Sõitsime 17.06 Ryanairiga Riiast Gironasse. Kuna lend saabus Hispaaniasse öösel, otsustasime jääda ööseks lennujaama lähedasse hotelli (Hotel Eden Park by Brava Hotels), sest rendiauto pidime saama kätte alles järgmisel hommikul. Esimesel kohaloleku päeval ei olnud soovi pikemaks autosõiduks, vaid lihtsalt esimesel võimalusel mere äärde ja randa minna. Girona lennujaamast sõitsime siis Costa Brava rannikule Lloret de Mar'i (ca 40 min autosõitu), mis oli meie esimene (ja reisi lõpus ka viimane). Kiidan seda väikest mereäärset linnakest taevani, seal oli kõik olemas ning käe-jala juures - suurepärane puhas rand, väikesed poekesed rannaäärses vanalinnas, palju erinevaid söögikohti. Hotell oli võetud otse mere äärde (Rosamar & Spa). Rannad Costa Bravas olid väga puhtad, imelise selge mereveega ja vaba ligipääsuga igalt poolt. Võrreldes Tenerifega ei olnud seal tüütuid müügimehi, kes tänaval ja rannas oma kaupa pähe määrivad. Meie hämmastuseks olid hinnad Costa Brava kõigis kuurortides väga soodsad (soodsamad kui Eestis). 1 liiter Sangria kokteili maksis 10-11 eurot, snäkid (mereannid ja muu) kuni 10 eurot, prae suuruses toidud 10-20 eurot. Ka hotellide hinnad olid juunis väga taskukohased (100-120 eurot öö kahele otse ranna ääres 4-tärnihotell). Lloretis (nagu ka Platja d'Aros) kulgeb mööda ranna äärt põnev matkarada, mis viib väikestes lahesoppides asuvatesse randadesse ning kõrval asuvatesse linnadesse. Seal on imeliselt kaunid vaated.
Järgmisel päeva jätsime Lloret de Mar'iga hüvasti ja kulgesime edasi Lõuna-Prantsusmaa poole. Kütusehinnad olid Hispaanias sarnased Eestiga või veidi kallimad, Prantsusmaal 1,8-1,9 euro ringis. Esimene pikem peatuspaik Prantsusmaal oli Reserve Africaine de Sigean loomapark Narbonne'i lähedal, mis on nagu Aafrikas asuvad safaripargid - sai oma autoga ringi peale teha enamikule loomapargist https://www.reserveafricainesigean.fr/en/. Sealt kulgesime edasi mägisemale osale Lõuna-Prantsusmaast. Peatusime omanäolises Moureze nimelises linnakeses, kus olid omanäolised dolomiidipaljandid. Selle lähedal asub omanäoline paisjärv Lac-du-Salagou, mille ääres on mitmed kämpingud ja mis on ainulaadne piirkond oma punase kivimi (ooker) poolest. Järve ääres sõime õhtust võrratus restoranis Le Mas de Riri. Olgu kohe öeldud, et Prantsusmaal kella 15 ja 19.30 vahel on väga keeruline sooja toitu leida - enamik söögikohti peab siestat sel ajal ja pakub vaid snäkke ja jooki.
Järgmisel päeval kulgesime edasi läbi Nimes'i, Arles'i ja Aix en Provance'i ja otsustasime ööbimiseks valida sellise väikese linnakese mere ääres nagu Bandol. Teel olles tegime lõuna ajal peatuse Arles'is, mille vanalinn oli väga armas oma rohkete omanäoliste poekeste ja restoranidega. Seal olid hinnad veel üsna taskukohased, kuigi selgelt kõrgemad, kui Hispaanias. Bandol oli ööbimiskohaks hea valik, sest oli üks väheseid kohti Lõuna-Prantsusmaal, kus ei olnud liiga palju rahvast. Seal oli meil ööbimiskohaks lihtne hotell, aga otse mere ääres ja suurepärase merevaate ning avara terrassiga. Bandol'is ei ole eriti midagi vaadata, aga seal on võrreldes muu Prantsumaa lõunarannikuga vähe turiste.
Edasi võtsime suuna Monaco poole. Teel olles tegime peatuse Cannes'is, mis oli aga nii metsikult ülerahvastatud, et lahkusime sealt pärast lõunapausi hästi kiiresti. Rannal asuvas Palace of Festivals and Congresses of Cannes'is toimus mingi mess, mistõttu territoorium oli kõik ümber piiratud ja kuulsuste käejälgedel laiutasid messitelgid. Rannaäärne ja vanalinn olid metsikult rahvast täis. Ilm oli tohutult palav ja massides keeruline liikuda, mistõttu põgenesime sealt kiiresti. Analoogne kogemus oli järgmisel päeval Nizzas.
Monacos peatusime hotellis Olympia, mis oli lähedust Monacole ja sealset hinnataset arvestades "üsna mõistliku hinnaga", ca 230 eurot öö kahele. Aga see asus väga heas asukohas, napilt eemal Monaco piirist Beausoleil'is, kust oli hea lähedal Monacot avastama minna. Hinnad Monacos olid muidugi kõrged, aga arvestades Eesti tänast hinnataset siis ei midagi šokeerivat - Aprol Spritz kokteili eest tuli välja käia 13 eurot, pastaroog restoranis maksis ca 20 eurot, pizza ca 15 eurot. Ka ülejäänud Prantsusmaal olid hinnad vaid veidi kõrgemad, kui Eestis. Aga see oli juunis, juuli-august on seal peamised turismikuud ja siis on nii majutus kui ka muud hinnad kindlasti kõrgemad.
Monacos käisime muidugi imetlemas Casino de Monte Carlo't ja jahisadamas peatuvaid uhkeid jahte ja Monacos ringi sõitvaid uhkeid autosid. Aga rohkem kui ühe õhtu Monaco meie arvates meie aega ei väärinud. Monaco oli ka meie kaugeim sihtpunkt, sealt hakkasime tagasi Hispaania poole kulgema.
Järgmisel päeval tegime esimese peatuse minu soovil Eze's. Tahtsin selles paljureklaamitud väikeses mängikülas ära käia. Tükk aega otsisime autole parkimiskohta, mis tundus täiesti lootusetu, sest kõrgel kaljuserval asuva küla ümbruses ei ole parkimise võimalusi palju. Eze oli oma väikeste tänavate ja botaanikaaiaga küll väga armas ja maaliline, aga rahvamasside tõttu ei olnud seal siiski väga mugav ja mõnus pikalt peatuda. Järgmise peatuse tegime Nizzas Jalutasime ringi ja imetlesime Nizza uhke arhitektuuriga hooneid, vaatasime üle Nizza turuplatsi ja mereäärse promenaadi, aga jällegi hirmutasid rahvamassid meid õige pea minema. Õhtuks-ööseks läksime Antibesi. Antibesi (ja ka Nizza) rannad jäid minu arvates kõvasti alla Costa Brava ranniku randadele. Antibesi rannas oli vees palju prügi ja rand ka ise räpane, aga see võis olla ka tuultest tingitud. Kokkuvõttes oli Antibesi vanalinn, mereäärne ning seal asuvad söögikohad siiski armsad ja Arles'i ning Gorges du Verdon'i kõrval minu lemmik külastusi Lõuna-Prantsusmaal. Jalutasime õhtul pikalt vanalinna müüride ääres, kus toimusid meeleolukad peod ja rahvas nautis sooja suveõhtut. Tegime tiiru ka vaaterattal.
Järgmisel päeval ootas meid ees üsna pikk sõidupäev. Esimene peatus oli jällegi minu soovil Grasses. Vanalinnani jõudmine (sissesõit) võttis kaua aega, aga koht ise oli jällegi väga armas ja maaliline. Meenutas väikseid Horvaatias asuvaid Aadria mere ranniku äärseid linnu. Edasi sõitsime Gorges du Verdoni - olgu kohe öeldud, et selle põhjalikumaks külastamiseks tuleks varuda aega, päev või pool. Meil oli paar tundi. Pont du Galetas'e silla juurest saab rentida vesijalgaratta, kajaki või mootorpaadi. Vesiratas tuleks võtta kindlasti 2-3 tunniks, et saaks kanjoni helesinisel veel ringi sõita, supelda ja kõrgeid kaljusid imetleda. Lac de Sainte-Croix järve ääres asuvad mõnusad matkarajad ja kämpingud. Vesi seal on hele-helesinine. Ehk siis maaliliselt kaunis koht. Edasi kulgesime Avignon'i poole. Tee kulges nö maapiirkonnas, kus järjepanu õitsesid lavendlipõllud ja asus veiniistandusi ja lavendlifarme, kuhu sai sisse põigata ja endale meelepärast kaasa osta. Õitsvate lavendipõldude ääres oli ridamisi autosid ja busse, inimesed olid peatunud pildistamiseks. Kiirteid siin ei ole, aga huvitav on sõita ja ümbritsevat imetleda.
Avignon kujunes minu jaoks üheks suurimaks pettumuseks. Olin kunagi seal käinud ja mäletasin seda hoopis teistmoodi. Aga tundus, et Avignoni hiigelajad on jäänud minevikku. Suurim vaatamisväärsus - paavstipalee - oli väljastpoolt osaliselt renoveerimisel ja sisse me ka ei pääsenud, kuna jõudsime sinna liiga hilja. Ülejäänud Avignoni vanalinn jäi minu jaoks lahjaks võrreldes eelnevalt külastatud linnade vanalinnadega. Ööbisime vanalinnas väikeses hotellis Le Colbert, mis oli armas, taskukohane ja suurepärase asukohaga.
Edasi tegime oma reisiplaanides muudatuse. Olime algselt planeerinud sõita ka veel läbi Andorrast, aga tekkis igatsus mererandade ja niisama lebotamise järele pikkade autosõitude asemel. Lisaks leidsime, et Costa Brava rannik oma oluliselt soodsamate hindade ja väiksema rahvahulgaga on meie jaoks meelepärasem, kui Lõuna-Prantsusmaa rannik. Niisiis - tagasi Hispaaniasse.
Valisin käigupealt peatumiseks seekord Platja d'Aro, mis eestlaste seas ei ole ilmselt nii tuntud, sest puudub rongiühendus Gironaga, aga see osutus absoluutselt minu lemmik kohaks Costa Brava rannikul nende hulgast, mida olime külastanud. Pikk-pikk imeline liivarand kristallselge mereveega, meie väike kodune hotell Bell Repos, mis asus vaid mõnikümmend sammu mererannast eemal rahulikus põiktänavas. Mereäärsed restoranid ja baarid ning pikk-pikk poetänav, mis ka kõigest mõne sammu kaugusel, mida ääristas lugematul hulgal kauplusi ja häid restorani. Ja siis ka veel rannikuäärne matkarada. Kõik see oli lähedal, käe-jala juures. Jah, ka Platja d'Aro poetänaval olid õhtuti metsikud rahvamassid, aga siis kui see üle viskab, põikad paar kõrvaltänavat eemale, kus ei ole eriti kedagi. Ja mererannas oli ka väga lahedalt ruumi. Mererannas on ka eraldi puudeallee, mille all leiab palava päikese käest varju. Ühesõnaga - fantastiline koht puhkamiseks. Meil oli planeeritud 1 öö veeta ka Malgrat de Mar'is, mida on siin foorumiski kiidetud - sõitsimegi sinna pärast kahte päeva Platja d'Aros, aga minu jaoks osutus see koht suureks pettumiseks võrreldes Lloret de Mar'i ja Platja d'Aroga (raudtee oli ranna ja linnatänavate ning hotellide vahel, lisaks oli seal kõik kuidagi räpane ja kulunud). Keerasime otsa ringi ja tulime tagasi Platja d'Arosse. Seal kohtasime kogemata ka ainsat eestlast kogu reisi jooksul.
Viimase öö veetsime uuesti Lloret de Mar'is - peale jaanipäeva oli seal siiski küll juba rohkem rahvast kui 17.juunil, mil saabusime, aga mõnus ja armas koht on see ikkagi. Tagasi Hispaanias nautisime siis häid toite ja jooke, mis olid soodsamad, kui Eestis. Hommikul vara siis 35 minutit sõitu ja olimegi uuesti Girona lennujaamas, et kodutee ette võtta.
Ahjaa, olgu veel ära märgitud, et nii Costa Bravas kui ka Lõuna-Prantsusmaal oli parkimisvõimalusi rendiautodele väga lahedalt. Palju on maa-aluseid parklaid ja praktiliselt kõik parklad olid küll tasulised (14-24 eurot ööpäev), aga muret, et pole kuskile autot panna, ei olnud. Ka hotellides tuli üldjuhul ööbimisele lisaks maksta parkimise tasu, isegi kui hotellil oli oma parkla.
Kokkuvõttes - Costa Bravasse läheksin iga kell tagasi. Lõuna-Prantsusmaal on nüüd (üle aastate uuesti) käidud, aga tagasi see väga ei meelita. Kui sind huvitavad linnades asuv arhitektuur ja vaatamisväärsused, mitte niivõrd rannapuhkust, siis oleks mõistlikum Lõuna-Prantsusmaa linnu külastada pigem kevadel või sügisel, kui turiste on vähem. Puhkamiseks ja ka rahakotile on hetkel parem valik minu arvates Costa Brava rannik.
Veetsime just lastega pika nädalavahetuse Viinis. Täiskasvanud olid vaktsineeritud, lastele (alla 12 a) lasime teha Viini saabudes antigeeni testid. Lastel kehtivad need, erinevalt täiskasvanutest, 48 tundi. Tasuta testimispunkte on üle terve linna. Nende kohta saab infot siit: https://coronavirus.wien.gv.at/testangebote/
Testimise järgselt saadetakse sertifikaat SMS-iga ja siis on tee valla muuseumidesse ja restoranidesse. Tasuta teste sai teha ka loomaaia väravas, aga seal oli väga pikk järjekord. Vaktsineerimise/läbipõdemise ja laste puhul testimise sertifikaate küsiti näha nii loomaias kui mujal muuseumides, aga ka restoranides. Sageli sooviti juurde näha ka isikuttõendavat dokumenti.
Oli näha, et enamik inimesi kannab FFP2 maski, aga seda otseselt ei nõutud kuskil. Minul näiteks oli tavaline riidest mask. Ühistranspordis (sh metroos) ei pannud tähele, et oleks olnud otsest maskide kontrolli.
Kui eeltoodud nõuded olid täidetud, ei olnud mingeid probleeme ega takistusi. Külastasime nii Viini loomaaeda (väga ilus loomaaed, soovitan!), akvaariumi (Haus des Meeres) kui ka Prateri lõbustusparki. Tahtsime minna ka Nachtsmarkt'ile, kuid avastasime, et see on avatud vaid 21-ni, laupäeval 18ni ja pühapäeval üldse suletud. Metrooga pääseb kenasti igale poole ja lastega, kel juba natukene ka kõndida kannatavad (al 7-8 a), on väga mõnus Viinis ringi seigelda. Kindlasti tasub jalutada Viini vanalinnas - äge arhitektuur ja mõnus tänavamelu. Palju soovitatud Donauinsel (puhkeala keset Doonau jõge) oli aga pigem pettumus - palju rahvast ja suht hooldamata.
Viini šnitslit saab parima hinna ja kvaliteedi suhtega Schnitzelwirt'is (hiiglaslikud portsud, hind koos lisanditega jääb 12 euro kanti). Soodsa hinnaga eined (sh hommikusöök) on näiteks Centimeter restoranides.
Poed suletakse laupäeviti varakult, pühapäeviti on enamik vanalinnas asuvaid poode üldse kinni. Seega šopingut pühapäevasele päevale väga planeerida ei tasu.
Meie käisime just Helsingist Norwegian'iga. Helsingisse sõitsime laevaga, sealt edasi trammiga raudteejaama (Viking Line'i sadamast tramm nr 5, Länsiterminaalist tramm nr 9) ja raudteejaamast on juba pidev otseühendus Vantaa lennujaamaga. Kohapeal Dubais liiklesime peamiselt metrooga. Kuigi takso on võrdlemisi soodsa hinnaga (mitte küll siiski nii odav kui metroo), on takso kasutamise miinuseks pidevad ummikud, kus läheb kaotsi palju aega ja ka taksomeeter tiksub minutihinna põhiselt. Avalikes randades nagu Mamzar Beach ja Umm Suqeim, mis jäävad metroojaamadest kaugemale, on sageli päeva lõpupoole, kui rahvas lahkub rannast, meeletud takso järjekorrad. Seega on võimalusel mõistlikum kasutada liinibussi (nt Mamzar Beachist sõidab buss nr C28 Deirasse). Ühistranspordiga liiklemiseks on mõistlik osta metroojaamast Silver kaart, millele saab pidevalt raha juurde laadida ja see kehtib nii metroos, bussis kui ka trammis. Tramm ühendab metrood Jumeirah Beach Resortiga ehk siis rannapiirkonnaga, kus asuvad kallid hotellid. Infoks veel, et ka Palmisaarele (palmikujuline tehissaar) pääseb rongiga. Palm Jumeirah trammipeatusest läheb rong (Palm Monorail) otse Atlantis the Palm hotelli ja veepargini palmisaare tipus.
Just käisin Air Balticuga Roomas, ümberistumisega Riias. Pean ütlema, et tõenäosus, et kuskil lennujaamas kohvrit mõõdetakse ja kaalutakse, on suur, aga variandid, kus seda tehakse, on nii ja naa. Tõsi on, et käsipagasi kohvrisse peavad mahtuma ka käekott ja sülearvuti. Mind sunniti neid kohvrisse pressima juba Tallinna Lennujaama väravas, samas ei kaalunud tol korral Tallinnas kohvrit keegi (mul oli online check-in tehtud, st ei teinud check-in'i Tln lennujaama letis). Riias Rooma lennule ümberistumisel marssisid inimesed väravast läbi lennukisse, käekotid käevangus ja kohvrid järel lohisemas ning keegi ei teinud numbrit, et on mitu ühikut pagasit. Tagasisõidul aga Roomas kaaluti mu kohver üle ning selle kaal oli 12,8 kg (samas nägin, et see sõltub ka lennujaama töötajast, kuna kõrval check in'i lauas mõningaid reisijaid ei sunnitud kohvrit kaaluma) ning pidin selle saatma äraantavasse pagasisse, mis maksis mulle täiendavalt 40 eurot. Riia lennujaamas tagasilennul nägin, et väravas mõõdeti küll kohvrite suurust, samas sellest, mitu ühikut pagasit käes on, ei tehtud probleemi. Igatahes parem karta, kui hiljem maksta kallist pagasitasu.
Goadventure ütles täna hommikul, et nemad pole oma reise tühistanud, kuivõrd nende hinnangul on olukord kuurortides rahulik. Meil on broneeritud reis 10.aprilliks. Samas olen kuulnud, et kõrgendatud ohuga riikides ei pruugi kindlustus kehtida, st kui midagi peaks kohapeal juhtuma, siis kindlustus kahjusid ei hüvita. Kas keegi oskab kommenteerida, kes on lähipäevil minemas või oma kindlustusfirmaga sel teemal suhelnud?