Tervist :) Tänan kõiki vastajaid. Kirjutan järjest ja usun, et igaüks loeb ise välja kellele mis mõeldud on. Jah usun, et kui teha asju fanaatilise pühendumisega ja särasilmselt siis kindlasti jõuab oma eesmärgini. Kuid usun ka seda, et kui midagi sellise pühendamisega teha ja seda veel särasilmselt siis peab ka kindlasti see tegevus endale meelepärane olema. Kõik hakkab küll suhtumisest kuid kas suudaksid teha midagi terve elu mis pole sinu meelt mööda ja veel särasilmselt ? Kaua ikka suudab inimene ise endale valetada. Ja Eestis Lihttöölisena olles kindlasti ei saa palganumber kuidagi motivatsiooniks olla. Jah, valikute küsimus. Olen nõus sellega, et kui mul oleks sellised sõbrad või tuttavad kes elaksid või töötaksid kuskil välismaal ja kutsuksid mind sinna niiöelda orjaks. Oleks igati nõus minema. Mõned korrad Soomes käidud ja võin öelda sealne palganumber saab juba tõesti ka motivatsiooniks olla, et käia kohusetundlikult tööl ja teha midagi pühendumisega. Valiksin ka pigem raha, kunas rahaga saan ka mina ise endaks jääda tehes just seda mis mulle meeldib. Osad inimesed on arvamuselt, et reisida võib ka ilma rahata. Ka ise eilmine aasta samal ajal olin veel sellisel arvamusel. Soome enam tööd ei paistnud ja Eestis olin töötu. Ostsin pileti Prantsusmaale nice (nizzale ). Ja alles oli veel 80 eurot.Mille raiskasin paari päevaga ära. Nii see siis algas minu nelja kuune trip. Nizzalt alustasin ja lõpetasin Hispaanias Tarifal kus siis terve aja rändasin mööra rannaäärset ala. Hiljem siis sain omal käel Eesti tagasi. Kuid terve selle ajajooksul polnud mul sentigi ja loomulikult pidin poodisest süüa varastama olemale. Sain aru, et keegi mind ikka kuskil käed laiali ei oota ja elame siiski ühiskonnas kus vahet pole mida teed ja kus teed on siiski vaja raha. Ma ei mõtlegi kohvritäit, piisaks ka ainult söögi jaoks kunas liiga mugavalt olemisel kaob reisimisel asjavõlu ära . Olen otsustanud, et kooli ma ka enam ei lähe. Mõtlen just, et kolm aastat veel miskit õppida ja siis lõpetada kool 28 aastaselt. Olen varasemalt ka eluga pahuksis olnud ja ei võeta mind ka kuskile riigi kaitsesse mida olen ka kaalunud varem. Kuid kursustele olen küll mõelnud ja see ongi minu esmane siht. Kuid pole leidnud eesmärki, et mida ma siiski teha tahan. Et teha seda tavapärast tööd kuskil laeval mis mulle ka väga meelt mööda oleks on vaja keskharidust. Olen palju variante kaalunud kuid paljud kukuvad ka ära. Nüüd usun, et mõistate millest selline mure. Jah olen varasemalt oma aja raisku lastnud ja kooli tagasi ma enam ei lähe kuid siiski soovin seda kuidagi muud moodi parandada, et mitte oma elu nüüd raisku lasta. Võiks küll hakata ettevõtjaks kui oleks ideid ja ehitus alal minust ses asjus asja ei saaks kunas millegi konkreetsele ma spetsialiseerunud ka ei ole. Kuid teiepoolsed nõuanded on tõesti head lihtsalt minu olukorda arvestades ... Võimetekohane elamine ... Ma ei joo, ei suitseta, ei käi ka pidudel ja ka riideid ostan soodukaga. Seda kuidas raha hoida ma olen õppinud :) Olen lugenud mitmeid mitmeid psühholoogia raamatuid ja olen oma sellise niiöelda sisemise rahu saavutanud ja minus valitseb peaaegu täielik harmoonia. Just see ongi puudu, teha midagi särasilmselt kunas mul on selleks motivatsiooni. Ärge arvake et olen pessimist. Pigem nimetaks end realistiks. Ma ei usalda oma elu saatuse kätte. Kunas saatust saab muuta. Igatahes oli huvitav lugeda :)