Käisin eelmine suvi Prantsuse teed, kokku 20 päeva. Esimese poole sellest kahekümnest päevast koos väga hea sõbra/lähedase inimesega. Teise poole olin üksi. Ei lisa oma kirjutises midagi sellist, millest siin juba korduvalt on kirjutatud ning millega ka mina nõustun. Lisan aga infot, mis on erinev enamuses eelnevates postides sisalduvast ja mis võib ehk kellelegi kasulik olla. Esmalt suvi (juuni kuni september) ja jalanõud. Millegipärast käib tervest teemast läbi valdavalt klassikalise matkajalanõu soovitus. Külmal/märjal ajal jah, aga suvel kindlasti sobib paremini kaalult võimalikult kerge/mugav käima, olgu selleks siis käimise/jooksmise tossud või nagu minul endal - Ecco Biom Lite 1.1 vabaajajalatsid. Lisan veel seda, et vältimaks probleeme jalgadega, soovitan iga tunni-poolteise järel teha 10 minutilisi pause. Võtate jalanõud/sokid jalast ja puhkate/lasete jalgadel hingata. Nii ma ise tegin ja ei ühtegi probleemi jalgadega. Käimiskepid - ise ei kasutanud ja ei pidanud ka vajalikuks. Aga kindlasti oleks kasu neist näiteks libedaga laskumistel või siis inimestel, kelle vorm on "kehvapoolne". Nägin üsna palju käijaid (igas vanuses), kellel need olid, aga kes ei osanud neid kasutada, ehk siis neist ei olnud kasu (või polnud vaja), need lihtsalt "lohisesid" ballastina kaasa. Plussid-miinused kokku liites-lahutades, siis ei võta neid ka edaspidi. Äärmisel vajadusel saab kohapeal peregrino kepi osta või ise valmistada... Vesi - esiteks veepudelid. Kindlasti ei ole vaja "spordipoest" mingit fäänsit, spetspudelit reisile osta. Või siis seljakotisisest joogisüsteemi. Puudub mõte/vajadus. Ise kasutasin tavalisi 0.5-0.7 liitriseid mahla/limonaadipudeleid, soovitan. Veevõtukohti on piisavalt tihedalt. Mõned postitajad varem siin teemas on kahelnud, kas suvel ja keskpäeval annab kõndida. Annab täiesti vabalt, ka inimesel, kes oma meelest kuuma väga ei kannata. Kogu point ongi piisavalt/pidevalt vett tarbida (kui janu on, siis on juba hilja!) ja mingit peakatet kasutada, mille soovitan ka iga veevõtukoha juures vee all märjaks teha. Ja ei mingeid probleeme palavuse/päikesega... Esmaminejatele "hoiatuseks" - teeääred/peatuskohad on vahel üsna räpased (minu meelest), vähemalt Prantsuse teel. Täis plastpudeleid, salvrätikuid ja muud. Kõik ei ole nii ilus/ideaalne, kui olnute juttudest võibolla mulje on jäänud. Üha rohkem käib Caminolt masse läbi ning üha rohkem on nende hulgas ka inimesi, kes ei hooli... Kui kauaks minna, just esimesel korral? Soovitan paariks nädalaks, peaks olema kõige optimaalsem variant. Kui meeldib, saab alati uuesti ja võimalusel kauemaks. Aga on kindlasti inimesi, kellele selgub, et see "tee"/formaat pole neile. Ja sel juhul kohe esimene kord paika pandud kuuajaline kulgemine ei paku tegelikult rahuldust/muutub mingil hetkel tüütuks... Tempo kohta - "õige" võib olla erinevatel inimestel erinev ja ka ühel inimesel erinevatel päevadel varieeruda. Kes "tormab" selle tee läbi, praktiliselt ümbrust märkamata, kes aga näeb/fikseerib ja naudib kõike enda ümber, mõnikord ka "rajalt" natuke kõrvale kaldudes. Nii kujunevad ka päevateekonnad erinevaks. Proovisin ka ise neid erinevaid "formaate", läbides näiteks 40km vs 15km... Ehk siis tegelikult pole võimalik, eriti esimesel korral, ideaalset läbimisteekonda paika panna. Kui just ei pea. Kui aga saate, ärge planeerige liigselt, tundke ennast võimalusel vabana. Tavaelus liigute nagunii kes rohkem, kes vähem mööda "rööpaid"... Nüüd "sotsialiseerumisest" ja toredatest inimestest, sõprusest ja muust taolisest. Inimesed on erinevad. Kolmandik meist on (väidetavalt) introverdid ja neist osa veel eriti "radikaalsed" introverdid. Mina üks nendest. Ehk siis ma olen praktiliselt "erak". Asi pole suhtlemisoskuses, kui vaja, suhtlen vabalt. Aga ma ei taha. Sellest tulenevalt oligi minu jaoks Camino (ainukeseks) negatiivseks aspektiks inimeste paljusus, nendega kokkupuutumine. Jäädes/valides ööseks albergued, jõudsin ma lõpuks selleni, et valisin alati peatumispaiga (võimalusel), kus ühes magamisruumis koos oli võimalikult palju inimesi. Ehk siis sai jääda "anonüümseks", ei pidanud suhtlema. Väiksed "neljased" toad olid minu jaoks piin. Ja ma ei võtnud kunagi osa õhtustest/hommikustest koossöömaaegadest. Tegelikult aga kohtasin ju minagi mõned korrad inimesi, sugulashingi, kellega oli mingi seletamatu side või suhe või sobivus, äratundmine, kerge suhelda... Ehk siis eelneva põhjal - kui sa ei tunne ennast sellel teel nii nagu "kõik", ei joobu inimestest, ei sõbrune kõigiga, ei tunne ennast "ühtse pere" liikmena, siis pole hullu. See on normaalne, on teisigi selliseid. Ja kui oled üsna eraklik, siis tegelikult võimalusel soovitan minna kellegagi koos - mõne väga hea sõbra, lähedase, pereliikmega. On kergem, kui üksi (kuigi esmapilgul võib see tunduda vastuolulise soovitusena). Seda kogesin ma ise väga selgelt. Piisava finantsi puhul on eraalberguedes võimalus võtta ka privaatne tuba. Või siis minna telgi/hammockiga näiteks, et rohkem sõltumatu/eraldi olla. Endalgi plaanis tagasi minna, sest tegelikult ju väga meeldis, välja arvatud juba mainitud "sotsialiseerumise" aspekt...