Soovitatakse jah jagada raha osadeks ja peita erinevatesse kohtadesse, sama passi ja piletite koopiatega, et oleks need mitmes erinevas kotis olemas. Käisime Kuubal ja raha sai siis oskuslikult peidetud, lõpuks ei mäletanud ise ka enam, kuhu seda peidetud sai ja kui palju. Kulus planeeritust rohkem igal juhul. Mitu kuud hiljem kodus tuli daypacki voodri vahelt 700 eurine rull välja- kokkuvõttes ei olnudki nii kallis reis.
Moraal selles, et tuleks teha väike nimekiri, kuhu ja kui palju raha peitsid, kohalikud vast eesti keelt ei mõika. Kui kasutatud, tõmbad maha. Vasakus kingas- 50 dollarit, vöötaskus- 30, rahakotis 100, sokirulli vahel 100 jne. Kindlasti peab olema rahakott, mida varastele ära anda. Kui ma ise Venetsueelas käisin, siis meile oli enne kohapeal elanud inimese infotund ja tema soovitas röövlitega mitte vaielda. Peab olema näidisrahakott, kus on natuke raha sees ja mille annad ära, kui sind röövitakse. Samuti ei tohi rahakoti vahelt meeletud summad välja turritada. Rahakotis võiks olla ainult ühe päeva raha. Meil midagi ohtlikku küll ei juhtunud kordagi. Valvsust muidugi ei tohi kaotada.
Minu muldvana raamat ütleb, Maracay-Ciudad Bolivari buss sõidab 9h ning Caracasest mööda. Ühest reisikirjast leidsin, et opereerib Expressos del Mar ning buss sõidab Ciudad Bolivarist tagasi 9am ning jõuab Maracaysse 18.30. (2008) Meelevaldselt võiks siis oletada, et puhkab paar tunnikest ja jälle teistpidi tagasi?
Los Roquese posadade hinnad on siin, kahjuks tõesti kallivõitu: http://www.explorepartners.com/posadas/
Ilusat puhkust kõigile Venetsueela avastajatele.
Mina siis olen Los Roquesel käinud. See oli kallis küll mandriga võrreldes, kuid mitte nüüd NII kallis. Lihtsalt tegu on ka kohalike jaoks high-end nädalalõpukohaga. Saarel on väike värviline, unine kaluriküla ja igas majas peaaegu on kodumajutus. Sealsamas tellid ka söögid, pererahvas teeb, nagu kokku lepite. Sõime seal hunnikute viisi imehead kala näiteks. Sama pere on agar ka paadirenti pakkuma, kuid meie pere paat oli selline kehvake, ilma katuseta. Tegu on väga rahuliku, idüllilise paigaga, kus on turiste vähe. Isla Margaritaga ei ole kahjuks võimalik võrrelda. Käisin seal mitu head aastat tagasi ja ei tea, kas nüüd seal midagi on ka selle aja peale muutunud. Kogu arhipelaag on looduskaitse all ja ühtki kivikest ega teokarpi kaasa korjata ei tohi, kõnnidki pmst valgetel korallidel.
Mis Angel Fallsi puutub, siis see matk ja Canaima rahvuspark on üks eredaim reisimälestus siiani.
Ciudad Bolivari koha pealt nõustun eelkõnelejaga, et pole päeva väärt.
Mis on teie reisi sihtkoht, kas plaanite ringi sõita või olete kuurordis? Kuubal on kaubanduses umbes selline periood, kui meil oli koperatiivide aegu. On valuutapoed ja seal väga väike valik. Mina soovitan lapsele kõik vajaliku kaasa võtta. Isegi kui kuskil on mähkmed müügil, on need ilmselt siin odavamad ja kvaliteetsemad. Samuti niisked salvrätid ja rohud lapsele kõik kindlasti kaasa. Kui ringi sõidate, siis bensiinijaamades müüdi küll topsijogurti sarnast ollust kõva raha e CUC eest. Selline vedelam hapu marja-joogijogurti moodi asi. Kui lapsed söövad mingeid putrusid, siis võtke pudruhelbed kaasa. Hommikusöögiks on seal muna, sai, moos, purgivorst, mingid magusad küpsetised, puuviljatükid. Piim on kohalikele väga kallis ja talongidega saavad seda ainult lapsed. Turistile kohvi peale ikka piima jagub, aga isegi see topsijogurt on valuuta eest defka ja raske poest kätte saada. Söögiga on üldse üsna komplitseeritud, söök on ühekülgne, maitsestatud ainult soolaga, sellest tüdineb kiiresti ja kallis on see ka, ühe portsjoni tavalise kodutoidu hind on u 100 krooni või rohkem. Mere ääres muidugi on kalatoidud väga head ja sisemaal on mõnus vabas looduses kasvanud kana.
Meenus veel, et sellist teekotikestega teed, nagu meie oleme harjunud, neil ka ei ole. Vähemasti ei märganud. On kange kohv, mahl ja pudelivesi. Havana Club ka loomulikult ning valuutapoest saab soft drinke- kali, koka, sprite, fantamoodi asi jne osta. Kallimalt kui meil siin.
Meie Venetsueela reisi kava oli selline: 1. päev lennukilt ööbussiga Ciudad Bolivari. Kohe avamisel ostsime 3p Canaima-Angel Falls tuuri. Soovin tugevat närvi pisikeste lennukitega, meie omal ei töötanud isegi mõõdikud. Pakkisime endid mehed-naised eraldi lendudele, et lastele kodus jääks vähemalt üks vanem alles. Aga midagi ei juhtunud. Kui seal pakutakse võimalust jääda tasuta 1p kauemaks "küla vaatama" siis ettevaatust. Tegelikult on tagasilennud siis üle bookitud ja raiskate asjatult mitu päeva. Peate kindlasti saama tagasi ööbussi väljumise ajaks, muidu kaotate lisaks tasuta päevale veel 1p. Nii et lennukite- busside tagasiminekuaegdega alati arvestage.
Edasi võtsime caracasest 3p lennu Los Roquese arhipelaagile. Saab võtta snorgeldamistuure, paremates kalavaatamise kohtades on ka teisi rannalisi mõned üksikud, kes on tulnud jahtidega, kuid muidu jumalast mahajäetud koht. Ilusad kalad, ilusamad kui Mehhikos. Kaugema saare peal oli ka kilpkonnakasvandus. rand oli nii ilus, et lausa igav hakkas. Tagasi caracases rentisime auto, et Meridasse ja Henry Pittieri sõita, sest nagu siin juba keegi mainis, maailmas ei ole olemas odavamat bensiini ja paksema asfaldiga teid. Kaardi pealt on näha, et teed on mägised. Nii et kindlasti minge ringiga ja mitte otse mägedest, kaotasime palju aega 40 km h, kuigi vaade muidugi oli vaieldamatult ilus. Tee äärest sai osta keraamikat, laamakarvadest karukesi, kohalikku kitsepiimast dulce de lechet, rippkiikesid ja muud prahti. Merida iseenesest ei ole mingi tõmbenumber, kole ta ei ole, kuid noh.. üliõpilaslinnake. Kui käisime, siis ka Teleferico ei töötanud, kuigi selle pärast saigi mindud. Henry Pittieri rahvuspark on vaieldamatult väga ilus ja ka rand oli seal ilus, suurte lainetega, aga sinna saamiseks tuleb sõita mööda kõige võikamaid mägiteid ja seetõttu kulub aega. Coro oli kena nagu kõik sedalaadi linnad, mitte päris võrreldav San Cristobaliga Mehhikos. Düünid on nagu üks suur liivahunnik linna serval, kuhu tasub minna hommikul varakult, enne kui koolilapsed bussidega kohale jõuavad. Ma ise Los Llanosel ei käinud, kuid need, kes käisid, olid väga rahul. Kui on kohalik tuur koos söökidega, siis poisid teevad head tööd, värsked kanad-kalad lõkkel küpsetatud, et turist nälga ei jääks. Kuna lennukitega dzunglisse palju pagasit ei saa vedada ja samuti paadimatkal ei ole lisaraskus teretulnud, siis kästi meil Ciudad Bolivaris seljakotid hotelli bambusriiulile jätta, üllataval kombel oli pärast kõik alles. Samuti jäi kaasavõetud pagasist osa Canaimas lihtsalt varikatusega majakese laua alla (kasutasime Tiuna tours, kas nad veel töötavad, ei tea) ja ruttu paati 3p varustusega, nii et pakkige oma asjad kohe sobivate kogustena. Dzunglis oodati tippi sularahas kohalikele laagripidajatele ja paadipoistele, nii et varuge pisut peenemat, metsas pole seda kuskil juurde ka enam trükkida.
Margarita saare kohta räägiti meile väga halvasti, ses mõttes kindlasti valige enne Los Llanos kui Margarita. Ise ma Los Llanose tuuril ei käinud, aga need, kes käisid, olid super rahul, kõigil muidugi ka pildid ala madu kaela ümber. Kui Mehhikos oli näiteks turiste tuubil paatidega krokodille vaatama minek, siis seal oli krokodilli juures ka "krokodillivalvur" tööl, kott puu otsas- no Venetsueelas sellist asja küll ei ole, seal see krokodill ongi otse loodusest ja kindlasti mitte kommerts. Venetsueelas on imeilus loodus. Nii et keskenduge loodusele.
Meie reisi highlightid olid lisaks jõetuurile ka juhuslikud mägikülad, kuhu jäime pimeda tulles lihtsalt ööbima. Ei olnud neid kirjas kuskil raamatus, kuid ööbisime suursuguses posadas, küla ainukeses, ja perenaine tegi kiiresti valget leiba ja imehead suppi. Serpentiinidel sõit oli ka unustamatu, seal on kombeks iga hukkumiskoha juurde panna väike mausoleum või ristike.. no mõnel pool oli neid ikka hirmutavalt tihedasti.