tonuk

Uus kasutaja, liitus Tripiga 8 aastat tagasi

4 meeldimist
0 postitust
6 kommentaari
Viimased kommentaarid

Olen seda vist juba korra kommenteerinud, kiidan veelkord. Igal juhul soovitan Tollticets'it. Teisipäeva pealelõunal ostsin ära kõik Horvaatia suunal liikumiseks vajalikud vinjetid. Kolmapäeva hommikul pandi ümbrik teele, mille kohta tuli teavitus e-postile. Reedel oli ümbrik Tallinnas (postitempel ümbrikul) ja teisipäeval olid vinjetid Pärnus postkastis. Hea rahulik toimetada.

Veneetsia külastamise kogemus juunist 2016. Reisisime Horvaatias oma autoga, ööbisime Poreč’is Bookingu kaudu leitud hotellis. Kruiisi ostsime rannapargi kioskist, kus päevast päeva istus sama onuke. Tundus turvaline. Madalhooajal käis suur katamaraan 2-3 korda nädalas, kõrghooajal tihedamalt. Ekskursioon maksis 60 euri, millest kohe maksime sulas ettemaksuks 20 euri väärtuses kunasid. Vastu saime kena paberi, üles kirjutati nimed, selgitati reisidokumendi olulisust ja põgusalt tutvustati reisil pakutavaid ekskursioone. Kirja pandi meie ööbimiskoht Poreč’is, kuhu bussitransfeer vastu saata jms. Väljasõidupäeva varahommikul saime hotellist hommikusöögipakikese kaasa (tellida tuli mõistagi see eelmisel õhtul) ja kl 6.30 oli buss hotelli ees. Sõitis läbi veel 5-6 ümbruskonna hotelli, kust rahvas peale korjati. Buss viis meid sadama lähistele, kus asus ka reisifirma Kompas kontor. Sinna kogunesid bussid teistestki Istra poolsaare linnadest. Kontorist oleks ka muid ekskursioone osta saanud. Kontori ja sadama asukoht: https://www.google.ee/maps/place/KOMPAS+TRAVEL+doo/@45.2267352,13.5916648,318m/data=!3m1!1e3!4m5!3m4!1s0x477c97bca936631f:0x586b2be844ef31d1!8m2!3d45.2272513!4d13.5919822?hl=et

Tagantjärgi tarkusena võinuks me bussitransfeerist (hinna sees) loobuda ja ise sadamasse jalutada. Nii oleksime hommikul pool tundi uneaega võitnud. Me lihtsalt ei märganud enne sadama asukohta täpsustada. Kõigil huvilistel soovitan sellele reisi ostes mõelda. Linn pole tegelikult nii suur, et bussitransfeeri kasutada. Sõltub muidugi Teie ööbimiskohast. Kontoris maksime kaardiga ära ülejäänud summa, reisidokumentidest tehti koopiad põhjendades seda vajadusega saata Itaaliasse ette reisijate nimekirjad. Katamaraan, millest eelkõneleja rääkis (Prince of Venice) seisis praktiliselt kontori vastas kai ääres, laevale minek nagu lennujaamas, läbi turvaväravate. Sõit nati alla 2 tunni, laev kahe korrusega, mugavad istmed, väike kohvik olemas. Laevameeskond andis ülevaate Veneeetsia ajaloost inglise, saksa ja vene keeles. Kuna samal laeval oli turismigrupp Eestist (Aurinko), kuulsime kogu jutu lisaks ka eestikeelsena. Laeval olles oli võimalus sularaha eest (vist isegi eurodes) osta erinevaid teenuseid Veneetsias. Näiteks 35min gondlisõitu (vist oli 35 euri nägu), lõunasöök veini ja salatiga 22 eur, kaks erinevat marsruuti veetakso sõitu (hinda ei mäleta), ekskursioon ja mingi klaasitehas (tasuta). Kuna nad kasutavad Veneetsias oma kindlaid koostööpartnereid, olid pakutud hinnad tõesti odavamad kui ise kohapeal uudistades. Veneetsiasse jõudes läbisime piirikontrolli. Edasi oli valida, kas tahad veetaksoga kiiresti Püha Markuse väljakule jõuda või jalutad laevameeskonna saatel sinna u 40min jala. Meie jalutasime. Oli tore. Markuse väljakul lepiti kokku koht ja kellaajad kohtumisteks ning ekskursioonidega liitumiseks, jagati telefoninumbreid hädaolukordadeks. Meile kinnitati, et hädaolukordades tulevad linna hästi tundvad laevameeskonna liikmed ja otsivad nad meid üles, sest eksimine selles tänavate rägastikus oli imelihtne. Edasi oli igaühe oma valik linnaga tutvumiseks või pakutud ekskursioonidega liitumiseks. Kõik toimis väga hästi. Kellaaegadest ja kokkulepetest peeti kinni, lahkelt jagati infot ja soovitusi. Meie ise aja kokkuhoiu mõttes lõunasööki ei võtnud. Käisime soovitatud klaasitehases, võtsime korraldajatelt pakutud gondlisõidu ja enne ärasõitu pikema veetaksosõidu tagasi sadamasse, kus peatus meie katamaraan. Veetaksodesse pandi meid mõistlikult 6-7 kaupa, et me ei peaks istuma 10-12kesi külg-külje kõrval. Seda nad ise rõhutasid, et nii on neil tavaks, et inimestel oleks võimalus veetaksos istekohti vahetada ja erinevatelt külgedelt pilte teha. Õhtul kl 20 paiku olime Poreč’is tagasi. Taas jagati meid nimekirjade alusel bussidesse ja viidi kenasti hotelli ukse ette. Päev Veneetsias oli piisavalt pikk, et aru saada, kas see linn kutsub Sind tagasi või mitte. Soovitan.

Teel Lõuna Poolasse oleme ööbinud Częstochowa linnas, kohe Warszawa-Katovice trassi läheduses hotellis IBIS. Hinnaks tuli 27 eurot nägu, sh hommikusöök. Korralikud konditsioneeridega toad olid. Samas linnas on külastamist väärt Jasnaja Gora klooster, Musta Madonna ikooniga, kõrge torniga, hea vaatega jne.

Vastus Versole. Bielsko-Biala ei olnud "sattumine", vaid kindla peale minek. Meie 8-liikmelisel seltskonnal oli seal kindel ööbimine. Küll aga tuli meilgi ette üks programmiväline "sattumine", kui tagasiteel peale Ostravat kusagil Poolas kiirteelt maha keerasime ja navi eirates iseenese tarkusest lõigata tahtsime. Igatahes Katowice lähistele me ei sattunud, küll aga saime kuhjaga kohalikku Poola koloriiti. Tagantjärgi tore meenutada.

Nägin siin küsimust liivarandade kohta. Meie peatusime nädala Crikvenicas. Sealne liivarand tähendas seda, et ranna-äärne lesimisala oli kaetud meie arusaamade kohaselt jämeda liivasõelmega. Mere põhi ehk kõik see, mis jäi vee alla oli aga tavapäraselt kivine. Pealegi maksis selle liivaranna kasutamine 15 kuna täiskasvanu kohta. Perepilet oli samuti saadaval. Tõsi, see aiaga piiratud liivarand oli ka mõnevõrra parema heakorraga. Soovitan nautida kohalikke Horvaatia olusid sellisena, nagu nad seal kohapeal on. Liivaranna leiab Eestiski.

Meilgi Horvaatias käidud. Teen oma märkmed siia, kuigi võiks iga teema eraldi rubriigi alla postitada. Ehk on minu tähelepanekutest teistelegi kasu. Esmalt see, et läbi Poola minnes soovitan minagi kasutada teed läbi Bialystoki. Kilometraaž on küll u 30km pikem aga keskmist kiirust alla tõmbavaid asulaid on kõvasti vähem. See omakorda tähendab, et vähem on kõikvõimalikke ristmikke, vähem sagimist ja vähem liiklusohtlikke olukordi.

Teiseks: teel Horvaatiasse ööbisime me Lõuna-Poola linnas Bielsko-Biala. Meeles mõlkusid meil Uva konkreetsd suunised Tšehhis, Austrias ja Sloveenias vinjettide ostmise kohta. Tänud veelkord Uvale tagantjärgi. Aga sel momendil kui vahetult lähenesime Poola piirijoonele, hakkas samas piiritsoonis tee kõrval seisev soliidse väljanägemisega onuke hüsteeriliselt kätega vehkima ja viitama Tšehhi vinjeti puudumisele. Loomulikult pidasime minibussi kinni ning onukese käekõrval käisime ostmas vinjetti. Ka Austria vinjett oli samas kontoris saadaval. Paigutasime tšehhi vinjeti onukese näpunäidete kohaselt auto esiklaasile ettenähtud kohta. Moraal aga on selles, et see onuke on nö ettesöötja, kes suunab meiesuguseid tagasihoidlikke reisijaid konkreetsesse vinjetimüügiga tegelevasse kassasse, kus vinjett maksab ametlikust tariifist 1,5...3 eurot rohkem. Vähe sellest. Sel onukesel jätkus pärast nahhaalsust oma "teenuse" eest meie käest veel lisatasu küsida. Kuna Poola raha meil polnud, andsin talle kaheeurose mündi, mille peale onkel kuidagi oma nördimust varjata ei suutnud. Seega - usaldagem teiste reisisellide kogemust ja soovitusi.

Kolmandaks: Horvaatia kiirteemaksu maksmisel hoidke maksmise kassat valides oma silmad lahti ja järgige kainet mõistust. Alati ei ole nii, et vasakpoolsed kassad on kaardimaksete jaoks ja parempoolsed on sularahaga arveldamise jaoks. Vahel on ka vastupidi. Väljas on liiklusmärgid ja ka kassade kohal on ka vastav märgistus. Horvatiast tagasi tulles oli sularahas maksjate järjekord mitmeid km pikk. Samas kaardiga maksjate kassa juures ootas järjekorras 3..5 autot. Aru ma ei saa, miks teised eurooplased kaardiga maksta ei taha...

Horvaatia hindadest kirjutan teises rubriigis. Ohutut liiklemist teile kõigile!