Toona me asja ei uurinud. Ehk see ettevaatus polnudki tingitud mursidest? Võib-olla peljati hoopis piiririkkujaid? Meenub, et enne reisi sattus silma alla üks Briti luure kaart, kus reisimiseks ebasoovitavad kohad Etioopias olid punaseks värvitud: kogu Omo jõe äärne ala, riba Eritrea piiri kõrval, Harari ümbrus kuni Somaalimaani ning Afari piirkond.
Kõik relvurid organiseeris meie reisifirma ja ma ei teagi, kas see on nõue või ettevaatusabinõu. Kuigi vaevalt reisifirmad hakkavad püssimehi palkama lihtsalt atraktiivsuse mõttes, kõik tahavad ju kulusid kokku hoida, küllap ka nemad. Omo orus, täpsemalt Mago Rahvuspargis, murside külastamisel anti üks püssimees kaasa, mujal sealkandis mitte. Ei oska öelda, kas see on lihtsalt kohalike scoutide rahateenimise moodus või on selleks ka vajadus. Igatahes mursid ülearu sõbralikud polnud, enamikul meestest olid Kalašnikovid kaelas, käitusid üsnagi agressiivselt. Pealegi olid nad juba hommikul vara puskaripudelist ergutust saanud ja mitte ainult mehed. Igatahes läbirääkimised filmimisloa saamiseks kestsid ligi tunni ja läksid üpris kärarikkaks. Raha osati küsida hästi ja vaatamata birridele päädis aktsioon sellega, et naised-lapsed aeti küla keskele kokku ja lubati 10 minutit istuvaid inimesi filmida. Meid see muidugi ei rahuldanud, aga kaubelda ei andnud. Omandasin puusalt „tulistamise” ning seetõttu sain paraja portsu keelatud pilte. Kuigi mursid on välimuselt atraktiivsed, siis kogu muu šõu, elu-olu, jättis hinge masenduse. Ükskord nad ennast surnuks joovad ja seetõttu välja surevad. Simieni Rahvuspargis oli kaasas kaks püssimeest, kes öösel tekkidesse mähituna istusid ja valvasid nii meid, kui meie vara. Küllap oli see vajalik. Danakili alangul, täpsemalt Erta Ale vulkaanil lasti jaanuaris 2012 maha ametlikel andmetel vähemalt 5 turisti, Eritrea terroristide kätetöö. Mida tähendab „vähemalt”, seletada ei oska. Kohapeal selgus, et tegelikult põmmutasid kohalikud, kel parasjagu käsil vabadusvõitlus ja kes tahavad Etioopiast eralduda, nagu omal ajal eraldus Eritrea. Seetõttu on piirkonda pääs piiratud ja rangelt kontrollitud. Osad turismifirmad väitsid, et sinna minek on keelatud, osad lihtsalt keeldusid minemast, osad tahtsid selle eest palju raha. Meie jonnisime, trampisime jalgu ja nõudsime ka selle ala võtmist reisiplaani, sest tegemist on väga mitmes mõttes ülimalt huvitava kohaga. Kas tasus selle pärast riskida? Ei läinud me sinna riski tõttu, vaid sellele vaatamata. Neid kohti ilmas palju pole, kus saad viibida 116 m allpool merepinda ja seista tuld pritsiva vulkaani ääres, jalutada podisevate fumaroolide vahel, näha keevat pissijärve ja hiigelpikki karavane, uurida iidsel meetodil soola kaevandamist ja sõita autoga lumivalgel soolajärvel, imetleda soolast mägesid ja näha erinevaid kõrbi, tunda erilist hingust, mis pole kirjeldatav ei sõnas ega pildis. Ja kõike seda suhteliselt väikesel territooriumil. Paika peetakse ka inimkonna hälliks, kust kõik praegu maakera asustavate inimeste eellased kunagi rändama läksid. Häll oli vägev! See oli reisi üks huvitavamaid osi. Piirkonda valvab sõjavägi, iga nurga taga võis neid näha. Olime päris hästi turvatud ja ise mingit ohtu ei tajunud. Giid tunnistas, et temal oli pidev peavalu, pingest. Rõõmustas ilmselgelt, kui sealt tulema saime. Kohalik rahvas ei ole sõbralik, mingeid poolehoiuavaldusi, naeratusi ja sõpruse sobitamist ei tasu oodata. Altkulmu luuravad ja kahtlustavad pilgud. Nende vanasõna kõlab: „Pigem surra, kui elada tapmata”. Vaatamata sellele turiste seal liigub, kuigi mitte palju. Üksikuid rändajaid pole, ekskurseeritakse gruppides. Omapäi ei tasu seiklusi ja sekeldusi otsida. Meie seltskond jäi selle ettevõtmisega ülimalt rahule. Kes Etioopiasse satub, ärge jätke juhust kasutamata!
Malaisias oleme seltskonnaga käinud kahel korral, omal käel, 4 nädalat jutti, jaanuaris-veebruaris. Reisikulu ei mäleta, aga kuhugi 2000€ kanti see jäi. Kummalgi korral sai rännatud nii Malaka poolsaarel, kui ka Borneol. Kuigi käisime vihmaperioodil, siis vihma praktiliselt ei saanud, mõned korrad tibutas, paar kõvemat raksuga vihma oli ka, ülejäänud aeg oli päikesepaisteline. Poolsaarel käisime Cameroni mägismaal ja Taman Negara Rahvuspargis. Kui Borneole poleks sattunud, siis oleks ehk ka rahule jäänud, kuid Borneoga need kohad ei võistle, liiga erinevad kaalukategooriad, mis ei tähenda, et need kohad külastamist ei vääri. Borneole tasub minna just loodust vaatama, sellist mujalt naljalt ei leia. Pealegi on seal reisimine ohutu ja mugav. Kõik pakutavad „atraktsioonid” on läbi mõeldud, korralikult välja ehitatud ja ehkki oskavad nad selle eest hästi raha küsida, siis peale külastust on ikka selline tunne, et olen saanud rohkem, kui tahta oskasin. Kui maabuda Borneol Kuching-i kandis, siis tasub päevakese ka linna jaoks reserveerida. Kassilinn („kuching” tähendabki malai keeles „kass”): hulgaliselt kassimonumente, värvilistest tuledest kassid laternapostidel, kassidega kanalisatsioonikaevud – kasse jätkub kõikjale. Linnas on ka maailma ainus kassimuuseum, kuid sinna me kahjuks ei jõudnudki. Jõeäärne on täis põnevaid antiigipoode. Mitte eriti kaugel linnast asub Sarawak-i Kultuuriküla, kus näeb kohalikku arhitektuuri ja kombeid, pool päeva kulub lahedalt. Bako Rahvusparki on lihtne minna. Kõigepealt 40 minutit bussiga paatide randumiskohta ja sealt juba paadiga edasi. Enne paadile astumist tasub kaldaäärses mudas ringi vaadata. Võib näha väga naljakaid loomi – mudahüpikuid. On küll kalad, aga liiga pikalt vette jäädes upuvad ära. Nii nad seal poris püherdavadki, ajavad seljauime purjena püsti, teevad sööste, siis viskavad porisse pikali, vähkrevad pisut, pungitavad silmi ja uimeid jalgadena kasutades liduvad ringi. Bako-sse viiakse huvilisi tavaliselt hommikupoolikul, vee madalseisu ajal, sestap tuleb rahvusparki kõndida üle mere, paat ligi ei pääse, sest vettki pole. Selles rahvuspargis on korralikud rajad, mida mööda jalutades pääseb kenasti kohalikele rikkustele ligi. Rahvusparkides tasub teha väljaminek ning angažeerida giid: näeb rohkem, sest harjumatule silmale jääb osa põnevust tabamatuks. Kohtab ninaahve, kes on uskumatu väljanägemisega naljakad tegelased. Ei tasu minemata jätta keranga-le, mis on kuiv, liivakiviplatool asuv kooslus, kus on huvitavad pinnavormid, hulgi erinevaid kanntaimi ning sipelgatega „koostööd” tegev sipelgataim (antplant). Vihmametsarajad pakuvad üllatust. Samuti võiks pilgu heita mangroovidesse, uurida sealset elustikku. Makaagid on need loomad, kelle suhtes soovitan olla pidevalt valvel. Ega ilmaaegu pakuta söögikohas toidu kõrvale ka kada. Seda nad kardavad, aga muidu on jultunud ja viivuga viivad taldrikult söödava minema, varastavad – uksed aknad tasub kinni hoida. 2-3 päeva selles toredas kohas võib vabalt veeta. Kuching-ist sõitsime laevaga Sibu-sse, silma jäi tohutu metsade laastamine – kilomeetrite viisi võis näha palgivirnu. Sibu-st istusime liinibussi ning sõitsime edasi Miri-sse. Mirist väikese lennukiga Mulu Rahvusparki, mis on tõeline aare. Ainus kiire võimalus sinna pääseda ongi lennukiga, paadiga saab ka, aga võtab rohkem aega. Mulu-s võib näha suuremaid ning väiksemaid koopaid. Enne pimedat algab Hirvekoopast nahkhiirte väljalend, mis on täiesti uskumatu vaatepilt. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, nagu mägi suitseks, lastes pahvakutena tossupilvi välja. Süvenedes võib näha hiiglaslikke nahkhiirte parvi, kes portsudena koopast öisele saagiretkele lendavad. Väljalend kestab päris pikalt, turistid huilgavad taevasse vaadates samamoodi kui saluuti jälgides: ohhhh ja ahhhh, ohhh ja ahhhh! Nahkhiirte arvuks pakutakse 2,5 miljonit. Küllap neil nahkhiirtel on kõhud tühjad, sest kuigi paik asub keset vihmametsa, siis sääski ei kohanud. Pimedas, nahkhiirte vaatemängult läbi metsa tagasi jalutades, tabas meid järgmine ilmutus – metsaalune oli täis helkivaid ja plinkivaid haldjaid, keda võib ka proosalisema nimega tulekärbesteks (firefly) kutsuda. Tegelikult ei võtnud me Mulu retke ette ei koobaste, kärbeste ega nahkhiirte pärast, eesmärgiks oli käia ära kuulsatel Teravikel (Pinnacles). 3-päevane reis. Kõigepealt mitu tundi paadil, kord sõites, kord tirides või lükates, siis jupi maad läbi ürgse ja väga huvitava vihmametsa ja olimegi laagris. Giidile oma plaanist rääkides oli tunda, et ta pidas seda meie soovunelmaks, mitte aga reaalselt teostatavaks. Aga noh, mis ikka vanuritega vaielda ning seadis meile tingimuse: kui me järgmisel hommikul 11-ks nööridel ja redelitel kulgeva lõiguni ei jõua, siis jääb asi katki ja tuleme alla tagasi. Ega ei jäänudki muud üle, kui nõustuda. Mäkketõusu rada ise polnudki pikk, umbes 2,4 km, viis läbi muinasjutulise pilvemetsa, aga polnud meil aega seda ilu imetella, sest tuli ennast sõna otseses mõttes üles kraapida – väga järsk, päris püstloodis polnud, aga ega palju ka puudu ei jäänud. Kokkulepitud kohta jõudsime õigeks ajaks, natuke redelitel ja köitel turnimist ning sattusime avanenud pildi lummusesse. Üles kribisime 4 tundi. Pikalt nautida ei lastud, sest pilved lähenesid ja kui olime just alustanud laskumist, hakkaski sadama. Kui ülesminek oli raske, siis allatulek eluohtlik. Rada oli libe, kivid nii teravad, et kui vastu puutusid, lõikasid kohe sisse, nii tuligi samm sammu haaval ettevaatlikult, juurikatest ja okstest kinni hoides alla minna. Allatulek võttis samuti 4 tundi. Kõik lõppes õnnelikult, ise olime ülimalt rahul. Miri-sse tagasi jõudnud, istusime laeva ja sõitsime tiiburil Kota Kinabalusse, mis on Sabah-i pealinnaks. Vahepeal tegime päevase peatuse Bruneis, kaesime ujuvaid külasid ja imekaunist mošeed. Õhtul 8-9 paiku sureb linnas elu välja, tänavad on täiesti inimtühjad. Elavad hästi, iga maja ees on 2-3-4 džiipi. Naftatorud jooksevad paralleelselt teega, iga natukese aja tagant noogutab pump musta kulda maa-alt välja. Odavamates hotellides majutatakse naised ja mehed eraldi. Võtsime väheke kallima, kus kahene tuba oli ca 70 ruutmeetrine; ühes nurgas voodi, teises valge plastmasslaud toolidega. Ühest päevast Brunei uurimiseks piisas. Viisa tegime Kuching-is, aega võttis 4 päeva. Kota Kinabalu linnas, mangroovides, asub lindude kaitseala. Näeb linde ja mangroovi elustikku. Linna lähedal võib külastada Tunku Abdul Rahman Rahvusparki, kus kolmel saarel saab nautida veealust maailma, täitsa tore snorgeldamise koht, aga Filipiinide vastu ei saa. Sapi saarel kohtab hulgaliselt hiigelvaraane, kes peesitajaid eirates söögipoolist otsivad, kuid põhiliselt mudalombis elu naudivad. Saared on laevaga kergesti ligipääsetavad. Käisime ka natuke kaugematel saartel, Pulau Tiga Rahvuspargis. Rahvuspargi koosseisu kuulub kolm saart, millest üks on peaaegu vee alla vajunud ja sellel on näha natuke liivaluiteid. Saared on tekkinud mudavulkaani purske tagajärjel. Kõige suuremal saarel filmiti USA esimene „Ellujääjate” saade. Seal näeb mulksumas pisikest mudavulkaani, võib mudas aeleda. Saarel on hulga puhkemajakesi ja keha kinnitamiseks tore söögikoht. Ümber majade luusivad hiigelsuured varaanid, puude otsas kraaksuvad sarvnokad, ahve oli ka näha, mets oli päris huvitav. Kõige väiksemat saart kutsutakse Maosaareks, seal käivad peesitamas meremaod. Käisime neil külas ja tõepoolest nägime, sain ka käes hoida – armas ja soe loomake, ca 1,5 m pikkune. Meremaod on ilusad triibulised, neid peetakse ühtedeks mürgiseimateks madudeks, kobrast 70 korda mürgisem tegelane. Tegelikult vahet pole, kas vähem või rohkem mürgine, tapab ikkagi. Õnneks on meremaol tilluke suu ja kui talle just väikest sõrme või ninaotsa suhu ei pista, siis ta hammustada ei saa. Kütib väiksemaid loomi, inimene pole talle saak. Kuid madu on viletsa nägemisega ning uudishimulik, seetõttu võib tulla lähedalt uudistama. Filipiinidel ujus korallide vahel meremadusid ohtralt, polnud mingit tahtmist temas uudishimu äratada, hoidsin madalat profiili. Sabah-i kõige atraktiivsemaks kohaks on kahtlemata Kinabalu Rahvuspark, milles asub ka 4095,2 m kõrgume Kinabalu mägi. Kui seal esmakordselt käisime, siis võtsime plaani tippu ronimise. Ööl enne minekupäeva olime pargi territooriumil asuvas majakeses. Oli kohutavalt külm, ainult + 25 ehk kümme pügalat madalamal harjumuspärasest. Päev oli pilvine ja mäge ei olnud me näinudki. Päikeseloojangu eel rõdul istudes vaatasin taevasse ja ahhetasin, mägi kõrgus meie peade kohal – see kõrgus ja võimsus jahmatas. Kui läks pimedaks, oli näha kõrgel mäeküljel tulukesi ja tundus täiesti võimatu, et järgmise öö veedame just seal. Õhtu möödus suhteliselt sõnakehvalt. Hommikul hakkasime astuma. Imetabaseid taimi leidus igal sammul, kõrguse kasvades vaheldus nii taimestik, kui ka vaated. Sealsed pilvemetsad on ühed ilusamad nähtutest. Kinabalu Rahvusparki peetakse üheks maailma liigirikkaimaks kohaks, tasub uurida loodust raja kõrval, hea giid on abiks. Ülesrühkijaid oli palju. Ikka jalg jala ette ja jõudsimegi 3300 m kõrgusel asuvasse baaslaagrisse – 6 tundi tatsamist. Olimegi seal, kus eelmisel õhtul nägime tulukesi vilkumas. Väga külm, vaid +10. Mõni tund puhkust ja ööpimeduses hakkasime tipu poole rühkima, et päikesetõusu ajaks platsis olla. Vaateid ei hakka kirjeldama, sest seda peab oma silmaga nägema, ükski pilt ega jutt ei suuda seda ilu edasi anda. Alla tulles saime ka kaunilt kujundatud diplomi, kus oli kirjas, et oleme vallutanud Kagu-Aasia kõrgeima mäetipu. Öeldakse, et Kinabalu mägi on kõige kergemini vallutatav neljatuhandeline. Ilma igasuguse ettevalmistuseta saab hakkama, kui ennast ise kinni ei jookse. Teisel korral tahtsime ka tipus ära käia, kuid selgus, et baaslaagris kohti pole, oleks pidanud 2 nädalat varem broneerima. Jalutuskäigu tegime ikkagi. Tõusime teist, pikemat rada, 3000-ni ja tulime alla tagasi. Aga esimesel korral tulime alla ühe soojaga ja kohe bussiga Poring-isse, mis asub sellesama rahvuspargi piires. Paljud Kinabalu-l käinud suundusid sinna ning massist oli neid kerge eraldada liikumisviisi tõttu: jalad harkis, ühelt küljelt teisele vaarudes, külg ees treppidest alla ja üles, põlved painutamist ei kannatanud. Meil sama lugu. Hooga mäest allatulek oli põlvedele liig. Poring-isse tasub minna kasvõi seetõttu, et haigeid konte soojas väävlivees leotada. Ühiskondlikud basseinid on tasuta, ligune nii kaua kui jaksad. Seal on ka huvitav liblikaaed, puulatvades kulgev ripptee, troopikaaed, kus vabalt longib ringi emane orangutan, muidu ka mõnus koht. Mõlemal korral nägime just seal maailma suurimat õistaime raitlille (Raflesia). Esimesel korral väiksemaid, aga mitmeid; teisel korral seda tõeliselt suurt. Tasub juhust kasutada, sest see on päris haruldane võimalus. Kui kuskil õitsev raitlill leitakse, siis kumu levib üle terve piirkonna ja huvilised kogunevad ilmaimet kaema. Tegime kiirvisiidi Kudat-i, kus asuvad gongimeistrite külad. Sai näha elu pikkmajades ning soovi korral seal ööbida. Teise reisi ajal suundusime esmalt Sandakan-i lähedal asuvasse Sepilok-i orangutanide varjupaika. Paar päeva käisime nende tegemisi jälgimas. Edasi viis teekond Kinabatangan-i jõe äärde, kus sai tehtud mitmeid paadiretki ja jalutuskäike vihmametsas nii päeval kui öösel. Jõeäärne elu on põnev, nägime linde: sarvnokki, jäälinde, haigruid jt. Mitmel korral õnnestus jälgida ninaahvide tegevust. Saarmad askeldasid. Majakese ümber luusisid suured varaanid, rõdul magasid päevaund lendkoerad, seintel poseerisid gekod, putukad, liblikad. Mets on koduks ka elevantidele, meie nägime vaid tambitud maad ja jalgpallisuuruseid kakapalle. Jõesõitu tegime ka Klias-e jõel, kus samuti võis näha ninaahve ja muudki huvitavat. Soovitan Tenom-i agroparki. Suur territoorium, kus ringi liikumiseks on väikesed lasterongid. Hästi hooldatud ja kasvamas kõik viljapuud, mida troopikas üldse kasvatatakse. Iluaed on muljetavaldav. Mesilaste pidamist näeb samuti. Kui on huvi troopiliste taimede vastu, siis tasub sisse põigata. Meie visiidi ajal olid peale meie üksikud külastajad. Ilus ümbrus, hea rahulik jalutada. Süüa antakse, öömaja olemas. Mõned pildid ja viited minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/malaisia-2005, http://www.elumuster.ee/galerii/malaisia
Lõuna-Hiina
Lõuna-Hiina on reisimiseks üks ilmatuma põnev koht ja seljakotiga omapäi ringiliikuvale rändurile paras väljakutse, aga hakkama saime ja kõik planeeritud kohad sai üle vaadatud. Erinevates riikides käies ongi nii, et keelt ei mõista, aga mõne inglise keelt oskava inimese ikka leiab. Hiinaski leiab, kuigi mitte just sageli, kuid häda korral astus ei tea kust, ligi mõni „giid”. Hullem lugu on, et ei mõista ühtegi silti lugeda, ainult numbreid. Vahelduseks on päris huvitav olla kirjaoskamatu. Näiteks: oli vaja minna bussijaama ja osta järgmisel päeval kell 20.00 väljuvale ööbussile 8 kohta alumistele naridele. Kuidas piletimüüjale, kes peale emakeele sõnagi muus keeles ei mõista, oma soovi selgitada? Vastus: tuleb teha pantomiimi ja joonistada, nii saimegi õiged piletid õigesse kohta, õigele bussile. Ööbussidega sõitmine on lõbu omaette ja muidugi hoiab kokku nii aega kui raha. Siiski soovitan sõita kallimate bussidega – pole nii traumaatiline. Hiinlased söövad palju ja kõikjal ja pidevalt, ka bussis. Paraku sõidul loksutamist eriti ei kannata ning sestap avab aeg-ajalt üks ja teine akna ning oksendab kogu kraami välja, peale mida söömaaeg jätkub. Bussi tagaosas ei soovita aknaid lahti hoida, sest eestpoolt kannab tuulega näkku head ja paremat. Bussijuhtidel on spetsiaalsed pika varrega harjad, millega nad peatustes bussi küljed puhtaks roogivad. Rongisõit on ka lõbus tegevus, kuigi ühisvagunis magamine on omaette katsumus. Aga huvitav on ikkagi. Toit on iga riigi kultuuri osa ja Hiinas eriti oluline. Süüakse vist küll kõike ja kui psüühilisi tõrkeid ei teki, soovitan järele proovida, sest mida iganes pakutakse, on see maitsev. Eksootilisemast kraamist sai söödud: röstitud kiili vastseid, õlis praetud sitikaid, konni, tuvisid, madusid, vürtsikaid pardiembrüoid, mida oli mõnus nokakesest kinni hoides õlle kõrvale krõmpsutada. Toiduelamused võivad üksjagu elamusi pakkuda, vaja vaid avatud meelt. Suuremaid ja väiksemaid imesid kohtas igal sammul, imestamisi ja imetlust jätkus igasse päeva. Mälus on kümneid meeleolukaid pilte. Kasvõi pimeduses kostev sadade puukottade klõbin ja veokärude kägin munakivisillutisel, kui hommikul vara müüjad oma kaupu turule veavad. Kahjuks reisile kulunud rahanumbrit ei mäleta, oli umbes 2000€ nelja nädala kohta, kõik kulud kokku. Tavapärase jaanuari-veebruari asemel käisime seekord märtsis-aprillis, sest mägedes, kuhu ka plaanisime minna, on talvel liiga külm. Hiinasse tulime ja sealt läksime läbi Guangzhou (Kanton). Linnas oli päris palju huvitavat vaatamist, aga eriti põnev oli turg, kus müüakse kõikvõimalikke elusaid ja surnud loomi, erinevaid taimi, teed lademetes ning ka keelatud kraami, näiteks tiigri küüsi, hambaid, igasuguseid sarvi, käppi, sõrgu jms. Sealt sõitsime rongiga Guilin-i . Saabumisel astus ligi üks isehakanud giid ja pakkus oma teeneid . Olime rõõmuga nõus ning ei pidanud pettuma, ta korraldas meile nii linnaekskursioone kui ka lühemaid väljasõite ning lõpuks laevasõidu Li jõel. Kohalik süsteem on meile soodne, sest turist giidile ei maksa. Giid saab oma protsendi kohtadest, kuhu ta turisti viib, olgu see siis vaatamisväärsus, teemaja või söögikoht. Linnas vaatamist küllaga. Külastasime ka linna lähedal asuvat küla Ta Shü Dan-i, seal oli säilinud kõik nii, nagu vanasti. Saime sisse astuda ka mõnda majja. Üks huvitav kohalik komme oma kirst enne surma valmis nikerdada, seisab pööningul ja ootab õiget aega. Astusime läbi ka Gulin-is asuvast Hospital of Sino-Western Medicine-st, kus näidati kõiksugust hiina meditsiini puutuvat, torgiti nõeltega ning presenteeriti üht noormeest, kes võttis lambi külge ühendatud juhtmetest kinni ning see süttis. Lasime end mitmel moel mudida. Guilin-ist otsis giid meile väiksemat sorti paadi, millega suundusime kuulsale Li jõe tuurile. Lummavad karstimäed, nii ürgne, et aeg-ajalt unustad hingatagi. See marsruut on populaarne ka hiinlaste endi hulgas ja jõgi on täis lõbusõidulaevu, kus hinnad päris krõbedad. Meie paadisõit oli odav, aga vaated samad. Popsutasime paadiga Yangshuo-sse. Seal sulandusime massidesse: rentisime jalgrattad ning tegime ümbruskonnas päevase sõidu – kindlasti soovitan. Sajad ratturid ja kõik tilistavad rattakella, lihtsalt niisama. Tilistasime ka meie. Õhtul käisime vaatamas kuidas kalurid iidsel moel kormoranidega kala püüavad. Turg oli ka atraktiivne: laudadel virnas suurte rottide kered, nii toorelt kui suitsutatult, pikad sabad laudadelt üle ääre rippumas. Samas võis laua taga istet võtta ja kohe, väga kiiresti olidki road valmis. Kohalik rahvusroog on oravapraad. Edasi suundusime Nanning-i ja sealt rongiga Kunming-i, mis on Yunnani provintsi pealinn. Hotellist õnnestus kaubelda buss, millega sai tehtud päevane tuur Shilin-i kivimetsa. Meile erilist muljet ei jätnud, sest olime käinud mõni aeg varem Borneo saarel, Mulu Rahvuspargis asuvatel teravikel (Pinnacles), mis olid tõesti muljetavaldavad. Siin on tegu suure atraktsiooniga. Kunming-ist viis teekond lõunasse, Xin Jie linna. Luusisime ümbruskonnas ringi. Lõuna-Hiinas elab palju rahvusvähemusi ning siiani kantakse igapäevaselt rahvariideid. Vapustavad vaated Yuanyang-i riisiterrassidele, olen Google-s näinud suurepäraseid pilte, kuid meie sattusime sinna kahjuks hommikul, kui kogu ümbrus oli hämus. Teeistandused. Sealt suundusime veelgi lõuna poole: Xishuangbanna-sse, kus vaatasime üle thai rahva elu-olu, käisime Mekongi ääres. Edasi viis reis veelgi lõuna poole – Menghun-i linnakesse, kus sai imetletud pühapäevaturgu. Naised ja tütarlapsed maani kleitides, kübarad peas; mägirahvad oma rahvariietes: mõnel peas hõbedast ehted, teistel turbanilaadsed peakatted, kolmandatel erilaadselt seotud rätikud, neljandatel veel midagi, millele ei oska nimegi anda, vanadel naistel piibud suus tossamas, üll tikitud ja sadade tutikestega kaunistatud rõivad, paljudel käes plastmassist ostukorvid, mõnedel kaelakookude küljes punutud mahutid – fotograafidele paradiis! Söögiks läksid hästi sütel röstitud seasabad, mida näriti ja lutsutati, rasvanired suunurkadest maha tilkumas. Ega meiegi kehvemad olnud – tegime sama. Pöörasime otsa ringi ning sõitsime tagasi Kunming-i, sealt Dali-sse, kus sai üsna mitu päeva täiesti isemoodi linnaga tutvutud. Dali-st viis teekond Lijang-i, mis on UNESCO maailma kultuuripärandi nimistus. Üks ilusamaid linnu, mida ma eales näinud olen. Väääga romantiline: kõrged, suuri roosasid õisi täis roosipuud, helerohelised leinapajud, sillakesed, istumiskohad, vesiveskid, kitsad tänavad, klanitud majakesed, täiskuu ja punased laternad. Rahvast on palju, sest see on hiinlaste üks lemmiksihtkohti. Kui sinnakanti satute, soovitan külastada linna peldikut. Tavaliselt on sedalaadi asutustes pikad rennid, kus siis oma asju aetakse, vahepeal omavahel juteldes ning mobiiliga rääkides. Aga Lijangi linna oma oli tase omaette: eraldi kabiinidega, astusin sisse ja kõlas imeilus muusika, aru ei saa, kust tuleb. Potti pole, seega tuleb kükakile laskuda ja ennäe imet – kükitades nägin silmade kõrgusel teleriekraani, sealt see muusika ja tants tuligi – inspireeris küll! Lijang-is elaval naxi vähemusrahvusel on oma piltkiri, millest saab häda korral aru ka meiesugune umbkeelne, päris lustakas väljamõeldis. Muidugi on sellises linnas ka kuninga residents Mu Fu– uhke ja väärib vaatamist, kuid veelgi põnevam asutus asub lossi aias mäe otsas. Seal on üks tempel ja selles templis hiigelsuur nefriidist kilpkonn, mille abil saab ennustada. Väikese tasu eest võib kilpkonna keerlema lükata ja kus konn keerlemise lõpetab, seal asubki ennustus, munk annab selle kenasti paberi peale kirjutatuna kätte. Muidugi on siis vaja otsida mõni inimene, kes oskab kirjapandu ära tõlkida. Lijang-ist viis tee põhja suunas, sihiks Jangtse jõe ääres asuv Tiigrihüppe kuristik. Kui niikaugele mindud, tasub rada läbi käia. Meie valisime ülemise raja, päevake läks kiiresti, oli mida vaadata: kõrged mäed, lumised tipud, rada kohati kitsas, all sügav kuristik, vaated siia- ja sinnapoole. Siis liikusime veelgi põhjapoole – Šangri-La-sse. Teel vahepetus Baishui valgevee terrassidel. Üleni valged, helesinise veega terrassid. Siin on loodus ise ette näidanud kuidas mägedes terrasse teha ja inimesed ongi malli võtnud. Jälle üks koht, millele tasuks pilku heita. Tee viis läbi õitsvate rododendronisalude Šangri-La-st umbes 20 km kaugusel asuvasse kohta, mida kutsutakse Five Buddha Family Holy Place. Püha koht, kus asub väike klooster. Kogu ala ja ümbrus on kaunistatud tuhandete ja tuhandete palvelippudega. Šangri-La ehk hiina keeli Zhongdian on koht, mille läheduses usutakse asuvat müstiline Šambala kuningriik. Vanast linnast pole kuigivõrd järel, kuid hiinlased on edukalt üles ehitanud uue „vanalinna”, kus kõik on nii, nagu kunagi muiste, aga müstiline hingus on kaduma läinud. Hotellides kütet pole, teenindajad, kui neid üldse kohtab, istuvad hotelli fuajees söega köetava ja tossava kolmjala ümber, vaatavad telerit ja soojendavad end. Meil oli tubades +5 kraadi, kütet ei mingisugust. Sooja tarvis oli voodites elektrimadrats ja tõtt-öelda oli sellel magada kõhedusttekitav, aga kui külmuda ei tahtnud, siis parata ka polnud. Turuelu algas hilja –üheksa paiku ja kulges lojult. Natuke kaubeldi ka, aga põhiliselt istuti tossavate kolmjalgade ümber, aeti juttu ja soojendati käsi. Mulle maitses hästi tee jakivõiga, mis on ka väga toitev. Ümbruskonna ehitised on muljetavaldavad, tahutud jämedatest palkidest. Külastasime läheduses asuvat Songtsam Lin-i tiibeti lamaistlikku kloostrit, mida kutsutakse ka mini Potala-ks. Sarnane on küll, kuigi väiksem, hetkel elab seal 700 munka, kunagi aga 7000. Saime ühe vana mungaga jutule – hingeminev hetk. Huvitav oli vaadelda kloostri tegemisi, elukorraldust, olmet, pühapaiku.
Sealt sõitsime ööbussiga tagasi Kunming-i. Selles linnas tasub hommikul varavalges mõnda parki uudistama minna. Käib aktiivne tegevus: mõned võimlevad, teised teevad tai chi-d, küll mõõkadega, küll ilma; tantsitakse seltskonnatantse, mängitakse sulgpalli, käivad mingid väga erilised ja arusaamatud treeningud. Mõned jooksevad tagurpidi, keegi kuskil röögib heki sisse. Linnuomanikud kogunevad oma puurilemmikutega ettenähtud kohas, et linnukesed saaksid omavahel suhelda ja kurvaks ei jääks. Põnevust jätkub. Kunming-is oli veel üks meeldejääv elamus. Enne ärasõitu jäi üks vaba päev ja hotellist soovitati see pühendada lähedal asuvale looduslike kuumaveeallikatega SPA-le. Läksimegi. Tuli ujumisriided selga panna, hommikumantlid anti ka ja parki jalutama. Pargis oli palju erineva soojusega tiigikesi, aga enne sinna pääsemist tuli ületada ojake, mis tegelikult osutus desinfitseerimisvahendiks. Desinfitseerimine sellega ei piirdunud. Esimene tiigike oli roosa veega ja roosiõielehtedega kaunistatud, hästi romantiline. Muidugi ronisime vastuvaidlematult sinna sisse ja mõnulesime päris pikalt. Hiljem taipasime, et tegu oli kaaliumpermanganaadi vanniga. Hiinlased on nutikad. Kaunilt kujundatud pargis jätkus tegevust lõunani, siis suundusime hommikumantlites restorani, kus pakuti külma viina ja sakummiks röstitud siidiusse. Järgnes korralik söömaaeg, mille järel kupatati meid saunadesse, mehed ühte, naised teise. Peale higistamist talutati pingi peale, kästi end paljaks koorida ja saunatädi tegi tükk aega päris ägedasti tööd: froteerätik kasteti märjaks, keerati kõvaks rulliks ja siis täie jõuga nühiti kogu keha puhtaks. Hoidsin end kõvasti tagas, et mitte karjuma hakata, oli ikka valus küll. Kuid peale seda oli ka nahk imepehme ja siidine, siidisus säilis pea kuus kuud. Pärast nühkimist järgnes põhjalik massaaž ja teed lürpides lamamistoolis mõnulemine. Kahjuks koha nime ei mäleta, aga küllap hotellides teatakse. Nii see päev läkski. Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Väga meeleolukas ja vaheldusrikas reis oli. Mõned pildid ja viited on näha ka minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/hiina.
Filipiinidel oleme reisiseltskonnaga käinud kahel korral. Liiga suur riik, et sellest ühe reisiga pilt ette saada: 7011 saart, millest mõned kujutavad endast merekaljusid, kuid ka asustatud saari on palju ja igal neist midagi ainuomast. Esimesel korral külastasime riigi põhjaosa, teisel korral keskosa, Mindanao on käimata – tahaks millalgi minna.
Mõlemal korral seiklesime, seljakotid seljas, omal käel, ajasime näpuga järge Lonely Planeti-s, erilisi plaane ei teinud ja kui mõne plaani tegimegi, siis alati andis seda ümber muuta, ainsaks piiranguks tagasilennu pilet.
Riik on kaugel ja lennupiletitele kulub hästi, kuid kõik muu on imeodav ja võib öelda, et need on olnud meie kõige odavamad reisid. Kummalgi korral neli nädalat sealviibimist, kõik kulud kokku ca 1500-1600€. Oleks saanud ka odavamalt, kui elumõnudega poleks laristanud ja vähem padajanni koju tassinud. Ööbisime keskmise tasemega hotellides, sõime põhiliselt restoranides, kuid vahel ka ööturgudel, kus saab igasugust põnevat kraami maitsta. Enamasti kasutasime ühistransporti (bussid, laevad, siselennud), kohapeal ringisõitmiseks rentisime jeepney, mis oli autorendi kõige lihtsamaks viisiks, vahel ka mikrobussi. Jeepney-d on üks Filipiinide omapära: otsast otsani dekoreeritud ja maalitud plekist väikebuss, mida kasutatakse marsruuttaksona. Piisab vaid juhile mainimisest, et tahaks päevaks või paariks või ka enamaks sellega tiire teha, kui ta otsemaid jätab sinnapaika oma paikapandud marsruudid ja on huviliste päralt. Massaaže lasime teha ohtralt, erinevaid, tehti kahel ja neljal käel, põnevamatest võiks mainida ingverimassaaži, millele kulus oma paar tundi ikka. Hinnad on tavaliselt kuni 6€ tunnist, massööre on palju, eelistavad pakkuda oma teenust numbritubades – endal pole vaja kuhugi minna, peab vaid õigeks ajaks oma tuppa laekuma. Päris suureks lisakuluks oli meil kohaloleku pikendamise tasu (ca 50€), sest viisavaba on vaid 21 päeva, kui tahta pikemalt olla, tuleb juurde maksta. Põgusalt ka reisidest. Esimese reisiga külastasime kahte saart: Palawan-i ja Luzon-i, läbisõidul ka Busuanga-l asuvat Coron-i linna. Palawan-ile, Puerto Princesa-sse, lendasime Manilast. Sabang-i lähedal asuv maa-aluse jõe rahvuspark mulle erilist muljet ei jätnud, kuid see-eest olid seal läheduses asuvad mangroovid vägevad. Mangroovides oleme reisidel käinud üksjagu, kuid selliseid pole näinud mitte kuskil – tasub külastada. Seal pakuti ka põnevat maiuspala: mangroovi puu-ussi. Uuristab teine puu sisse pikki käike ja nii elabki. Välimuselt meenutab natuke vihmaussi, kuid on pehmem ja pikem, umbes 50 sentimeetrine. Pehkinud puu lüüakse pikkupidi tükkideks, haaratakse tegelasel sabast ning venitatakse käikudest välja, pestakse ja läheb kaussi, piserdatakse laimimahlaga üle ja suhu. Mulle maitses, maitselt meenutab austrit. Tee ääres võis näha ussikauplejaid, osteti usinalt. Puerto Princesa-st sõitsime bussiga El Nido-sse, mäletamist mööda 7 tundi. Tõeline puhkuse paradiis! Tegime kolmel päeval island hopping-uks nimetatavaid reise, kus paadiga viiakse erinevatele väikesaartele vaateid nautima ja snorgeldama. Liialdamata võib öelda – piltilus! Just selline, nagu põhjamaa inimene endale paradiisisaart ette kujutab. El Nido-st ei viitsinud bussiga tagasi loksuda ning seetõttu sõitsime laevaga Coron-i ja sealt lennukiga Manilasse, kust jätkasime bussiga reisi põhja suunas, kus oli ridamisi morbiidseid elamusi ja kuna sealne elukorraldus erineb meie omast, siis oli põnev küll. Cordillera mäestikus asuvas Baguio-s soovitan külastada Tam-Awan kunstnike küla ja ülikooli muuseum oli ka väga huvitav. Sealne rahvas harrastas peaküttimist ja seda mitte väga kauges minevikus. Muuseumis näidatakse ka muuhulgas pealõikamise kirveid ja muud atribuutikat. Noormees polnud naisevõtuks küps enne, kui mõne naabrimehe pea koju korvi tõi – see tegi temast mehe. Mumifitseerimise komme on ka levinud, klaasvitriinis saab neid uurida. Sealt suundusime kitsaid mägiteid mööda Kabayan-i, mis on nii eraldatud koht, et sinna saadetakse noori kurjategijaid asumisele, ka meie bussis oli paar tükki. Kabayan-is lootsime näha Optas matmiskoobast ja nägime ka: virnades kolbad, sääreluud jmt eraldi kenasti riita laotud. Tegime külas ringkäigu ning tutvusime põllumajandusega. Baguio ülikooli muuseumis tutvustati iidset tööriista: sõrmesirpi, millega olla kunagi põldudelt vilja koristatud. Näeb välja nagu sõrme külge seotud väike nuga. Kabayan-is nägime, et sõrmesirp polegi kauge ajalugu, sellega töötatakse ka tänapäeval. Külamuuseum on ka täitsa tore, ka seal saab muumiaid näha. Polnud erilist lusti hakata ette võtma tülikat ja pikka päevasõitu Baguio-sse, kuid tundus, et pääsu pole, sest pole teid. Siiski vedas – külas leidus üks julge mees, kes oli nõus meid veoauto kastis otse üle mägede viima. Lõbusõit see polnud, rada oli päris hull, nõrganärvilistele ei soovita. Lisaks viletsatele teeoludele põlesid ümberringi metsad ja kohati tuligi sõita päris tulekahju ääres. Teel sai külastatud ka ühte matmiskaljut, millesse oli taimemahladega söövitatud koobas ning sellesse kirstud risti-rästi sisse lükatud. Lootsime ära käia ka Timbac-i koopas, mis on kantud UNESCO kultuurpärandi nimistusse ja kuhu on ladustatud mitmesaja-aastaseid muumiaid, kuid see ei õnnestunud, sest ümberringi metsad põlesid ja tee sinna oli leekides. Alternatiivina näidati ühe küla kohalikke muumiaid. Matmiskoobastesse minekul tuleb alati kaasa võtta ibaloi hõimu giid, sest vaid kohalik inimene oskab surnute hingi rahustada. Nii talitasime ka meie. Sõit oli huvitav, nägime riisiterrasse ja kohalikku elu-olu. Veoauto viis üle mägede teisele maanteele, kust hääletasime Bontoc-isse sõitvale bussile. Bontoc on mägipiirkonna keskuseks. Seal tasuks külastada kohalikku muuseumi, mille ainsaks töötajaks tundus olevat üks nunn. Muuseum oli ka üks väheseid kohti, kust osta käsitööd. Bontoc-is oli nädalavahetusel ka turg, kus uurisime põnevaid hõimurahvaid. Naistel kaunistavad päid helmed ja madude selgrood (pidavat kaitsma pikselöögi eest). Ka on neil ilusad triibulised seelikud, kuid kõige uhkemad on pikad narmastega vööd. Bontoc-ist tegime lühireisi Sagadasse, kus näidati hiigelsuurt matmiskoobast ja Kaja orus (Echo Valley) kuulsaid rippuvaid kirste. Terve org pidi neid täis olema. Mägedes pole maaga priisata ja nii ladustataksegi kadunukesi vastavalt võimalustele. Enne kirstuga kaljule riputamist kadunukesi vinnutatakse mõned päevad sealsamas asuval lõkkel. Kaljule oli riputatud ka ühe surnu lemmiktool. Kirstud on kaetud eterniitplaatidega, et vältida ülespoole riputatute kehamahlade nirisemist allpool asuvatele kirstudele. Rentisime mikrobussi ja otsustasime Bontoc-ist suunduda üle mägede Vigan-i. Aga oh häda, keegi ei osanud täpselt öelda, kas see mõte on teostatav, sest poolel teel asuvat laia mägijõge ületavat silda pole 20 aasta jooksul suudetud valmis ehitada ning jõe ületamine sõltub veeoludest, sest sõita tuleb risti läbi jõe. Suure ringiga tagasi Baguio-sse ka ei viitsinud reisida ja otsustasimegi riskida. Õnnestus! Vigan asub Luzon-i läänerannikul ning on üks hiiglama huvitav ja ilus linn, UNESCO kultuuripärandi nimistusse kantud. On seda väärt küll! Justkui oleks sattunud Hispaaniasse ja kesklinnas ongi näha valdavalt Hispaania koloniaalajastu arhitektuuri. Ringi saab liikuda hobukaarikutes. Linnas on palju väikseid potivabrikuid, täitsa huvitav oli nende tegemisi uurida. Vigan-ist suundusime mööda rannikut Alaminos-eni ja sealt Lucap-i: Saja Saare Rahvusparki. Olime n.ö hooaja väliselt ja seetõttu oli öömajapakkujaid murdu. Valisime mereäärse hotelli väga odava raha eest, boonuseks kõrvalhoones asuv hiigelsuur merele avatud saal, kuhu meile sööke serveeriti. Tellida sai kõiksuguseid mereande, mida kokk isiklikult turult ostmas käis ja väga meisterlikult valmistas. Lucap on rahvuspargi keskuseks, kuid seal midagi eriti huvipakkuvat pole. Saab tellida paadireise, kus saarekeste vaheline veetee pakub imelisi vaateid. Snorgeldamiskohti on ka ja päris huvitavaid. Kahjuks enamasti tuleb vette minna platvormilt. Lucap-i keskuses müüakse igasuguseid suveniire, muuhulgas ka uhkeid pärleid, mida pisukese kauplemisega saab osta vägagi odavalt.
Teisel reisil lendasime Hong Kongist läbi Manila otsejoones Panay saarel asuvasse Caticlan-i, sealt paati ja meritsi Tablas-e saarel asuvasse Looc-i, kus käisime merel ja tutvusime ka ümbruskonna küladega. Edasi viis sõit bussiga San Augustin-i, kust laevaga üle vee Romblon-i saarel asuvasse Romblon-i linna. Sai tutvutud saarega, aga midagi eriti põrutavat seal polnud. Romblon-ist suundusime Sibuyan-i saarele, mis kirjade järgi on üks väheseid kohti Filipiinidel kus on säilinud ürgset loodust. Saarel asub Guiting-Guiting mäe rahvuspark. Mägi (õigemini sakilised mäeharjad) on kaugeltvaates huvitav, kuid nõuab suuremat ronimisvilumust, kui meil seda oli. Metsi oli, aga praktiliselt läbimatud, korralikud matkarajad välja ehitamata ja seetõttu huvipakkuvatesse kohtadesse keeruline pääseda. Saarel võib näha võimsaid mangopuude istandusi.
Sibuyan-ilt sõitsime paadiga Panay saarel asuvasse Roxas-esse, sealt edasi liinibussiga sama saare lõunatipus asuvasse Ilo-Ilo linna, kus kolisime ümber suurele laevale, mis meid ööreisiga viis Cebu saarel asuvasse Cebu linna. Laeval oli üks korrus tugevalt täis tuubitud narisid, kus reisijad said pikali asendis laevasõitu nautida. Cebu sadamas olid laeval vastas meremustlased oma tillukeste paatidega almust nurumas. Mõnes paadis olid perekonnad, mõnes emad lastega, isegi imikutega.
Sadamast väljumata läksime järgmisele laevale, mis viis Bohol-i saarele. Huviväärsustest külastasime Šokolaadimägesid, liblikaaeda ja paar korda käisime vaatamas maailma väikseimaid primaate – kandlasi (tarsier). Boholilt suundusime järgmise laevaga edasi Sequjor-i saarele, kus pidavat elama kuulsad hiilerid, kes kätega ihust haigeid kudesid välja rebivad. Hiileritest polnud kohapeal keegi kuulnudki, kuid ravimtaimedest aetistega tegelevad nad küll. Saar on ilus, tasub ringi sõita. Üks põnevamaid elamusi oli kukevõitluse jälgimine. Kukevõitlused on Filipiinidel väga populaarsed ja kukekasvandusi võib näha kõikidel saartel. Snorgeldada oli seal ka päris vahva. Bohol-ilt viis teekond Negros-e saarele Dumaguete linna, kust võtsime tuk-tuk-id ja suundusime Malatapay poole. Poolel teel leidsime ka mere kaldal sobiva hinnaga resorti. Koha plussiks oli, et see asus umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel heast snorgeldamiskohast. See oli üldse üks rikkalikuma vee-elustikuga kohti, mida oma reisidel näinud oleme. Raamatutes räägitakse kauneid sõnu nii Malaisia kui Indoneesia snorgeldamisvõimalustest, kuid tõele au andes on need Filipiinide omadega võrreldes suhteliselt kesised. Filipiinidel olidki minu lemmikkohtadeks Negros-e saare veed ja lähedal asuv Apo saar, kus ka sai käidud. Kõikjal Filipiinidel on ka suurepärased sukeldumiskohad. Malatapay-s oli huvitav turg, kus sai maitsta ka maa sees küpsetatud krõbeda koorikuga põrsaid. Negros-el sai külastatud Twin Lakes National Park-i – tasub minna. Negros-elt suundusime laevaga taas Cebu saarele, kust sõitsime liinibussiga Moalboal-i suvituslinna. Ega seal suurt muud teha polnudki kui snorgeldada – näha sai palju huvitavaid pehmeid koralle ja vee-elustik oli ka vägev. Suveniiripoed pakkusid erinevaid suveniire ning järjekordset võimalust osta vägagi eriilmelisi pärleid, mida oli eri värve. Pärlihuvilistel soovitan minna Cebu turule, kus tasub üles otsida pärlite hulgimüügikoht. Hinnad on vägagi taskukohased. Mõned pildid ja viited minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/filipiinid .
Sulawesil käisime 2012. aasta jaanuaris-veebruaris, kokku 4 nädalat. Tavaline seljakotireis: natuke uurimist ja plaani pidamist, lennupiletid ja olimegi Makassaris. Hommikul oma hotellitoast väljudes astus ligi mees, kes ütles, et tema nimi on Oskar, korraldab reise, lisades salapäraselt, et kui tahame Tana Torajasse minna, siis tuleb järgmisel hommikul varavalges teele asuda, sest paari päeva pärast on matused. Otsustasime tema pakkumise ära kuulata, kuigi tundus kahtlane esimesele tahtjale ennast kohe kätte anda. Natuke arvutamist, pisut kauplemist, mõned telefonikõned ja lõpuks ilmnes hind: ca 420€ 19 päeva eest, Makassarist Manadosse. Hinnas sisaldus: transport, kõik sellega kaasnevad kulud, bussijuht, kohalikud giidid, öömajad, hommikusöögid, mõned õhtusöögid. Bussiga marsruudil: Makassar- Bantimurung (liblikaaed ja muidu ilus koht) – Sengang, kust paadiretk Tempe järvel ujuvate külade juurde – Rantepao ( Tana Toraja piirkond 4 päeva, kahed matused, muud vaatamisväärsused, lühemad jalgsimatkad jms elu-oluga tutvumine) – Tentena – Poso – Ampana, kus bussijuht paneb meid laevale. Laeval võtab meid üle teine inimene, kellega koos suundume neljaks päevaks Togeani saarestikus asuvale Bolilanga saarele, kus antakse igale paarile oma majake ning 3 korda päevas süüa, snorgeldamiskoht maja ees. Seejärel nägi plaan ette paadiga sõitu suurema laeva peale, mis meid Gorontalosse ujutab, piletid olid hinnas. Järgmisel hommikul pidi teine buss Gorontalos vastas olema ning meid otsejoones Manadosse transportima, kust võime omatahtsi reisi jätkata. Plaan oli hea, hind sobiv, aga mees nõudis kohe õhtul 100% ettemaksu. Mida teha? Liiga hea, et loobuda, kuid mine isahane tea. Otsustasime riskida ja maksime nõutud summa ehk 6x 420= 2520€ esimesele ettejuhtuvale mehele peo peale. Hommik oli ootusärev. Siis saabus buss täpselt õigel ajal ja kogu plaan sujus tõrgeteta. Nägime rohkem, kui oskasime tahta. Bussijuht oli ka väga meeldiv, Panter nimeks. Kui keegi sinna kanti plaanib minna, siis imemehe nimi ja aadress: Oskar Palebangam asc_p@yahoo.com. Mõned pildid retkest on minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/indoneesia-sulawesi-saar-jakarta .