Tryxy

Uus kasutaja, liitus Tripiga 9 aastat tagasi
0 meeldimist
0 postitust / 9 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Mina käisin nüüd 2011 juunis. Me rentisime 10 päevaks auto (Toyota Corolla, automaat) ja läks maksma 284,60 eur. Liiklus on natuke reegitevaba ja tuleb arvestada, et igalt poolt võib keegi ette keerata ja selle pisikese saare kohta on seal ulmeliselt palju autosid ja vahel päris pikki ummikuid. Kaardi järgi sõitmisega oli nii, et kõik näiteks 3 kaarti olid täiesti erinevad:D
Ööbisime sellises hotellis, mida väga soovitan, 50 euri double room. Domotel http://www.hotel-domotel.com/langue-english-1.html. Seal on väga armas prantsuse onu, kellel on Vietnami naine. Nad on väga abivalmid ja hotell väga turvaline ja mitme lukustatud uksega.
Üldiselt on toidu hinnad päris kallid, et sellega peaks arvestama. Riideid müüakse päris palju. Prantsuse poole peal moodsamaid ja Philipsburgis Aasia kaupa.
Praktiliselt iga õhtu toimub kuskil saare osas mingi pidu, aga peab tedama lihtsalt kuhu minna. Väga äge koht oli Le Shore. Muidugi ka Bamboo peal olev lounge on väga sheff.
Põhimõtteliselt on nii, et hollandi poolt on hea maksta dollarites ja prantsuse poole peal siis on eurod.
Raha saab vahetada ka igas kasiinos ja need on hollandi poole peal ja ikka hiiglaslikud kasiinod. Kaardiga saab enamasti maksta, aga miinimumsumma peab olema tavaliselt 20 dollarit.

Meeldivaid elamusi!
Põhiline meelelahutus on muidugi lennukite maanumise vaatamine Juliana Airpordi lähedal rannaribal, sest sa võid maanduvaid lennukeid peaaegu käega katsuda...
Käisime päevaks laevaga ka Anguillal, mis on Briti koloonia. Seal tasub ainult minna Shoal Baysse, mis on üks kauneimaid randu, aga muidu pole seal midagi teha. Ka puudub bussiühendus, sest saar on alarahvastatud.
Saba saarele kahjuks ei jõudnud, sest ei bronninud eelisel õhtul omale laevale kohta.

Ei ole vaja biomeetrilist passi...seda on minu meelest ainult USA jaoks vaja.

Lisan meie reisimuljed:
BARBADOS – kuidas nautida saart väikese eelarvega. Mina vahetasin u 6000 kr ja mu sõbranna 4000 kr, kohapeal olime ühe nädala ja hiljem veel 3 päeva lisaks. Mul oli lõpus probleeme kuidas rahast lahti saada:) Aga aitab kui osta riideid ja sõpradele kingitusi. Väike ülevaade meie reisist. Meeldivat lugemist ja loodetavast abiks kellelegi, kel on ka plaanis saart külastada.
06.01.11 (N)
18.00 Tln - 20.20 Frankfurt. Nojaa, tuli veeta lennujaamas öö. Leidsime terminal 1-e B sektoris parima magamiskoha üldse – lamamistoolidel. Seal lennujaama osas oli ka ainsana soe ja öö möödus valutult.
07.01.11 (R)
12.00 Frankfurt - 17.30 Bridgetown (10 h 30 min lendamist, ajavahe Eestiga pluss 6 h). Saabumisel küsitakse hotelli nimi ja aadress, kuhu lähed...me kirjutasime suvalise, sest meil polnud aimugi. Õnneks täpsemalt ei kontrollita. Mis on veel, mida peaks arvestama, et nad tahavad kindlasti näha tagasisõidu piletit, muidu lennukile ei lastagi. Lennujaamast võtsime kohe väikese marsabussi linna pealinna Bridgetowni poole. Kõik bussid maksavad 2BD, sh linnadevahelised! See võtab igasuguse vajaduse rentida autot, et selle eest palju maksata, harjuda vasakpoolse liiklusega, nautida kitsaid, käänulisi ja mitte väga heas seisukorras teid...kuigi jaa, ma oleks ka eelistanud autosõitu, et saada kohtadesse kuhu bussid ei vii, kuigi nad viivad pea kõikjale, sest saar on siiski väike ja sõidavad 11ni õhtul. Kella 6st läheb juba pimedaks ja siis ei näe enam palju, seega tavaliselt tuleb viia end päikesega ühte rütmi ja tõusta hommikul vara, magada rannas edasi, siis teha siesta ja õhtul minna välja. Poed pannakse ka 5st kinni, seega tuleb arvestada, et pärast seda suurt shopingut ei tule. 1USD on 2 BD. Kursiga on selles osas lihtne, et laialt võttes peaks kõik hinnad korrutama kuuega ja saad hinna kroonides. Jõudsime Bridgetowni, sai seigeldus ja kogemata bussijaama juurde jõutud. Bussijaama juures küsis kohalik meie käst kas vajame abi ning tõesti, otsisime ööbimishohta. Kohalik aitas meid hea meelega ning juhatas meid tänavale, kuhu me ei oleks ise osanud tulla, tegu oli ajaloolise Garrisoni rajooniga, appartmendi nimi oli Angel House ja aadress..... Double room on 50 BD ehk 300 kr ehk 150 kr per nägu. Tingimused ei ole üldsegi luksuslikud, aga suurpärane viis säästa raha kõigeks muuks. Olemas on fan (kusjuures ööseks lülitasime selle müra tõttu välja ja ei ole üldse väga palav), shared bathroom ja köök, kus ei ole küll palju istrumente, aga häda pärast leiab poti ja gaasipliidi peal saab süüa teha küll ja no, mõned prussakad võivad ka end aeg-ajalt ilmutada.
08.01.11 (L)
Hommikul äratus ja üle tee randa. Teepeal kohtasime Smaileyt (ahvi ja kolme koeraga tüüp), kes tõi meile kohe lahkelt snorgeldamismaski ja laua. Kui kellegi soovi, siis ta pakub ka ühte tuba rendiks, aga tahab liiga palju suhelda. Päevitasime natuke ja snorgeldades nägin merikilpkonna. Vesi tundus väga puhas ja on seda üldiselt pea igas rannas. Smaileylt saime ka laenuks adepteri (kakest osast koosnev...et kui poes osta, tasuke enne proovida). No, me võtsime kodust kaasa natuke nuudleid ja pakisuppe ja putrusid, mistõttu meil toidueelarve ei läinud väga suureks. Aga toiduhinnad on pigem kallid, seega tuleks sellega arvestada ja väljas süües võid küll mõelda, et no, meil on ka mõnes kohas väljas süüa kallis, siis tegelikult kaviteet on hoopis halvem. Üldiselt ma leian, et nad on oma suurepärase toidu natuke liialt üles haipinud. Kahjuks puuviljadega väga ei ole mõtet arvestada, sest üldiselt on need nagu ka muu toit imporditud ja seetõttu ka kallim ja tihtilugu mitte nii värske.
Õhtul jalutasime Bridgetowni keskusesse, u 15 min. Päris palju värvikaid riidepoode ja kui otsida, leiab ka midagi soodsalt. Üldiselt aga kallimad hinnad. Vaatasime üle kaks bussiterninali ja tegime esialgsed plaanid millal kuhu sõidame. Bussid käivad enamik pooletunniste vahedega ja makavad nagu ikka vaid 2 BD, pileti saab kassast. Seega ei ole autorendil suurt mõtet (mitte väga soodne, vasakpoolne liiklus, kitsad tänavad). Kuna sattusime sadamasse, siis bronnisime endale kolmapäevaks ka merekruiisi, et siis kurikuulsad merikilpkonnad üle vaadata. Sealne onu oli nii kena ja viis meid autoga tagasi hotelligi. Järgnesid veel mõned nuudlid ja pakisupid ninh paaritunnine magamine. Laupäev on aga ikkagi peoõhtu. Minek ST Lawrence tänavale (van nr 11 v ka mingid bussid). Saime osaks ka väga äkilisele sajuhoole, aga see ei heidutanud. Jäime kohe esimesse baari, sest seal oli salsapidu (sissepääs 15 BD). Olgem ausad, oli võrratu vaadata kuidas oskajatel jalad kepsutasid ja puusad vingerdasid. Paar tantsu sai isegi tehtud. Vaatasime ka reggae baari, kus oli juba ńoorte läbuks kätte läinud (sissepääsu eest ei pidand maksma, sest üks tüüp orgunnis tasuta). 7 BD eest haarasime ka kohaliku kalaburgeri, veel mõned diskolood esimeses baaris, kus üks agar tantsulõvi meid viisakalt koju sõidutas.
09.01.11 (P)
Eelmisel õhtul sai käidud peol ning saime hommikuse ajani magada, tõusime kell 7.30, käisime pesemas ja tegime kiirpudrud. Edasi maksime hostelitädile uue päeva eest raha ära ning läksime edasi Bussijaama, et sõita Crane Beachile bussiga nr 12a. Sõiduaega me ei mõõtnud aga sõit ei olnud ka pikk, nägime palju kohalikku elu ja olu. Jõudsimegi randa, panime tekid maha ja hakkasime päevitama. Rand oli väga tormiline ja lained olid üsna kõrged. Peagi astusime lainetesse ja nautisime lainete tugevust ja mõõtsime enda vastupidamust nendes püsti jääda. Lõuna ajal tuli sööma minna. Enne rannast lahkumist kohtusime ja tutvusime rannamehe Finnga. Ta soovitas meil kindlasti aaloega määrida, et me põletusi ei saaks. Läksime sööma Cutterseid pakkuvasse söögikohta, kus tellisime kohustusliku Flying fish võileiva ja Macaroni pie. Loomulikult sai võileib üle valatud vürtsika kastmega, mis lisas meie päikselisse päeva veel kuumi ja teravaid elamusi. Mmm kõht sai väga täis. Läksime tagasi randa, kus meid tervitas Finn aaloevartega ning pakkus end aaloet meie kehale määrima. Läksime päevitamiskohta, kus määrisime end Finni kaasabiga üle värske aaloemahlaga. Jõudsime natuke päevitada kui hakkas vihma sadama. Me ei osanud muud teha kui siis juba end ookeani lainete embusesse anda ja tagada endale topeltannust vett – nii taevast kui ka otse ookeanist. Mõne aja pärast jäi vihm järele ning asusuime taas päevitama, kuna ka päike tuli kenasti välja. Peale mõningast päevitamist tuli taaskord Finn oma üllatustega – ta tõi meile noore kookospähkli, mille lahti lõikas, et saaksime nautida kookosemahla ja hiljem ja seestpoolt kookosvilja ennast. Peale kookospähkli nautimist lahkusime rannast, kuna nahk oli juba liigagi palju tugevat päikeseannust saanud. Ootasime bussi, seda vist lausa 30 minutit. Tuli buss ja algas tore tagasisõit Bridgetowni bussis oleva kohaliku reggae muusika saatel. No ja õhtul oli meil plaan välja minna, aga neiud jäid kuidagi varakult magama...
10.01.11 (E)
Ärkasime kella 6st...no eks 10 h magamist võib nii mõjuda. Jalutasime bussiterminali, kuna esmaspäeva mõjutused olid toonud endaga kaasa ka hommikuse ummiku. No, ütleme, et see meeletu bussijärjekord, mis koosnes põhiliselt vaid koolilastest ei tõotanud head. Me siiski mahtusime bussi peale ja koos meiega rekordarv lapsi, kes läksid maha vahetult enne meie Batshebat, seega sai suures rahvamurrus seista ja kõik vallatud kurvud lõbusalt vastu võtta. Rand on seal tormiline ja mõeldud rohkem surfamiseks, samuti natuke kivise põhjaga. Vetelpäästajad korralasid meile ennetuspäästmise ja viisid meid rahulikku lahesoppi sulberdama. Käisime ka ühes hotelli restoranis, mis oli ülal kaljul. Ütleme, et nende arusaam Caesari salatist on mingi kapsas majoneesiga ja paar praetud saiakuubikut, aga cheescake päästis meid suuremast näljast. Kohtusime restoranis aga juba lennukis nähtud eestlaste paariga Kristiina ja Margusega. Nad olid ringi tiirutamas autoga ja tagasi läskime juba neljakesi. Kristiinal oli suur fotograafia kirg, mis aga Margusele väga huvi ei pakkunud. Selles osas naljakas paar, et Margusest nähtus igakülgselt tüüpilise põhjamamehe ükskõiksust ja apaatiat ja Kristiina oli nii armsalt vaimustuses ilusatest vaadetest ja rannas leiduvatest merekarpidest:) Jõudsime õhtuks Bridgetowni ja plaan oli minna õhtust sööma, mis on aga mission impossible, kui teha seda pärast kella 6. Pärast pikki otsinguid läksime siiski KFC-sse ja tuli valida parim rämps kiirtoidu. seast – mais, mis on seal tõesti hea - cup of corn. Siinkohal vahetasime meeldivalt kontakte ja jätsime kaasmaalastega hüvasti. Edasi siis läksime hotelli, millele järgnes 1,5 tunnine magamine ja äärmiselt piinarikas äratus, sest ei saanud ju seekordset õhtut taas maha magada. Läksime taas St Lawrence Streetile ja käisime nii Reggae housei ja muidu muud diskot mängivates baarides. Esmaspäev on päev, kus naistele on sissepääs tasuta ja jookidele happy hour all night long. Tagasi tõi meid kohalik kooliõpetaja Sam, kes lubas meile järgmiseks päevaks teha koopia ka parimast kohalikust reggae muusikast. Selline päev siis. 11.01.11 (T) Ärkasime taas varakult ja läksime teise bussiterminali, mis on esimesest u 10 min jalutustee kaugusel, et sõita Harrison Cavei. Kohapeal selgus, et sinna lähevad nii kollased kui ka sinised bussid. Turiste kohtab bussides harva ja meilt küsiti juba bussijaamas, kas läheme Harrison cavei...et eksimisvõimalust väga ei ole. Bussipeatusest on koopani käia veel u 10 min. Üleval tuleb lunastada tuuripilet 60 BD ja need on teatud ajavahemiku tagant ning viimane peaks olema kella 4 paiku. Siis peaks ülevalt poest ostma kindlasti meile ülimalt lemmikuks saanud mango ja passion fruiti jäätist ja sõitma liftiga alla. Seal siis vastavalt grupinumbrile tuleb istuda nn maa-alusele trammile. Üldiselt on tuur trammiga ja koos kahe vahepeatusega, kus saab pikemalt ringi jalutada ja pildistada. Barbadose jaoks on see koht kui saare süda, mis lihtsalt tuleb ära külastada. No, me eikurtnud tuuri üle ja stalagmiidi-stalagtiidi koopad olid tõesti ilusad. Pärast soovitame ka teha väike jalutuskäik seal samas kõrval oleval rajal ja lõpetada see minnes trepist üles küla teedele. Pärast seda läksime ainsasse silma hakanud söögikohta..väike lilla majake teel koopa poole ja menüü oli kuidas nüüd öelda, mitmekesine – ehk siis võtsime flying fishi. Saime seal tuttavaks ühe väga armsa Kanada vanapaariga no ja meie teekond jätkus koos, sest nemad olid rendiautoga. Läksime nende sõprade juurde saare kõige luksuslikumasse rajooni mis jääb Speightowni lähedale, et teha väike peatus ja teejoomine. Võrratu oleks seal ka maja omada, et siis igal hommikul valida kas minna välja oma ukse ees oleva auto, jahi või helikopteriga. Privaatrand on ka muidugi ukse ees. Igatahes tore oli vaadata kuidas elavad tõelised rikkurid. Edasi läksime saare vailedamatult KÕIGE ILUSAMASSE paika – North Pointi. Ausalt, see on lihtsalt võrratu, hingematvalt ilus vaade. Igasugune ajataju kaob ja sa lihtsalt joovastud. Leian, et see koht on saanud reisiportaalides häbiväärselt vähe äramärkimist kõige muu kõrval. Kui sa pole seal käinud, siis sa ei mõista Barbadose õiget ilu ja võlu. Õhtul saime kokku Samiga, kes oli meile arvatud ühest CD-st teinud terve hunniku erinevaid CD-plaate ja viis meid Oistinsisse sööma dolphin fishi. No, peab ütlema, et prae portsud ei jäta ka suureisulisi inimesi kurtma tühja kõhu üle. Peale maitsvat õhtusööki laulis Sam ühe karaookelaulu ning peale seda viis meid meie hostelisse. Seadsime end hostelis korda ning läksime muidugi peole - St Lawrence Streedile. St Lawrence Streedil läksime kõigepealt kohalikku pidupaika, mis pakkus meile värvikaid elamusi. Peaaegu, et igal kohalikul naispidulisel olid all 10-12 cm kontsad ja elevust tekitava pikkusega kleit või seelik. Ütleme, et riietus oli ülinapp ning suhteliselt ühemõtteline. Samas vast on see neile tavapärane ning mitte midagi ühemõttelist, meile aga pigem võõras. Kohtasime klubis teisest pidukohast tuttavaks saadud turvamehega ning tema lubas meid soovi korral peale pidu kenasti koju viia. Tantsisime mõne tunni ning otsustasime klubist lahkuda ja läksime edasi Regge Loungei poole, kuid ei läinud klubisse sisse. Teepeal kohtasime kohalikku noormeest, kes alustas meiega vestlust. Meie mõte oli koju saada ning vestluse käigus selgus, et noormehel on auto ning ta võib meid ära viia. Ära viimiseks küsis ta meilt bensiini jaoks raha, kuid meie keeldusime sõidu eest maksmast – parem kõnnime kui maksame. Noormees otsustas siiski meid ära viia. Istudes autosse hakkas aga päris huvitav. Selgus, et tegu on tõeliselt depressiivse ja õnnetu poisiga, kuna inglannast neiu oli ta maha jätnud. Samas pidas ta igati normaalseks mõtet, et me oleksime pidanud tal paljalt autos istuma, kuna siiani olevat neiud tal autos riided seljast võtnud....hm eks ta mõtles vaid ühele....millele mehed ikka ja ütles seda ka korduvalt välja, millised on tema soovid. Jõudsime hosteli juures olevasse tanklasse, tänasime teda kenasti sõidu eest ning läksime nägu naerul hostelisse, kuna noormees oli otsekohene, kohmetu, stressis, eks üritas kasutada neid relvi, et meid mõjutada oma eesmärkide saavutamiseks.
12.01.11 (K)
9.30 tuli meie hotelli ette buss, et meid sadamasse viia. Algas kauaoodatud katamaraanireis ning koos merikilpkonnadega ujumine. Jõudsime sadamasse, kus lunastasime pileti (150 BD) ja astusime ujuvale alusele. Katamaraanimeeskond oli kohe alguses humoorikas ja sõbralik. Pidime panema oma jalanõud tünni, mille juurde siis mainiti, et need müüakse maha ja teenitakse pisuke lisaraha. Astusime katamaraanile, kus koheselt avati ka pardabaar ning saime valida endale üsnagi laiast valikus sobiva joogi. Kogu järgneva sõidu vältel pakkusid pardamehed lõbusas tujus jooke, mis seiklejatele meelepärased. Laotasime oma päevitusteki katamaraanile ning asusime ootama teisi tulijaid ja lasime langeda endale hommikustel päikesekiirtel. Puhkajate seltskond kogunes pardale ning veesõiduk sai kaldast ookeanilainete rüppe. Esmalt sõitsime 15 minutit katamaraanil esimesse snorgendamise kohta, kus nägime merikilpkonnasid. Snorgeldamise koht asus päris lähedal rannale, kus olime varem ujunud ning snorgeldanud. Pardameeskond söötis kilpkonnasid, et need tuleksid hulgale uudistajatele lähemale, et nood saaksid kilpkonni suisa vägagi lähedalt vaadata ja mõni õnnelik ka oma ihukäega katsuda. Sõitsime pardamuusika saatel edasi ja järgmisena tutvusime snorgeldamise käigus ranna lähedal ookeani sügavusse kistud laevavrakkidega, mis pakkusid kindlasti pelgupaika nii mõnelegi mereelukale. Peale sportliku tegevust vees oli aeg keha kinnitamiseks ja jõuvarude taastamiseks. Seni kuni laevameeskond lõunat serveeris võisid lustlikud seiklejad katamaraanilt vette sulpsata ning ujuda. Toiduna oli esindatud ikka kohalik populaarne macaronie pie ja flying fish. Kõhud mõnusasti täis söödud, algas tagasisõit. Lained, millel katamaraan kiiruga edasi liikus olid lustlikult kõrged ning pakkusid reisijatele märgasid elamusi ja ei piisanud vaid ookeani soolaveest. Ka taevas soovis anda oma – vihmasabin mõjus igati virgutavalt. Vihma ja muusika saatel liiguti aga sihtkohale lähemale. Vihm aga ei võtnud Eesti tüdrukute rõõmsameelsust, vaid pani nad hoopis tantsima, mis nakatas ka teisi ookeanisõidukil seiklejaid. Üsna pea pistis aga päike oma kuumad kirkad silmad taas pilve tagant välja ning kuivatas nii sõiduki pinna kui ka sellel lesijad. Peagi saabusime sadamasse, saime tünnist oma jalanõud ning astusime bussile, mis meid mugavalt tagasi hotelli sõidutas.
Saabudes hostelisse nautisime dušši magevee puhastavat jõudu ning kehad otsustasid võtta oma ning oli vaja teha väike uinak. See kujunes aga oodatust pikemaks ja neiud ärkasid alles öösel. Leitud energia vajas kulutamist ja tegime mitmetunnise jalutuskäigu öisel paradiisisaarel.
13.01.11 (N)
Tõusime võrdlemisi vara ja sõitsime bussiga Speightstowni. Buss läheb teises bussiterminalist, aga üldiselt me ei jõudnudki termialini, kuna meid korjati juba teepealt peale.
Ahjaa, kui kellelgi tekib soov saarele jääda, siis tuleks kohalikuga abiellud ja pärast 5 aastat kooselu saab passi ja elamis-ning töötamisloa. Üldiselt on aga veel mingi selline kummaline reegel, et abielus olles töötab vaid üks ehk naised on tavaliselt kodused. Mõningased tähelepanekud minu veel: klubides kohalikud pigem käivad lantimas, kui tantsimas; naised on end ülimalt üles löönud ja liigagi lühikeste seelikutega, sest õu mai gaad, mis äässid neil neiudel on...aga see kehakuju on enamasti geenidest. Kohalikud on äärmiselt sõbralikud ja tervitavad koguaeg. Üksikutel neiudel on raskusi nendest lahtisaamisel. Meie kasutasime mudelit, et oleme koos kuttidega või suurema seltskonnaga, aga praegu jalutame üksi; reisiks võtsime varjunimed, ütlesime, et meie telefonid riigis ei tööta ja kutid andsid ainult enda numbreid; või et oleme abielus, mis aga ka alati ei aita...ühesõnaga lihtsam on mitte lasta suuremal vestlusel tekkida ja vastu tervitada, kuid edasi kõndida. Väga ei tohi igakord erinevat juttu rääkida, sest saar on väike ja tõenäosus kellegagi uuesti kohtuda suur! Päike on üllatavalt tugev. Mina oma juba päevitunud ja üsna päikesekindla nahaga sain näolt naha maha ja selline laiguline ei ole sugugi mitte kaunis, seega tasub kasutada suure faktoriga kreeme. Samuti võib pärast määrida peale aaloet, mida saarel kasvamas leiab küll, kui hästi otsida. Mingid moskiitod hammustasid mind ka, aga need ei ole hullemad kui tavapärased Eesti sääsed. Millegipärast tuleb alati jube hea uni ja on oht magada hommikul kaua või kui minna pärastlõunal magama, oht magada maha peoõhtu. Kraanikausi auk on nii suur, et sinna kukkus mu väike hambapasta tuub, mis tekitas minus vägagi suuri negatiivseid tundeid:)
Igatahes meeldivaid reisielamusi ja Barbados on tõesti kena sihtkoha valik;)
14.01 (R)
Pidime ära sõitma sellel päeval...

Ma tahan ka selle ära teha kunagi!:) Igasugu muljetused oodatud!

Käisin märtsi alguses. Flic en Flaci piirkonnas olime http://www.travellerspoint.com/accommodation/19127-Seahorse-Accommodations/
Omanik on Denis, väga tore tüüp...teeb ka päevaseid tuure ja sõidutab autoga ringi. Öö mind oli siis 20 euri toa eest (double room). Väike bassenike on seal ka. Keskusest jalutada 15 min. Mõistlik on aga hotelli transfer tellida, et sinna jõuda.
Kummalike on see, et Mauritiusel tahavad nad teha kõike eurodes, seega hotellide eest on mõistlik maksta eurides.
Grand Baies olime Pepere apartmendis. Seal oli 70 euri 4 inimesele (2 tuba, köök) - väga bueno koht! http://pepere-appartement.com/index-en.php Seda peab prantsuse vanapaar. Mees tingida ei lase, aga käib koguaeg mesimaguse näoga ringi:D Selle kõrval leiab ka soodsamaid kohti...nt 30 euri double room, aga vb ka soodsamaid.
Räägitakse siis kreooli (nö vana prantsuse keel) ja prantsuse keeles, inglise keelega tuleb aga ka vabalt toime.
Meil olid ilmad kenad, temp 30-ga ja päevitasime end šokolaadiks. Kõiki kapade hindu saab sel perioodil hämmastavalt ingida ja lõpptulemusena kulub üpris väga raha;)
Meeldivad elamusi!

Jah, ses suhtes muutus, et minnes on nüüd Tln-Stock-Amst-Sing ja tulles Sing-Amst-Riia-Tln. Ma ise pileteid ei ajanud, seega ei oska öelda kuidas täpselt, aga mingit lisa küll ei ole maksnud...aga võin täpsemalt uurida, kui vaja;)
Ööelu all mõtlesin, et kas seal on nagu Taiski palju go-go baare jms...seda muidugi, et tegu on igati puhtama paigaga:)

Mul on sama diil - ka juunis Singapuri ja sealt edasi Bali saarele. Ka igasugune info ja soovitused teretulnud:)

Kas keegi teaks miskit sukeldumiskursustest, kui teha need Singapuris v Indoneesias?

Singapuris peaks olema analoogne ööelu nagu Tais?

Üle piiri sai tõesti lihtsalt. Jep, roheline vorm ja tollivorm + paar küsimust (Mis eesmärgil? Kus ööbid? - ja üle helistama küll keegi ei hakanud. Kui kauaks minek? Kas sul on midagi süüa v juua kaasas? - kuulsin, et piima-või loomsete toitude ülevedamisel võivad tulla trahvid) + sõrmejäljed ja oledki teisel pool;)

Mida on piiri pealt küsitud? on kogemusi?

Kuulsin, et uuriti kus on majutus (bronn jne) ja ühel juhul helistati sõbrale veel üle, kas ikka tuleb keegi ta juurde ööbima.

Kas keegi on juba ESTA-ga käinud ka???