Nh

Uus kasutaja, liitus Tripiga 9 aastat tagasi
0 meeldimist
1 postitust / 7 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Olen kunagi Pariisis autoga käinud ja siis jätsime auto kolmeks päevaks seisma ning liikusime linnas jala ja ühistranspordiga. Auto liikumiskiirus ja parkimine on seal küllaltki vaevaline. Muidugi võib suurlinnadest lihtsalt mulje saamiseks läbi sõita aga linnaga tutvuse tegemine nõuab ikka vähemalt päev või paar. Kui seda aega ei ole, jätaksin sellisel reisil siiski suurlinnad kõrvale ja pööraksin rohkem tähelepanu väiksematele asustustele ja loodusobjektidele. Nt Gibraltarilgi on juba küllalt uudistamist ja suurlinna sisse ja väljasõidu aega saaks seal palju mõnusamalt ära kasutada.

Käru oma kollaste kottidega on siiski küllalt silmatorkav. Kotid ripuvad kahelpool ratast ja jätavad laiema mulje, mis ilmselt paneb autojuhid suuremaid kaari tegema. Pealegi lehvib kärul lipp (minul oli vardas sini-must-valge). Igatahes sain käruga matkates sellise kogemuse, et juhid arvestavad sinuga rohkem, kui varem tavaliste pakkidega sõites.
Kiirusest mõeldes on muidugi 80 km/h hullumeelsus ja seda sai tõesti vaid paaril korral lühidalt proovitud aga mõtle milline adrenaliini laks see on:) Tegelikult nimetasin sellist kiirust siin seepärast, et olen kuulnud arvamusi, nagu käru sunniks ratturi aeglasemale sõidule, mis minu arvates ei pea paika. Tavaline laskumiskiirus jäi ikka 60 km/h kanti.

Kuigi eelpool öeldus on minu meelest juba palju olulist välja pakutud, mida ise ka rõhutaksin, lisan ikkagi veel mõned oma kogemusele toetuvad mõtted. On ju hea, kui saad paljude arvamuste seest oma iva otsida.
Olen kasutanud 28" hübriidi, mille raam mahutab vahele ka suurema (laiema) kummi. Praegu on minu rattal nn. 29" rehvid all. Viimane lihtsalt põhjusel, et need on sellised toekamad kummid ja sobivad ka liivasele metsarajale. Kindlasti on oluline korralik väliskumm. Kui see on viledaks kulunud, torgivad sealt tõesti igasugu okkalised läbi. Endal juhtus, et peale umbes 4000 km läbimist tuli tõesti igat okastaime karta ja lõpuks lahendas probleemi väliskummi vahetus.
Veel tahaks rõhutada just 28" ratta puhul, et ülekanded sobiksid ka koormaga mäkketõusuks. Kui ülesmäge läheb punnitamiseks ja seda tuleb teha mitu tundi järjest, kaob igasugune mõnu. Jalgu peab saama ikka kergelt ja kiiresti keerutada. (Muidugi kiirusel alla 6 km tunnis võib ka alternatiivina kõndimist kasutatada.)
Pakkide vedamisel olen kasutanud erinevaid variante. Möödunud suvel sõitsin läbi Hispaania käruga (üherattaline Poolakate extrawheel classic http://www.extrawheel.eu/go/_category/?idc=id_10 ). Igal asjal oma head ja vead. Käruga sõidul on kindlasti omad eelised, eriti pikemal sõidul, kus palju kraami kaasas. Koorem jaguneb ühtlasemalt, kui paigutad osa kraamist ka rattale. Minul oli rattal üsna vähe (lenksu kott ja pisike kott tagumisel pakkiraamil), enamus jäi kärule, mille kogukaal oli u. 30 kg. Ratta lükkamine, eriti pehmel pinnasel, on sellise kärukoormaga aga üsna ebamugav, sest esiratas on kerge. Selle vastu aitaksid ilmselt esikahvli kotid, mille käru kasutamisel varustusest välja jätsin, aga järgmisel sõidul taas rattale sätin. Käru eeliseks on veel, et ratta saab lihtsalt koormast vabastada ning minu kasutatud variandi puhul oli võimalus vajadusel ka koormasse kraami juurde lisada (nt. kummidega koorma otsa või võrku järgi lastes). Siit aga ka miinused. Käru koorem peab olema hästi pakitud ja rasked asjad tuleb kindlasti allapoole paigutada. Olin küll varem eestis käruga sõitnud aga meil pole mägesid, kus laskumiskiirust proovida. Esimesel päeval oli 45-50 km tunnis maksimum, millega vänderdavat käru juhtida suutsin. Paremini pakituna võis sõita ka 80 km tunnis mäest alla. Igatahes tahab käruga sõit harjutamist. Ilma eelneva proovimiseta ei soovitaks pikemale teekonnale minna. Käru miinuseks on kindlasti tõsiasi, et iga liikuv asi ka kulub ja laguneb. Käru lisamisega varustusse tuleb üks potentsiaalne tehniline probleem lisaks. Antud käru puhul on mõned tehnilised puudused, millele lahenduse leidmine ei ole muidugi kuigi keeruline aga matkal siiski raskesti teostatav. Lisa plussina nimetaksin, eriti linnas sõitmisel, sellise ratturi nähtavust. Käruga ratta seljas oled nagu rekkajuht ja suhtumine muutub austavamaks, möödutakse ka suurema kaarega. Igatahes kokkuvõtvalt: läheksin tulevikus matkale võimalusel ilma käruta aga kui matk eeldab ratta suuremat koormamist, siis ikkagi käruga. Põhjenduseks väiksem koormus jooksudele, ühtlane koormajaotus ja stabiilsem ratas.

Täitsa huvitav, et minu rajad kipuvad Brutuse omadega kattuma. Endal ka 2011 plaan Marokos ja võibolla mujalgi Aafrikas rattaga ringi vändata. Sellel suvel sai juba Tangeri suunas lahkuvale laevale lehvitatud. Praegused mõtted ongi Tarifast teele asuda, tuleb vaid leida soodus lennureis Gibraltarile.
Marokos peaks saama ametlikult 90 päeva viisavabalt liikuda ja tean ka inimesi, kes on seal käinud ilma igasugu probleemideta.

Ise küsin ise vastan: Jah, sealt saab üle jõe. Jõesuudmes leidub palju paadimehi, kes 10 euri eest sind meelsasti teisele kaldale viivad. Nende väikeste praamide peale mahub ka autoga. Tegelikult saab Sanlucarist ka mõnetunnisele laevareisile ülespoole jõge, läbi rahvuspargi. Igatahes põnev paik.

Kahjuks ei ole selle teekonna kohta internetis midagi märkimisväärset, vaid mõned üksikud pildid. Olen küll plaaninud asjaga tegeleda aga ilmselt läheb veel aega. Võin siin loetleda läbimise järjekorras teele jäänud linnu, mille järgi saab aimu teekonna kulgemise suundadest: Malaga, Marbella, Gibraltar, Tarifa, Gadiz, Chipiona, Sevilla, Cordoba, Granada, Ubeda, Valdepenas, Ciudad Real, Toledo, Avila, Salamanca, Zamora, Valladolid, Soria, Tarazona, Zaragoza, Lerida, Manresa, Monserrat klooster, Granollers, Gerona, Escala, Palamos, Mataro, Barcelona. Kui nüüd näpuga kaardil järge ajada peaks mingi pildi saama.
Telkimisega mingit probleemi ei olnud. Ühel korral nägi põllu omanik, et end sisse seadsime ja tuli ütlema, et me võime tema põllul ööbida küll. Kord tuli oliiviistanduse omanik hommikul traktoriga puude vahesid puhastama ja ootas naeratades kuni me oma telgi kokku korjasime ja siis alles sõitis traktoriga üle. Rohkem keegi meie ööbimist ei märganud. Ööbisime enamasti maanteedele üsna ligidal ja telgi püstitasime alles hämaras. Ööbimispaiga valikul ei lähtunud mugavusest vaid meie mõistes turvalisusest aga mugavalt tundsime end siiski enamikes valitud paikades. Arvan, et selline loteriimajutus on parim. Vaja on vaid pisut leidlikus ja koht on olemas. Ühel korral leidsime näiteks oma telgile paiga ehitataval kiirteel liivakuhja varjus, mis eraldas meid käigus olevast maanteest. Liivapadi oli ka telgi all ja tegi küljealuse väga mugavaks. Sageli panime oma telgi värskelt koristatud viljapõllule, kuhu niipea kellelgi asja pole jne.
Mis füüsilisse ettevalmistusse puutub, siis midagi erilist selleks ei ole teinud aga püüan jõudumööda end aastaringselt aktiivsemalt liigutada olgu siis joostes, ratast sõites, uisutades või suusatades. Kuna olin esimest korda rattaga nii mägises piirkonnas, siis eelnevalt pisut pelgasin, et sõit osutub väga raskeks. Nüüd tagant järgi võib tõdeda, et polnudki midagi hullu. Tuleb lihtsalt valida sobiv tempo ja siis veab alati välja. Muide vahel võib tunduda 30 km mägedes raskem kui 100 km, sest 30 sõidad ainult mäest ülesse aga saja sisse jääb ikka mõni laskumine (nt. 70 ja rohkem km/h), mis oma adrenaliinilaksuga kõik raskused varjutab.

Tore on nüüd tagantjärgi teada saada, et keegi umbes samal ajal ja samal viisil Hispaanias oli. Ise sõitsin koos sõbraga juuni lõpust juuli lõpuni läbi Hispaania. Alguses oli endalgi plaan põhjapoolt alustada aga soodsad lennupiletid määrasid teekonna alguse ja lõpu. Nii sai alustatud 28.06 Malagast ja lõpetatud 25.07 Barcelonas. Mööda Hispaaniat tuli jalgrattaga siksakitades kokku umbes 3000 kilomeetrit. Iga päev sai läbitud pisut enam kui 100 km, mis tegi sadulas olekut 5-6 tundi. Ööbisime telgis, mis on minu arust parim, sest oled iseenese peremees ja maksma ka ei pea. Kõige enam kuuma saime Sevilla lähistel, kus ühel hetkel näitas ratta termomeeter 52 kraadi aga ka kuumaga harjub, peamine, et unustad põhjamaise rabelemise ja lihtsalt kulged. Kokkuvõttes suurepärane reis ja alla kolme nädala ei kujutaks sellist matka ettegi, sest alles kolmandal nädalal see õige kulgemine algabki, siis kannab teekond ise.