Katedraal on tegelikult ikka väga ilus ning kevade poole on väga mõnus minna ka katedraali katusele. Selleks on mingi lift, kuid seda pole mõtet kasutada (vist maksis ka midagi), sest trepist saab ka. Katedraali väljaku kõrval on Galleria, mis jällegi on väga sümpaatne asi vaadata ja läbi jalutada. teisel pool saab siis veelkord tõdeda, et kuulus La Scala on väljast ikka vägagi tagasihoidlik. Erinevatest linnaväravatest on ka üht-teist järel. Kivist ilusaid asju on suures linnas tegelikult palju, aga peab olema silmi nende vaatamiseks. Mussolini ajast pärinev raudteejaam on ka omamoodi võimas vaatepilt.
Alternatiinsetest asjadest on tore teha tutvust Navigli piirkonnaga ja sealse tänavakaubandusega ning hingematvalt võimas on kalmistu Cimitero Maggiore. Sinna väga palju turiste arusaadavalt ei suunata, kuid minna tasub kohe kindlasti. Itaalia jõukaima linna väärikaimate rahupaik meenutab pigem linna, mille iga maja on kunstiteos kui kalmistut meie mõistes.
Paljudel on komme Milanosse suhtuda üleolevalt , kuid mulle on ta ikkagi üks lemmiklinnadest. Lihtsalt mõni linn ei avane alati kahepäevaturistile. Mida mitte teha? Kindlasti mitte ronida luksuspoodidesse närve kulutama kui sissetulekud sealse hinnakirjaga ei klapi. Paljud neist kauplustest on ikkagi suunatud inimesele, kelle rahalised võimalused lubavad osta käekoti, mis maksab rohkem kui lihtsa eestlase auto. Sul ei ole ju seda kotti vaja! Kuid osav shoppaja saab Milanost head riidekraami kindlasti. Pilku tasub hoida rohkem väga hea kvaliteediga asjadel, mis meil siin on väga kallid, aga seal lihtsalt kallid.
Kui 2h enne lennuki väljumist bussis istud, peaks asi üsna turvaliselt korras olema. Ise tihti käinud, pole veel näinud, et buss ummikusse jääks ning pühapäeva õhtul see ka suht ebatõenäoline. Küsimus on ainult , kuidas Centralesse San Sirost saada, kuid metroojaam on ju sealsamas. Natuke peab ainult tegevusplaani selgeks tegema, sest Garibaldis liini vahetades tuleb vist kiirem kui viimane ots jala visates. Igaüks vastutab tulemuse eest ise ja eks iga asi saab ikka ka uskumatult halvasti minna, kuid mina ise ilmselt ei mõtlekski sellele taksovariandile. Kui staadioni ümber toimub midagi taolist nagu Saku Suurhallis väljamüüdud kontsertidega, võib juhtuda, et oled juba poolel teel Bergamosse kui takso alles staadionit ümbritsevast liiklustropist välja murrab. Metroos teatavasti ummikuid suurt ei esine:)
Vabade randadega on enamuses Itaalias probleeme kui Abruzzo ehk välja jätta. Baris on üks normaalne ja suur vaba rand Pane e Pomodoro, mis on vanalinnast paremal ehk lõuna pool mõni kilomeeter. Vasakule minnes läheb jalutuskäik hiigelpikaks enne kui sadamast mööda saab ja siis on seal vaid üks selline ribakene vabaranda. Seal sai muuseas teoks ainus kord kõikide aastate ja reiside jooksul kui kellelgi meilt midagi varastada õnnestus. Tegemist oli avaliku vargusega - liival lamava inimese kõrvalt (ka pea alt!) kõik sülle, mis võimalik, jooksuga rannast autoni ja talda... Mis teha - Bari on kõige kuritegevuserohkem linn Puglias. Aga see on tingitud juba suurusest - eks Eestiski ole "valesid kohti" kuhu sattuda pigem Tallinnas kui Haapsalus. Üldjuhul tasub alati vaba randa otsida. Ka itaallane ise maksab oma suvitamise eest vaid siis kui tuleb tõesti kuskilt kaugemalt perega terveks päevaks. Seetõttu saab igaüks aru kui ütlete ükskõik kui segaselt lausekese "Dove e una spiagga libero?". Vastust teab iga kohalik ja käed jalad näitavad ka sellele õige suuna , kelle itaalia keel selle lausega piirdubki. Ise otsida on mõttetu - võid vales suunas kilomeetreid maha traavida.
Minu arvates on küll nii , et itaalia ja eesti keele loogika on pigem hämmastavalt sarnane. Küll on aga inglastel-ameeriklastel itaalia keelt õppides tõsine jama grammatikaga, sest ehkki väga suure hulga itaalia sõnavara saab inglise keelest mõningate lihtsate muundamisreeglite abil tuletada, on ühilduvusloogika ingliskeelsele inimesele raskesti mõistetav. Ülilihtne näide mitmuse ühilduvusest: punased pliiatsid - red pens (mitte reds pens) - rosse penne.
Raskeks (aga huvitavaks!) teeb itaalia keele tegusõnade ajavormide teema, aga inglise keelt oskavale eestlasele on see suisa lihtne, sest jookseb nende mõlema keele loogikast lähtuvalt - minevikuvormid abitegusõnadega "avere" ja "essere" ühelt poolt, teisalt pöörete erinevad sõnalõpud. Inglasel on päris raske mõista, miks pööramisele go-go-goes-go-go-go vastab vado-vai-va-andiamo-andate-vanno, aga eestikeelne lähen-lähed-läheb-läheme-lähete-lähevad on ju samasugune, eriti kui mõelda, et tegusõna ise kõlab hoopis "minema". Veidi keerulisemaks teeb see, et tingivat kõneviisi on neil rohkem kui üks variant ning pealiskaudsele õppijale on suurim õnnetus , et itaallastel on (sarnaselt eestlastele!) paha komme kogu seda tegusõnade vormide ja aegade tabelit täies mahus kõnekeeles kasutada. Olen mitut keelt omal pealiskaudsel moel õppinud, aga pean tunnistama, et itaalia keel jääb küll kõige paremini külge.
Itaallased ise peavad oma keelest väga lugu ja parandavad kohe heatahtlikult kui eksid mõne rõhu või hääldusega, sellepärast tasub kohapeal julgelt oma napp keeleoskus appi võtta. Areng saab kiire olema!