Ausalt öeldes oli just Montenegro minu ja reisikaaslase jaoks kõige vähem seda „wau“ tunnet tekitav. Reisisime kaks nädalat Horvaatias-Bosnias-Montenegros-Albaanias. Montenegro oli neist vaieldamatult kõige kallim. Nii apartemendi, bensiini kui kõige muu eest tuli kõige rohkem välja käia. Ütleks, et hinnatase on täiesti võrreldav Eestiga. Riietest ja pudi-padist ei hakka rääkimagi (ja seda mitte ainult turistikates). Selline tunne oli, et lüpsta üritati igal hetkel. Meie käest tuldi ka mitmel korral kummalist parkimistasu nõudma. Kui ütlesime, et sularaha ei ole, siis jäeti rahule. Või ka kaubanduskeskuse parklas taheti eurost mitut teha.

Kui Horvaatias sõites näeb iga natukese maa tagant rannakesi, siis seal kandis seda väga ei ole. On tõesti Budva, kuid enamasti on seal juba ka eespool mainitud Venelased (neid on üldse seal riigis väga palju). Kotoris oli aga klassikaline betooni valatud ja räpane rand.

Bosnia ja Horvaatia olid meie meelest kordi seiklusrohkemad ja lummavamad oma rahvusparkide, uskumatu ajalooga (eriti Bosnia) ja külalislahkusega. Aga eks ole maitse asi ka 