Kirjutasin viisa taotlemise pulkadeni lahti:
http://seiklusjutud.blogspot.ca/2013/08/kanada-meelespea.html
Näpunäiteid Kanada viisa taotlemiseks ja enese sissesättimiseks:
http://seiklusjutud.blogspot.com/2013/08/kanada-meelespea.html
Kanadas on arstiabi tasuta küll, suht sama süsteem nagu Eestis, et hambaravi eest tuleb maksta, aga muu abi on tasuta (ja retseptiravimid on üldiselt väga odavad). Selle hüve tarvitamiseks peab aga Kanada kodanik olema (võimalik, et ainult elamisloast piisab ka, aga tööviisaga aastaks siia tulnud ränduritele see ei laiene).
Osad töökohad annavad pärast katseaega (3 kuud) motivatsioonipaketina tasuta arstiabi võimaluse, aga lihttööga selline boonus tavaliselt kaasas ei käi.
Ravijärjekorrad on üsna pikad, selles osas kah Eestiga sarnane, kohalikud on üsna pahased, et häda korral isegi juurde makstes kiiremini vastuvõtule ei pääse. Mitmed käivad USA-s abi saamas (seal ei toeta riik teatavasti üldse, kogu meditsiiniteenus tuleb igaühel endal kinni maksta, seega neil pole vahet, mis riigist abivajaja pärit on).
Reisikindlustus ei pea minu teada tõlgitud olema ja enamasti seda piiril ei kontrollita. Küll aga on äärmiselt oluline, et see sul olemas oleks kui kohapeal elad, igasugune arstiabi on ise makstes väga kallis, traumapunkti visiiditasu 700 dollari (518 eur), sinna lisanduvad kõik röntgenid ja muu abi, mida sulle osutatakse. Aasta on nii pikk aeg, et selle jooksul midagi ikka võib juhtuda, kasvõi kopsupõletik, põskkoopa põletik vms, mille tarvis vajad antibiotsi. Kindlustuse summa sees on nii visiit (ja selle sisse kuuluv) kui ka arsti poolt väljakirjutatud rohud - selle raha saad kindlustuselt hiljem tagasi.
Mulle tundus ka see aastane kindlustus väga kallis, aga tegin ikka ära. Kindlasti uuri kõikidelt pakkujatelt hinda, need erinevad kohati mitmekordselt (ja kui mõne välja valid, loe kindlasti tingimused ka läbi). Mina mäletan, et tingimustes oli see, et reisikindlustuse alguses pead sa Eestis olema, ehk pärast poolaasta möödumist sa ei saagi Kanadas olles kindlustust pikendada - aga uuri ise üle. Mina võtsin ainult tervisekindlustuse, pagasit ja reisitõrget ei pannud peale. Reisitõrge ajab hinna lakke (sest maksad iga päeva eest, 365 siis) ja pagasi tingimused olid sellised, et reaalset tolku poleks sellest olnud kui ka tõepoolest miski kaduma oleks läinud. Mul ei läinud õnneks kaduma.
Tervisekindlustuse osas mõtle väga tõsiselt järele, kui lõpuks omast taskust pimesooleoppi pead kinni maksma, on see isegi Kanada palkade juures liig.
Kanada eestlastel on mitmeid häid blogisid, kust infot leiab:
http://seiklusjutud.blogspot.ca
http://mjamkanadas.blogspot.ca
http://sneakpeek365.tumblr.com
Facebookis on grupp Eestlased Kanadas. Sealt jookseb ka palju infot ning küsimusi-vastuseid läbi.
Lisan veel, et kui siin soovitatakse majutus kohapealt vaadata, siis tegelikult pole paha natuke ette uurida ja kinni panna, sest paljud kohad on lihtsalt täis ja siis pead sama raha eest kuskil vähemmeeldivas ööbima, valikuvõimalusi eriti ei jää.
Nii Palawanil kui Coronil on teed meie mõistes üsna kehvas korras (vihmaperiood uhub need lihtsalt osaliselt minema), seega ärge planeerige pikkade vahemaade sõitmist bussiga, see võib osutuda päris väsitavaks ja higiseks ettevõtmiseks. Tasub uurida ka siselende, sest need ei tule tihtipeale palju kallimad kui bussi ja paadiga, aga säästavad kõvasti aega ja on oluliselt mugavamad.
Mina soovitaks kaasa võtta taskulambi, sest õhtuti/öösiti on täiesti kottpime ja tänavavalgustus paljudes kohtades puudub. Pole paha ka helkur külge riputada. Kohvisõbrad võivad paki oakohvi kaasa võtta, sest kohapeal pakutakse ainult lahustuvat. Ööbimisele kulus meil keskmiselt 25 eur öö, toas oli alati konditsioneer (ilma selleta on ikka kehvem magada). Tähele tasub panna, et kõikides hotellides ei ole sooja vett. Tingida ei õnnestunud seal üldse, ei hotellis, turul ega mujal. Kindlasti tasub kaasa võtta sellised jalanõud, millega ka ujuda kannatab, sest põhi on enamasti kivine ja paljudes kohtades võib näha meresiile.
Palawani saar mulle eriti sügavat muljet ei jätnud, aga Busuanga (Coron) meeldis küll väga. Kuigi piltide peal on kõikjal helesinine vesi, on rannajoon sealkandis üldiselt mudane ja vetteminekuks ei sobi, maalilisse randa jõudmiseks tuleb teha väike paadisõit lähimatele saartele. Hind terve päev kestva paadisõidu eest (mitte ei sõida kogu aeg, vaid liigutakse ühest rannast teise, väga rahulik ja chill) on umbes 25 eur nägu, selle eest saab ka väga toeka ja maitsva lõunasöögi.
Kohalikud mangod (kollast värvi kindlasti) on lihtsalt imelised, samuti väikesed banaanid. Hommikusöök maksab enamikes kohtades 3 eur, mõned pakuvad euroopalikku sööki, teised ainult kohalikku (ehk riis ja kohalik vorstike vms). Pesumajasid on iga nurga peal, hind veidi üle 2 eur kolme kilo eest (3 kg on paljdues kohtades miinimumkogus).
Kõige maitsvamad (ja samas pigem odavamad kui mujal) söögid leidsime Coroni linnast Mount Tapyas hotelli restoranist. Ja kuna hotell asub mäe otsas (ikkagi linna sees muidu) ja rstoran on katusel, on sealt väga ilusad vaated merele (eriti päikeseloojangu ajal). Nende internet töötas ka korralikult, kuigi paljudes muudes kohtades oli sellega probleeme.
Kõige ilusam saar oli minu arvates Malcapuya (sinna sai Coroni linnast), aga ka kõik teised olid elamuseks, niiet saaretuur on alati kindla peale minek.
Millest ma eemale soovitaks hoida - Calauit Safari. Teekond sinna on pikk ja kallis, parki sissepääs samuti kallis. Seal näeb küll väga lähedalt paari kaelkirjakut ja paarikümmet sebrat, kuid kõikide väikeste loomade elutingimused on pehmelt öeldes jubedad. Tillukesed puurid, maod betooni peal, metssead asfaldil.
Ilm on väga soe ööpäevaringselt, matke maha mõte kaasa vedada kampsuneid ja teksapükse, et neid õhtuti kanda. Seal ei lähe üldse jahedamaks, pidevalt vähemalt 28 kraadi.
Kohalikud inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid, aga kõik need, kes turistidega töötavad, annavad endast kõik, et sult kogu võimalik raha koorida. Hinnad tasub endale kiiresti selgeks teha, et mitte pidevalt üle maksta.
Toitude hinnad restoranides üleliia odavad ei ole, pasta 4 eur, kalapraad 7-8. Suht sarnane Eestiga. Värske mahla shake maksab veidi üle 1 euri ja maitseb hästi, tasub proovida, poest ostetav jäätis on umbes samas hinnas, tänavalt kohalik isetehtud jäätis mitu korda odavam (aga ka mitte nii hea). Pooleliitrine vesi 40 eurosenti.
NB sealkandis on vaaraosipelgad äärmiselt levinud, neid näete igal pool. Muidu pole hullu, aga toitu ei tasu lahtiselt vedelema jätta, sipelgad leiavad sinna tee isegi siis, kui te enne ühtki sipelgat ei kohanud.
Lennujaamatasu on siselennul 20 peesot nägu, rahvusvahelisel 550 nägu. See raha tasub kõrvale panna enne ärasõitu, sest maksta saab ainult sulas.
Cameron Highlands on väga ilus piirkond, linnake linnakese otsas (kuigi linnad ise pole midagi erilist, samas loodus on ümber imeline), kõik ka ühistranspordiga ligipääsetavad, aga eriti mugav kui kellelgi on tsikliload, siis sealt ratas laenutada ja omapäi ringi sõita. Ümbruskonnas on väga palju matkaradasid ja vaated, mis neilt avanevad, on täiesti lummavad. Valida on väga lihtsatest ja lühikestest päris ehedate matkaradadeni välja (kuigi ka need viimased ei ole kuigi keeruliselt läbitavad, lihtsalt võiks kanda vastavaid saapaid).
Põhiline linnake, kus on enamik hotelle, on Tanah Rata. Seal asub ka mitu toidupoodi, pangaautomaat, turg ja söögikohad. Ja algab enamik matkaradu. Kindlasti proovi sealsete puuviljaäride tükeldatud vilju, väga maitsvad ja mugav süüa.
Millega arvestada - erinevalt ülejäänud Malaisiast on Cameron Highlands jahe. Üle 23 kraadi naljalt temperatuur ei tõuse, õhtul on kindlasti vaja kampsun selga panna. Kohapeal riiete ostmine ilmselt kõne alla ei tule, müügil on ebakvaliteetne ja kallis turukaup.
Mossy Foresti osas olen nõus, teekond sinna on lihtsalt imeline, maaliliselt mägiteelt avanevad iga meetri tagant uued vägevad vaated, fotoka aukud tuleb enne minekut kindlasti täis laadida. Viimane pool tõusust on juba tavaline metsatee. Mossy Forest ise on pilvedesse mattunud mäe otsas olev mets, kust saab üle laudadest ehitatud tee läbi kõndida nagu valge turist. On ka ilus, aga neile vaadetele, mis poolel teel avanesid, jääb ikka alla.
Maasikakasvatusi seal tõesti on ja seal pakutavad pannkoogid maitsevad hästi, aga ärge lootke sealseid maasikaidd kastitäite kaupa süüa, sest nii odavad need ikka ei ole. Tasub külastada ka liblikafarmi, kus on ka muidu elukaid vaatamiseks välja pandud, näiteks kilpkonnad, sisalikud, putukad jne. Liblikad lendavad lahtiselt võrguga kaetud majas, neid on nii palju ja nad on väga suured, et elamuse pakub kindlasti.
Taman Negara mulle nii sügavat muljet ei jätnud. Mets on seal küll hiiglaslik, aga samas ei midagi erilist. Kuigi reklaampiltidel võib näha tiigreid ja muid imeelukaid, siis reaalsuses on nende kohtamine seal suhteliselt välistatud, sest kui neil on elamiseks nii hiiglaslik maa-ala, pole ilmselt turistiraja äärde tulemine see, mida nad hirmsasti teha tahaks. Alkoholi (peale üksikutes kohtades müüdava õlle) müügil ei ole, samuti ei leia sealt puuvilju. Ainus, mis mulle tõesti meeldis, olid kõrgele puu otsa ehitatud rippsillad (Canopy Walk), aga muus osas vaimustust ei tekkinud ja kuna teekond sinna (ja sealt ära) on pikk ja tüütu, jätaksin selle koha järgmisel korral vahele ja oleksin selle võrra kauem Cameron Highlandsis.