Kommenteerin eelmist märkust. Tegemist pole mingi paanika tekitamisega vaid jutt käib ebaausast kauplemisvõttest, mida ka Eesti Tarbijakaitseamet on tunnistanud. Antud olukorras on reisikorraldaja rikkunud Eesti Vabariigi seadusi (Reklaamiseadus § 4; Tarbijakaitseseadus §12 lg1, lg2 ja Võlaõiguseadus § 867 lg1). Kuna mina tegin esimese postituse, siis olen antud situatsiooniga kursis: reisikorraldaja ei eksitanud tarbijaid mitte ainult oma kodulehel oleva infoga vaid valeinfot jagati ka e-maili kaudu ja telefonis suheldes. Küsimus pole niivõrd 15 USD vaid pigem põhimõttes. Kas tarbija sihilik eksitamine ongi loomulik Eesti ärikultuuri osa? Kas see on tõesti eetiline käitumine? Kui tarbijad ise peavadki sellist käitumist normaalseks, siis pole midagi imestada et ettevõtted teid igal sammul tüssavad.