Ka raamatus hoiatati, et see on üks karm tõus ja kes eneses kindel pole, võiks selle vahele jätta. Bilbaos külastsin ka Guggenheimi moodsa kunsti muuseumit. Unikaalne ehitis, aga minule, kunstivõõrale jobule, jättis sisemus küll armetu mulje, liiati 13 Eur piletihinna eest. Edasi, Laredos õnnestus öömaja saada kirikus (ei viitsi hetkel otsida selle nime). Seal oli peregrinodel võimalik ööbida 10 eur eest omaette külalistele mõeldud toas. Libistasin seal ühe õlle ja tegin vargsi suitsu ning tundsin, et olen ´happy´. Selline pühaduserüvetamine aga maksis ennast varsti kätte. Mõne hea tempoga tehtud etapi järel saabus kriis. 40+30+30 km läbimise järel tekkis talla alla 5cm läbimõõduga vill ja kandades tekkisid pisted ja valud. Olin küll hoolega valinud jalanõusid, millega käia, aga valitud Raichle GTX oli vist vale valik. Suurem osa teest seal on asfalt; üldse tundub mulle, et suurem osa Hispaania teedest on asfalteeritud; see asfaldil ketsimine tappis minu jalad küll ära.Või pole must lihtsalt asja. Kadedusega vaatasin austraalia härraseid, kes pehmete ECCO nahkkingadega rõõmsalt ja reipalt oma teed käisid. Samas, muidugi, kui isu otsa sai, tellisid takso järgi. Piinlesin veel mõned päevad, aga kui vana villi alla uus tekkis, loobusin selleks korraks. Ei tahtnud tervisega riskida, liiati olen ka suhkruhaige ja mitte enam eriti noor. Sõitsin bussiga Santiago´sse, külastasin La Coruna´t, käisin Finisterras. Muljeid on palju, eriti meeldejäävad olid kohtumine kahe Rakvere tüdrukuga Cardio Urdiales´es (tervitan, kui juhtuvad lugema), aga eriti albergue Güemes´s, mille pidaja ja omanik Ernesto (endine meremees, maailmarändur, fotograaf, filosoof hariduselt) jättis unustamatu mulje. Hetkel ei oska öelda, kas ma veel lähen. Seda näitab aeg. Samas, mida päev edasi, seda eredamaks settivad muljed. Eriti meeldisid San Sebastian, Santillana del Mar, Comillas.

Ränduripassi (credencial) peaksid sa saama palverändurite öömajast- Albergue de Peregrinos de Irun, mille aadress on calle Lucas de Berroa 18. Asub see umb. 400m kaugusel raudteejaamast ja vist ka bussijaam on sealsamas. Igatahes google`sse toksides niimoodi näitas. Lähiajal just ei lähe, aga piletid on olemas 31. augustiks Tln-Cop-Barcelona. Sealt bussiga Iruni. Nii et bueno camino!

Madeira saar kevadel, aga ka sügisel. Muud tingimused kah sobivad: puuduvad liivarannad ning kärarikas ööelu.

Miks sa õel ja kuri Snoop siis nüüd jälle nii ütled? Niimoodi meie hea Golden ei tahagi reisimuljeid jagada?

Pole küll õige foorum, aga kuivõrd mure tundub olevat suur, siis paar soovitust: 1. osta eurosid ja jäta pruudi kätte hoiule 2. kui pruuti pole, jaga oma tugrikud vaestele abivajajatele- järgmises elus saad suure protsendiga tagasi.

Pole sellist olukorda küll täheldanud, kuigi 5-6 korda sellel lennuväljal maandunud. Pole vaja karta.

Huvitavaid maju on Hispaanias päris mitu. Kõik oleneb sellest, kus buss peatub ja kustkaudu Hispaaniasse siseneda. Ja isegi muuseumite valik võib olla keeruline; millised on sinu huvid?