Keegi soovis, et mehed ka arvamust avaldavad. Ma mõtlesin järele ja ma ei ole kunagi üksinda välismaale reisinud. Mul ei ole kunagi tekkinud tahtmist minna üksinda reisile välismaale. Nooremana (vallalisena) sai reisitud ikka mingite pisemate seltskondadega (mehed naised grupis), hiljem olen reisinud perega, lisaks veel ka kombinatsioon pere ja sõbrad suurema seltskonnaga. Minu arvates on nii huvitavam, saab suhelda reisi ajal ja muljeid vahetada. Pereinimesena võib tekkida veel see probleem, et kuidas sa nüüd ütled perekonnale, et vaadake naine ja lapsed, isa läheb nüüd üksinda reisile, aga teie jääte koju. Lapsed võivad ju küsida, mida me paha oleme teinud, et meid reisile kaasa ei võeta, naine võib küsida, kas sul on nüüd keegi teine:) Milleks seda vaja on? Ei ole. Olgu, suusareisil on nii kunagi käinud, aga seda siis ikkagi sõpradega mitte üksi, aga see on spetsiifiline reis ja kui pere ei suusata, siis nad saavad aru. Nüüd käin ka suusareisidel perega.
Kindlasti on kõik inimesed erinevad ja osadele inimtüüpidele sobib üksinda reisimine (eriti veel vallalistele). Veel sobib üksinda reisimine suurema reisivajadusega inimestele, kes tahavad seigelda erinevates kaugemates riikides, kuhu ongi raske kaaslast leida, eriti, kui armastad palju reisida (näiteks 5-6 reisi aastas).
Minu viis kopikat siia teemasse. Albaania ongi selline kontrastide maa, pead kõigeks valmis olema, Hobused, eeslid ja vanad Mercedesed liikluses segamini. Käisin 2023 aastal päevatripil Montenegrost, linnaks oli Shkodër. Toon kolm näidet maksmisest oma kogemuse põhjal.1. Mingi supermarket, seal toimis SEB Mastercard probleemideta, 2. Veneetsia karnevali maskide pood-muuseum (hästi huvitav koht), seal võeti nii kohalikku sularaha, eurot sulas ja sai maksta ka kaardiga. 3. Kohalik Vodafone (võrreldav meie Telia, Elisa esindustega kaubanduskeskuses) esindus, kust tahtsin sim kaarti osta, seal kaardiga maksta ei saanud, euro sulas ei kõlvanud. Siis jooksin nagu loll mööda tänavat ja lõpuks leidsin ühe putka kõrvalt nahktagis mehe, kes mul siis lõpuks 50 € sulas kohalikuks rahaks lahti vahetas, õnneks kursiga väga ei petnud.
Kütusekulust. Sellega on umbes nii.
Diiselmootoriga auto peaks tehase andmetel sõitma näiteks 1000 km paagitäiega. Praktikas saad 800. Väga vahet pole, pikk vahemaa igal juhul ja jutiga nii ehk naa seda ei sõida. Elektriautol lubab tehas 500 km täis akuga, praktikas saad sõita 350. Kah abiks, aga siis istud kiirlaadijas pool tundi. Jood kohvi ja sööd pirukat, arve 8 eurot inimene:) Elektriautoga saab Euroopa trippi teha, aga planeerimist ja jebimist on ilmselt kordades rohkem.
Keegi siin teemas väitis, et elektriautod lähevad vähem katki. Kas see ikka on nii? Paar artiklit.
https://objektiiv.ee/tarbijauuring-elektriautod-on-tavaautodest-selgelt-vahem-tookindlamad/
Seega leidub elektriautodel kohti mis lagunevad, kuigi neil jah ei ole tahmafiltrit ja adblued:)
Autoajakirjanik Vladimir Niinimäki käis elektriautoga Skoda kogunisti Aafrikas ära. Ma omal ajal lugesin portaalist Accelerista tema järjejutte. Ilmselt googeldades "teekond maailma lõppu niinimäki" võib leida neid artikleid. Viimane peaks olema see
https://accelerista.com/matkamajareisima/hello-aafrika/hello-aafrika-viimane-osa/
Mis ma mäletan. Sõita oli võimalik, aga erinevalt kütuse tankimisest, kus maksad pärast sulas või kaardiga, oli elektriautol vaja laadimiseks tosinakaupa igasugu äppe telefoni laadida ja need äpid siis igakord ei töötanud.
Ühest küljest olen nõus pigem kessuga. Käige tõesti Kuutsekal ära nädalavahetus ja kui suusatamine meeldis, siis asuge planeerima pikemat ja kaugemat suusareisi. Aga teisest küljest vaadatuna. Ema isa ning kaks last, nädalane suusareis Alpidesse lennukiga ca 8000.-. Oletame, et lapsed ja ema pole kogenud suusatajad ja õppenõlvadest kaugemale ei jõua. Isa käib ja sõidab tavalistel nõlvadel. Mõnes mõttes ressursi ja ka raha raiskamine, sõita Alpidesse ja suusatada õppenõlval, teisest küljest kui raha on, siis miks ka mitte. Alpide õhk on juba teine mis meil Kuutsekal, lisaks teine keskkond, vaated mägedele, söögikohad, toit jne Nii et tegelikult valikute küsimus, alati võib alustada ka Alpides, kui raha ei ole probleem,
Huvitav arutelu. Ma olen mäge suusatanud ca 30 aastat ja käinud paljudes eri riikides Euroopas. Slovakkias kolm korda, tõsi viimati aastaid tagasi. Minu arvates oli Slovakkia "vaese mehe Alpid", kus mäed on pisut väiksemad kui Austrias (aga oluliselt suuremad kui Soomes), õlu aga odav. Siinseid kommentaare lugedes, õlu enam odav ei olegi. Radade kvaliteet oli juba aastate eest vilets ja tõstukite järjekorrad suured. Isegi kogenenud suusatajana mind täna Slovakkiasse ei kisu. Kus alustada suusaõpet? Ma olen selle peale mõelnud ja paljude inimestega rääkinud. Kui raha on palju, siis võib kohe lennata Alpidesse ja seal alustada. Miinuseks on see, et kui lapsele (täiskasvanule) suusatamine ei meeldi, siis enne nädalat tagasi ei saa. Pead kuidagi vastu pidama. Mina soovitan alustada Soomes. Kuskil Helsinki lähedal, näiteks Himosel, aga ilmselt pole ka mainitud Vihti halb valik. Tähtis on see, et alustava lapse mägi oleks "õige kaldega", et laps kogu aeg lumes pikali ei oleks, see viimane võtab lapsel suusatamise isu ära. Näiteks Kiviõli lastenõlv on natukene liiga järsk laste jaoks, vähemalt minu arvates. Kuutsemäe kõrtsi ees olev nõlv on ka enam vähem algajale sobiv, aga läheks ikka pigem Soome. Ma ei tea kui palju see vastus teemaalgatajat aitas, aga kuna selles teemas läks nagunii laiemaks aruteluks, siis panin oma mõtted kirja.
Kõige kiirema vastuse oleks saanud helistades otse reisikorraldajale, antud juhul Novatoursile. Ajakulu kokku ehk 10 minutit. Ajaliselt järgmine variant oleks olnud kirjutada Novatoursile. Kuna ma kirjutanud ei ole, siis ei oska öelda, kui kiiresti nad vastavad. Mõnele inimesele aga meeldib igasugu küsimusi küsida sotsiaalmeediast, erinevatest foorumitest ning ega seda otseselt neile ette heita ei saagi. Üks asi veel, mis puudutab alari soovitatud helistamist. Vanemad inimesed on harjunud helistama, aga noorema põlvkonna seas on igasugu foobikuid ja paljud nende seast kardavad helistamist nagu vanakurat välku:)
Mida sellest loost teistel inimestel õppida on? Mina õpiksin sellist asja. Kui on plaan mõnel inimesel minna tulevikus sellisele spetsiifilisele reisile, kuhu võetakse kaasa spetsiifiline pagas, ilma milleta on reis mõeldamatu, siis sihtkohta saabudes võta endale igaks juhuks varupäev või kaks. Kui midagi pagasiga juhtub, siis on sul varuaeg olemas. Kui pagasiga ei juhtu midagi, siis puhka ja vaata selles linnas niisama ringi ja siis mine edasi.