Mul on kolm last. Ned mõned aastad, mis nad imikud ja väikelapsed olid, sain reisimata hakkama küll. Reis on väikesele inimesele väga suur stress, vanematele ka. Lastega tegutsemisel lähtun põhimõtetest: lähemalt kaugemale, lihtsamalt keerulisemale. Algul reisisime kodumaakonnas, siis Eestis, algklassilastega käisime lähivälismaal, seejärel juba kaugemad reisid.
Olen telkinud viimasel 15 aastal kogu Euroopas probleemideta, kokku mitusada ööd, iga öö erinevas kohas. Ainult ühel korral ajasid Tšehhi metsnikud metsast minema, siis läksime lähedal oleva heinamaa serva.
Ametlikult metsikult telkida ei tohi, aga teen seda ometigi juba 15 aastat iga suvi 3-4 nädalat järjest igal pool Euroopas. Ühe korra on Tšehhi metsavahid käskinud ära minna, siis läksime heinamaa serva.
Eelmisel suvel telkisime Serbias, Makedoonias, Albaanias ja Bosnia-Hertsegoviinas. Üritasime end Serbias politseis registreerida, aga keelebarjääri tõttu see ei õnnestunudki (Google tõlkest polnud ka abi!). Nagu me aru saime, registreerib majutusasutus, aga meie telkisime metsikult. Teistes riikides enam ei üritanud, piiril midagi ei küsitud.
Kui huvireisiga tegu, siis on läbi Bialystoki minev tee palju ilusam. Tee ääres on palju metsa, suvel saab teha mustikapeatuse. Korycinis on ilus suur kirik ja korralik ujumiskoht. Me tavaliselt veedame minnes ja tulles öö kuskil metsas telkides.
Käisin Balkanil - üks põnevamaid reise senini. Kolm nädalat autoga, enamik öid metsikult telgis. Algus nagu ikka, siis Slovakkia-Ungari-Serbia-Makedoonia-Albaania-Montenegro-Bosnia-Hertsegoviina - Horvaatia-Ungari-koju.
Suurim positiivne üllataja: Bosnia. Ilus loodus, palju vaadata. Pettusin Albaanias, kuna ootasin moslemimaad, aga seda polnud. Muidu loomulikult väga huvitav, eriti külaelu. Masendas räpasus, eriti uues ja uhkes kuurordis - rämps ujus Vahemeres suplejate vahel...
Serbiat pole turistid veel avastanud, agga nad on palju pingutanud, eriti UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevate kohtadega.
Politseis end kuskil registreerida pole vaja, aga roheline kaart peab olema tõepoolest rohelist värvi! Ainuke aegavõttev piiriületus oli Bosnia-Horvaatia vahel - 4 tundi.
Ah jaa, Viitna-Tapa uus matkarada on huvitav ja sportlik!
Mõni nädal tagasi olin Serbias. Pass on vajalik. Ööbisime nö metsikult telgis ja üritasime end politseis registreerida. Keeelbarjääri ületamiseks kasutati Google tõlget, aga registreerida ei õnnestunudki. Keegi seda ei küsinud ka. Sama teistes Balkanimaades.
Just külastasin randa Durresis. Palju uusi suuri hotelle, uhke rananpromenaad. Aga....inimesi pole! Ja seda reede õhtul juulis. Rand tühi, restoranides pole ühtegi inimest. Sest oli kohutavalt räpane - linn, liiv ja isegi vesi! Kivistes randades põhja pool on vesi selge, liivastes sogane.
Eelistan alati Jelgava-Šiauliai varianti. Saab lõputust kaubaautode reast puhkust ja tee on ilus, saab ujumas ka käia. See juurdetulev jupp kiirteed enne Kaunast läheb kiiresti. Ka pärast Kaunast on variant minna hoopis läbi Lazdiai Augustovi peale - jällegi rahulik ja ilus tee, aga see võtab küll rohkem aega. Eestist Riiani eelistan läbi Viljandi sõita - jällegi kaunis ja rahulik, viimane jupp mööda Pihkva-Riia kiiretred läheb ruttu.
Ma soovitaks ikkagi telki. Kogu Euroopa on läbi reisitud, kõik ööd metsikult telkides. Enamasti vaikses ja kaunis kohas, veekogu ääres. Kohalikud kaardid abiks, tuleb keerata mõnele väikesele teele. Alati pole küll õnnestunud telki päris auto kõrvale panna, selleks puhuks on seljakotid kaasas, et läbida mõnisada meetrit kuni mõni kilomeeter. Selline tasuta ööbimine on võimaldanud palju rohkem näha ja pikemalt reisida.
Sõitsime juulis läbi terve Norra, oli palju tasulisi teid ja tunneleid, korra tundus, et kiiruskaamera tegi pilti. Liitusime ka autopassiga. Siiani pole midagi maha võetud ega ühtegi arvet saanud. Kui kaua see võib aega võtta?
Ööbisime Horvaatias kaks nädalat metsikult. Oleme seda teinud kogu Euroopas, pea kõigis riikides, ka Tenerifel. Ainus koht, kus probleem tekkis, oli Tšehhi - metsavaht käskis kujale minna. Panime siis telgi lähedale juba niidetud heinamaa serva. Mõnes kohas saab ööbida magamiskotiga rannaliival.
Tuleb omada kohalikku kaarti ja GPS-si, keerata mõnele väikesele teele. Maanteeäärsetesse puhekohtadesse tohib ka enamasti telgi panna.
Tänu kokkuhoitud rahale näeme rohkem. Enesestmõistetavalt ei jää meie telkimisest vähimatki jälge, ei käratse ka.
Soovitan öö ja päeva ära nihutada, ehk siis õhtul väga vara laagrisse ja magama (telk varju), hommikul üles kohe kui valgeks läheb. Nii saab magada jahedamal ajal ja autoga sõita varahommikul, kui liiklust veel vähe. Ka vaatamisväärsustega on mõistlik tutvuda kohe, kui need avatakse, osades kohtades saab aga käia ka siis, kui polegi avatud. Võib saada nii parkimise kui ka külastuse tasuta. Ka linnadega tasub tutvuda just varahommikul - leiab kergesti parkimiskoha ja ei pea rahvamassis trügima.
Põhjas tasub aga polaarpäevaga öö ja päev täiesti või suures osas ära vahetada. Nii suurtel maanteedel kui ka kitsastel mägiteedel on öösel hoopis lahedam. Põhjamaades, kus võib igal pool laagri üles panna, leiab koha hiljemalt pärastlõunal palju kergemini. Õhtul on kõik vähegi tasemad kohad juba võetud.
Käisime omal käel Tenerifel. 10 päevaga jõudsime kõik põneva üle vaadata, ööbisime telgis. Telkimiskoha leidmisega probleeme polnud, ilm oli jõulude ajal ilus.
Metsa (Bialystock) ja mägedega kohtades leiab telkimisvõiamaluse ikka, lagedas kesk-Poolas on raskem. Tuleb suurelt teelt maha pöörata ja mööda külavaheteid sõita. Oleme Poolas igal aastal erinevates kohtades mitu ööd telkinud.
Värske avastus - Olomouc. UNESCO poolt märgitud vanalinn, ülikool. Väga huvitavad linnad ja ilus loodus on ka Ida-Poolas, kus tavaliselt ei käida. Läänes on muidugi kõige rohkem vaadata.
