klopits

Uus kasutaja, liitus Tripiga 7 aastat tagasi

1 meeldimist
0 postitust
1 kommentaari
Viimased kommentaarid

Viibisime Keenias kümme päeva 2012. aasta detsembri keskpaigas. Paneme siia kirja mõned oma reisi käigus tekkinud mõtted ja tähelepanekud, lootuses et ehk on neist ka uutele Keenia reisihuvilistele abi.
Kohale saime liinilendudega. Detsembri alguses alustas Turkish Airlines lendamist marsruudil Istanbul-Kilimandjaro-Mombasa-Istanbul ning nende hinnad olid kõige soodsamad. Kõigepealt lendasime Eesti Õhuga Kopenhaagenisse ning sealt edasi juba Turkish Airlines’iga. Tagasi tulime Mombasast Istanbuli ning sealt Helsingisse. Piletite hind tuli veidi üle 800 EUR-i inimese kohta, kusjuures Eesti Õhu pilet oli sellest umbes viiendik. Turkish Airlines’i lennukite ja teenindusega jäime igati rahule. Elasime Diani Beach’il Southern Palms Beach Resort’is. Selle broneerisime Eesti reisifirma kaudu, kes vahendas meile TUI Austria poolt antud hotelli hinnaga 66 EUR päev/ kaks inimest (half-board). Võib-olla õnnestuks saada ka veel soodsam hotell, kui hoolega ja aegsasti internetis kaevata, aga selleks ei olnud meil aega. Muidugi tuleb märkida ka seda, et detsembri esimene pool on nende jaoks nn. shoulder season. Juba Jõuludest alates ning eriti jaanuari keskpaigast-veebruarist lendavad hinnad hooga üles. Tagantjärele oli väga hea lahendus ka see, et võtsime hotelli transferi samuti TUI kaudu, mis töötas perfektselt. Peale sellist pikka lennureisi ja suhteliselt magamata ööd ei ole küll mingit tahtmist kohalike taksojuhtidega tingida. Vahemaa Mombasa lennujaamast Diani Beach’ile on üle 40 kilomeetri.
Kui meil enne reisi olid ehk kerged kahtlused turvalisuse suhtes, siis tagantjärele võime kinnitada, et need olid küll alusetud. Samas tuleb mõistlik ettevaatus alati kasuks ning ei maksa teha asju ega ronida olukordadesse, mida kodus ei teeks. Kohalikud pingutavad ka ise tõsiselt, et turistide turvalisus tagada. Kuna üle 60% Keenia SKP-st tuleb turismist ja sellega seotud valdkondadest, siis hoidku selle eest, et turistidega midagi juhtuks. Loomulikult on paar esimest päeva veidi keerulised, sest kohalike suveniirimüüjate ja igasugu muude hangeldajate stiil on üsna kurnav. Kui neid aga ignoreerida ja nad aga aru saavad, et sa tõesti tema käest midagi osta ei kavatse, siis saab nendega juba päris kenasti jutule. Muide, igapäevastel hangeldajatel on väga hea mälu uute resorti ilmunud valgete inimeste peale. Nii nagu uued näod saabuvad ning randa lähevad on nad nagu hakiparv ümber oma kaupa pähe määrimas. Seetõttu soovitaks oma ostud veidi edasi lükata kuni tekib mingi ettekujutus kohalikest hindadest. Samuti tuleb iga ostu puhul tingida nii et maa must. Häbeneda pole siin midagi, sest see kuulub täiesti kohaliku ärikultuuri juurde. Kes nende poolt pakutud esimese hinnaga asja ära ostab, saab ikka päris kõvasti lüpsta. Kohalikega suhtlemisest on päris palju kasu. Olles nendega jutu peale saanud (keeleprobleemi seal ei ole, sest inglise keel on üks Keenia riigikeeltest) näidati meile üsna varsti, kes on rannas ringi tuuritavad kohalikud joodikud, kellega pole mõtet tegemist teha ning hoiatati ka kohalike rastavendade eest, kes olevat narkodiilerid ning kellega ei tohi tegemist teha. Siit ka väike soovitus, et leidke endale sealt kohalik „sõber“. Meil tekkis seal sõber Eric, kes oli ühe väljaspool hotelli territooriumi asuva „suveniiriputka“ omanik. See kontakt tekkis siis, kui me olime temaga veidi äri teinud ning ta oli meid loomulikult omajagu koorinud a’la toeta kohalikku kogukonda. Eric pakkus meile ekskursiooni kohalikku külla, millest kujunes väga kena ja hariv elamus. Keenia on tohutute kontrastide maa, kõrvuti asuvad eurooplaste supervillad, milles saksa, itaalia või hollandi kliimapõgenikud elavad ehk kuus kuud aastas ning äärmine vaesus oma eheduses. Meile näidati külas kuidas nad seal elavad ja mida nad seal teevad ja kasvatavad. Kuigi see küla oli tõesti vaene, siis erinevalt Mombasast, mis oli vähemalt meie silmale üks kole ja räpane koht, jättis see väga hea mulje. Inimesed kenasti riides, ning suhtlevad meeleldi, prügi maas ei vedele ja lapsed viisakad. Üksipäini küladesse trügida ei maksa, kuid kohaliku saatjaga ei ole mingit probleemi. Seega ärge istuge ainult hotelli tarastatud ja hästi turvatud territooriumil vaid tulge sealt ka välja, et näha milline on tegelik elu. Kui teil on kohalik saatja kaasas, siis ei trügi teile üksi teine kohalik ligi, midagi müüma või muud äri ajama. Näiteks käisime koos Ericuga paar korda kohalikus külapoes ning korra ka supermarketis (Nakumatt). Matatuga reis supermarketisse oli umbres kümme korda odavam kui hotellist selle tarvis takso tellida.
Meie reisi vaieldamatuks tipuks oli safari. Kuna organiseerijaid on palju, siis võtsin juba kodus paar kuud ette kolm erinevat pakkumist. Kõige soodsamaks osutus siin foorumis mitmel korral mainitud Victor ning tema firma. (lähem info www.safarihotel.info). Võib-olla saaks veelgi soodsama pakkumise rannast, kus erinevad agendid n.ö. viimase hetke pakkumistega ringi tiirutavad, kuid meil ei olnud tahtmist seda nii hilja peale jätta. Valisime kolme päevase Tsavo East ja Tsavo West safari, mille hinnaks peale väikest tingimist kujunes 150 USD inimene/päev. Victor soovis saada 30% ettemaksu, mille ma ka tegin ning päev enne safarit tuli ta ise hotelli, kus maksime ära ülejäänud summa ning saime lähemat infot reisi kohta. Tegelikult kujunes nii, et käisime nii Tsavo East’is kui ka Taita Hills Saltlick Sanctuary’s, aga sellele vaatamata oli kogu safari väga hästi organiseeritud ning jättis kustumatu mulje. Muide, ega üle kolme päeva korraga väga ei jõuagi, sest rahvuparkide teed on tavalised auklikud pinnaseteed, mis loksutavad päris korralikult läbi. Julgen kindlasti Victorit ka tulevastele huvilistele soovitada. Big Five’st nägime ära elevandid, pühvlid, kaelkirjakud, lõvid ning lisaks nendele veel hulgaliselt muid loomi, igasugu antiloope, gaselle sebrasid jms. Tsavo East’is ööbisime Voi Safari Lodge’s ning Taita Hills’is Sarova Salt Lick Game Lodge’s. Mõlemad on superkohad vastates umbes viie tärni hotellidele. Rajatud looduslike joogikohtade juurde on mõlemas võimalik jälgida kuidas suured elevandi või pühvikarjad ja ka muud loomad seal joomas käivad. Samas, meie kohaliku safarigiidi hinnangul oli meie „saak“ üpris keskpärane. Asi nimelt selles, et detsembris on savann veel üsna roheline ning loomad laiali. Samuti on häbelikumaid kiskjaid, (leopardid-gepardid) suure rohu sees üsna raske märgata. Parim aeg safariks on alates veebruari keskpaigast, kui savann kuivab ning loomad hakkavad kogunema joogikohtade lähedusse. Siis on neid hoopis kergem jälgida.
Lisaks sellele käisime ka Wasini saare tuuril. Selle kohta on emotsioonid erinevad. Dhow’dega sõit, delfiinide vaatamine ja snorgeldamine Kisite-Mpunguti Marine National Park’is olid väga toredad. Wasini saar ise kui korallidest moodustunud saar on muidugi huvitav. Samas ei saanud lahti tundest, et sealsed elanikud ning eriti kohalikud lapsed on turistide lakkamatu läbivoorimisega veidi ära rikutud. Sõna otseses mõttes turistidelt kerjamine ja jagatud kommide pärast omavahel kaklemine ei jätnud head muljet.
Loomulikult sai osa aega ka rannas lesitud ja rannapuhkust nauditud. Seega kokkuvõttes oli väga tore reis ning võimalusel läheks jälle.
Kui veel mõned väikesed näpunäited anda siis:

  1. Ärge andke kohalikele jootrahaks euromünte. Nad on nendega üsna hädas, sest sealsed valuutavahetused münte shillingiteks ei vaheta ning pangas täiesti röövellik kurss. Meie vahetasime endale selleks tarbeks kaasa portsu ühedollarilisi. Tõsi, ka neid ei saa täissumma eest vahetada, kuid kurss ei ole nii hull.
  2. Joogivett ostke väljastpoolt hotelli territooriumi. Seal on see umbes viis korda odavam kui hotelli territooriumil. Kuumas kliimas kulub vett üsna palju.
  3. Kõhuhädade vastu on päris hea kookosevesi. Muidugi ei pruugi see aidata iga hädalist.