Gridt Rahell

Uus kasutaja, liitus Tripiga 6 aastat tagasi
0 meeldimist
0 postitust / 2 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Tere,

selles hotellis pole olnud. Kemer ise on ok, kuid väga elav venelaste turismipiirkond. Hotelli puhul on oluline, et süüa-juua ikka jätkuks ja ei peaks end kerjusena tundma. Selles mõttes julgen soovitada Göynüki külas (9 km enne Kemerit, kui tulla Antalia lennujaamast) asuvat hotelli Majesty Mirage Park Resort 5* UAI. Ei mingit muret söögi-joogi pärast. Laste rõõmuks on liumäed avatud iga päev kell 10-12 ja 14-17. Seal tegutseb ka laste miniklubi, kus neile iga päeva kohta programm väljas on. Arvestatud on laste uneaegade jms vajadustega. Päris lapsehoidja teenus on küll tasuline, kuid mänguklubisse saab lapsed mõneks ajaks jätta. Kõige paremini räägivad kohalikud Kemerist Antaliani vene keelt. See on enamasti venelaste puhkepiirkond. Kemerist edasi vasakule algavad juba kultuursemate turistide puhkekohad. Kirjutasin veidi infot ka ühele Türgi huvilisele vastuseks. Sealt saab siis pikemalt teada, mida tegime.

Tere,

tulime just öösel tagasi Türgist. Majutusime Göynükis, hotelli nimi: Majesty Mirage Park Resort. Seda julgen soovitada. Lastele on hulgaliselt tegevusi, süüa saab väga korralikult. Võib-olla toad on jah veidi kulunud ja 5 tärni ei anna nagu välja, aga kõik muu kompenseerib selle: suur rohelusse uppuv krunt, hotelli rand ujutav ja otse käe-jala juures.

Soovitan võtta ka autorendi. Me võtsime hotelli fuajees rent a car sildi taga istunud mehelt ja ei kahetse. 3 päeva (35 EUR päev full encuerance). Soovitan sõita pigem vasakule Kemerisse (9 km) ja edasi. Paremal (Antalia 42 km) on liiklus peaaegu võrreldav Tallinnaga. Veidi ohutum, kuid sõiduridade asemel sõidetakse seal nt joone peal.

Käisime Olympose külas ja Myras. Viimases ei jõudnud veel korralikult parkidagi, kui ligi astus mees, kes pakkus meile paadisõitu Kekova saarele, ujumispeatustega. Paat oli mõne minuti autosõidu kaugusel sadamas, seal ootas juba teine mees. 4-tunnine privaatne merereis läks meile neljakesi maksma vaid 150 türgi liiri.

Kekova saarele on ca pool tundi sõitu, tagasi samuti. Selle sisse mahtusid peatused igal pool, kus me aga soovisime. Kuna kaater oli väiksem mööda tuhisevatest (loe: graafikus püsivatest) suurtest lõbusõidu alustest (2 bussitäit inimesi igal), siis mahtus see mereröövlite koopasse sisse sõitma ja uppunud linna kohal avati meie jaoks spetsiaalne põhjakate, laeva põhjas olnud 30x30 cm august nägi kõike.

Kapten oli tõsine proff, seega teadis täpselt, millise lainega ja mis kell on mõtet merele minna. Meie käisime kell 12-16, seega saime ujudes end jahutada ega pidanud ajalooliste varemete vahel ekstaasis kiljuvate turistijõukudega võistlema. Ka temperatuur on õhtupoole jalutamiseks tunduvalt meeldivam.

Olympose küla ja mingi Antalia lähedal asuv juga olid ka lahedad, kuid merereis oli meie puhkuse tipphetk. Kapten lasi koguni lapsed (5- ja 8-aastane) rooli taha ja te võite vaid ette kujutada nende silmade sära, kui 5-aastane kogemata järsu manöövri parema kalda suunas tegi. Seepeale jooksis kapten taas pulti, aga lastele midagi pahasti ei öelnud. Lõbus oli.

Nägime ära muidugi kõik vaatamisväärsused, mis seal kandis pakkuda oli. Meremees rääkis ise, aga ei olnud ka ülemäära jutukas. Võib-olla seepärast, et Türgis räägivad kohalikud paremini vene kui inglise keelt. Peale teist ujumist saime nautida hinna sisse kuulunud türgi tee joomist ja aprikoose.

Kui me saaks veel kunagi Türki minna, siis võtaks ilmselt ette reisi Pamukka mäele. Seekord tundsime, et nende segaste kaartide järgi ekslemiseks on 300 km mägedes liiga pikk teekond (sama kehtib Antalia linnakaardi kohta, kus pole selliseid tänavaid nagu reaalis). Turismifirmade kohapealseid reisipakette ei soovita, sest need on kallid ja sageli tuleb 5-tärni hotelli UAI toitlustuse asemel päeva-paari jooksul ise süüa osta.

Aga igaüks muidugi otsustab, kuidas paremini puhata. Kõrvalt vaadates jäi mulje, et ametlikud ekskursioonid kulgesid konveier-meetodil. Vile peale kõik ujuma, vile peale välja. Ei saa nautida ega seda rahu pere seltsis, mis meile osaks sai. Sinna juurde kõva venekeelne kisa, giidi pidev loba ja muusika... Oli see tõesti muusika???