PURA VIDA
2009 aastal sai käidud sõbraga Costa Ricas . Elasime tuttavate eestlaste juures , kes pidasid Ojochalis hotelli Adelante. Mingi aeg mõtlesime, et võtame oma rendika(Daewoo Terios) ja teeme 4 päevase ringreisi. Kuna eelarve oli kahanenud ( tänu autorendi deposiidile ), otsustasime ööbida võrkkiikedes. Oleks ju lahe tõmmata kiiged palmide vahele ja magada värskes õhus. See mõte laideti tuttavate poolt kiiresti maha, kuna kõige rohkem rumalaid surmasid pidi juhtuma just seetõttu, et inimesed saavad palmi all kookospähkliga keset lagi-pähe. Niipalju siis värskes õhus magamisest...
Võtsime suuna Osa poolsaare poole, et külastada Corcovado rahvusparki. 2 päeval jõudsime Carate külla. Jätsime auto nn. lennujaama ja siis tipa tapa mööda mereranda 2-3 kilt rahvuspargi poole. Enne seda on rannas hotell La Leona Lodge. Ainuke võimalus nn. lennujamaast sinna hotelli saada oli hobukaarik ja nii kõik külalised sinna ka toodi .Tegime hotellis karastavad õlled , lebotasime rannas võrkkiigedes ja seadsime sammud edasi rahvusparki.
Jalutades Corcovado rahvuspargis , imestasime, miks kõigil on räige matkavarustus kaasas(matkasaapad, seljakotid jne). Me olime aga lühkarite ja plätudega, kaasas õlled ning kaamera. Olime kõndind juba oma 5-6 km ja me ei jõudnud sihtpunkti, kuhu kaardi järgi jõuda tahtsime. Selle teekonna jooksul olime kohtunud praktiliselt kogu Costa Rica looma ja linnu liikidega – sipelgasiilid, macaw, tucanid, tapir, laiskloom, erinevad ahvid....Otsustasime otsa ringi pöörata , sest mõne tunni pärast hakkas pimedaks minema ja tundus, et oleme hinnanud mastaape valesti. Kuna matkarada jooksis paraleelselt ookeani rannaga, siis otsustasime tagasi minna randa pidi , et vast saame kiiremini ja lihtsamalt tagasi – eksisime, rand oli kitsas ja kivine, tappev kuumus ning soolane ookeanivesi.
Poolel teel sattusime ühe mägijõe suudmesse . Koht, kus mage jõevesi ühineb ookeaniga . Sellised kohad on krokodillide suurimad jahipaigad, kuulsime kohalike käest. Tahaks ennast karastada aga ei julge ...... Enne kui vette läksime tundus iga asi krokodillina. Nende peletamiseks loopisime kividega .
Natuke maad hiljem leidsime ühe penoplast kasti, millel olid köied ümber seotud ja mille üks nurk oli lahti nüsitud. Arvasime, et tegemist on merepoiga. Võtsime selle kaasa, et kui peaksime lainetesse sattma siis saame selle abil randa tagasi ujuda. Hiljem tuli välja, et tegu on narkootikumide vedamise kastiga, mis visatakse lennukilt merre ja kullerid tirivad selle randa ning tühejndavad ...
Lõpuks jõudsime autoni. Kõrvad undasid merekohinast , sest see oli kõrvulukustavalt vali.Olime saanud tugeva päiksepiste, jalad villis, kehad punased, kui vähil. Temperatuur oli ju 35-40 kraadi. Jess, olime pääsenud. Reis kokku kestis jalgsi umbes 8 tundi.
Ööbisime cabinas ja järgmine päev asusime Panama poole teele aga sinna me veel õhtuks ei jõudnud.
Kaardi järgi sõites jõudsime juba pimedas järjekordse jõeni ja selle järgi pidi olema sild , mida muidugi ei olnud. Olime juba ka varasematel päevadel läbi jõgede sõitnud. Hakkasime juba läbi jõe sõitma aga nägime, et tuled tulevad vastu. Mingi teine meel ütles, oodake poisid.Kuna need tuled lähenesid väga aeglaselt, siis oli isegi mõte, et hakkame vaikselt läbi jõe sõitma, küll me ikka keset jõge kõrvuti läbi mahume. Jumal tänatud,et ei läinud.Tuled, mis tulid, kuulusid praamile. Tegu oli ikka väga suure jõega. Oleks me sinna sisse sõitnud, siis sinna me ka oleks jäänud, sest jõgi oli laevatatav ja mitte autoga ületatava nagu enamus lombid. Niisiis ületasime jõe siiski praamiga . Jõe laius oli umbes 100meetrit.
Õnnelikult jõe ületanud, asusime ühes teeristits kaarti uurima, kuna tee läks kaheks, et kuhu poole on vaja suunduda. Võtsime suuna vasakule ja sõitsime kohalikule politseile otse sülle. Oli üldkontroll narkoreidi käigus(hiljem selgus, et politsei oli konfiskeerinud suure koguse kokaiini aga pätid olid selle politseijaoskonnast tagasi varastanud) . Meie auto tuhatoosist leiti suitsupaberid ja siis hakkas teema pihta. Politsei, seljas 5,56mm automaadid hakkasid rääkima hispaania keeles midagi raadiosaatjatesse – korrutades „marihuaana“. Meil muidugi junn jahe. Inglise keelt nad ei mõiganud. Autole ja meile tehti põhjalik läbiotsimine . Õnneks midagi keelatut ei leitud. Lõpp hea, kõik hea, saime tulema. Lõpetuseks öeldi ka Costa Rica võlusõnad „Pura Vida“(puhas elu). Nicaragua nimeline hipiküla, kuhu poole me suundusime, oli ju suurendatud tähelepanu all, selle pärast ka suurem kontroll. Ei ole ju meeldiv kohtuda pimedas, relvastatud politseiga, kellel veel pidevalt klähviv koer kaasas...
Lõpuks leidsime väikse rahuliku rannanurga, kus tegime lõkke, grillisime ja magasime autos . Käepärastest vahenditest tegime kaks veinipokaali – vee pudel pooleks. Ühtäkki avastasin kaks läikivat silma meie poole põrnitsemas. Need silmad liikusid kaootiliselt. Lõpuks võtsime julguse kokku ja läksime kaamera välguga vaatama, et kes see elukas on, kes meid juba pool tundi on jälginud . See oli nimetissõrme suurune putukas kelle silmad olid megasuured justkui krokodillil – nüüd mõistsime vanasõna: hirmul on suured silmad ! Hommikul ärgates selgus, et väikese künka taga oli suur üliilus liivarand , poolmetsikud hobused jalutasid rannas.. nagu muinasjutus .
Enne, kui võtsime suuna Panama piiri poole, et külastada tax-free poode, leidsime rannast ülilaheda Itaalia resotorani, mille perenaine pakkus meile hommikusöögiks toorest kalast valmistatud rooga – chevize(me Costa Rica tuttavad olid eelnevalt soovitanud meil sellest roast loobuda, kuna selle söömisega võivad kaasneda kõhuhädad aga meie oleme põhjamaa mehed ja kõik tuleb ära proovida). Kõhud pidasid vastu.
Mööda piiritsooni liikudes avastasime, et teisel pool on justkui parem tee. Majade vahelt sõites jõudsime selle parema tee peale ja hiljem selgus,et olime piiri juba ületand illegalidena, seega asusime Panama poolel. Sellele saime kinnituse Paso Canoas piirilinnas, kui küsisime suvaliselt mehelt, et kus asub Panama piiripunt. Meile vastati, et Te olete juba Panamas. Itaallanna oli meile andnud ühe Tax Free poe kordinaadid ja suundusime kohe sinna. Ostsime 2 kasti Cortezi rummi(750ml pudeli hind 2 USD), ühele sõbrale, kes kolleksioneerib minipudeleid, mõned pudelid(nende hind oli ka 2 USD, kuigi sees oli ainult 50ml). Seega ostsime neid jooke, mida Tallinnast ei saa ja mõned endale koju suveniirideks .Valik oli tõesti ahvatelv, kõik Euroopa ja muu maailma kuulsad alkobrändid olid esindatud ja veel lisaks väga palju eksootilisi jooke.
Et siis, kaup käes, asusime tagasiteele samat teed pidi, kust saabusime illegaalina Panamasse, aga nii lihtsalt ei pääsenud. Ühel hetkel sattusime politsei reidile, kus kontrolliti Panamalt tulevaid autosid. Et tuua tax-free tsoonist alkoholi, pead olema riigis 24h ja üle võid tuua ainult paar pudelit kanget ning mõned lahjemad joogid. Meie, kellel puudus tõestus - tempel passis - mitu tundi me Panamal oleme olnud. Meie, kellel oli pagasnikus kahe pudeli asmele kaks kasti ja enam alkoholi – silme ees terendasid rootsikardinad ... ! Meid sattus kontrollima naispolitseinik. Enne veel kui politsei sai meid kõnetada, puistasime ta küsimustega üle; et oleme eksinud, turistid ja soovime jõuda kaardil näidatud sihtpunkti .Abivalmis vastassoost korrakaitsja näitas lahkelt teed, tundis huvi autol lehvivate Eesti lippude vastu, unustas küsida dokumente, kontrollida autot ja lõpuks lõi kulpi ning lausus kuldsed sõnad „Pura Vida“ !
Mõned päevad enne tagasilendu sain keskkõrvapõletiku. Ise olen süüdi, ronisin märja peaga autokasti püsti seisma sõidu ajal . Tuul tõmbas läbi ja valmis ta oligi. Tuttavate nõudmisel käisin nendega kohalikus haiglas. Süsti tagumikku ja medikamentide eest nõuti 70 USD. Kuna nii palju kaasas ei olnud ja kaardiga maksta ei saanud, siis lepiti selle summaga mis kaasas oli ehk 30 USD-ga.
Kui kõik kiidavad Birma ööbusse , siis meie jaoks oli küll Inle lake - Yangon VIP buss(2 + 1 istmereaga) täielik pettumus . Jah, anti süüa, juua ja tekid aga istmed ei olnud kõige mugavamad magamiseks , nagu lennukis aga seljatuge saab rohkem alla lasta. Paar aastat tagasi sõitsime Kambodzas Siem Reap'ist Vietnamisse Ho Chi Minh'i ja siis oli meil ka ööbuss, kus oli olemas magamiskohad. Seal sai tõesti korralikult magada.
Saabusime ise Birmast 10 veebruaril. Lendasime Bangkokist Mandalay'sse. Seal oli meil 2-ks päevaks giidiks Soe - soe.paing246@gmail.com (kui vaja, siis mul on olemas ka tema telefoni number). Julgen soovitada. Tasu oli 25 USD päev. Viis meid kohtadesse, kuhu turistihordid ei jõua. Rääkis väga head inglise keelt, samas õpetab ka munkadele keelt. Leidsin Tema kontakti siit samast tripist ja võtsin paar nädalat varem ühendust. Õõbisime Golden City Light hotellis. Hea teenindus ja maitsev hommikusöök. Olles varem käinud Vietnamis ja Kambodzas, eeldasime , et Birma on veel odavam aga tegelikult on hotellide hinnad kohati mõtetult kallid. Baganisse sissepääs turistidele 20 USD, Inle lake - 10 USD. Raha oskavad küsida aga see selleks. Mandalay'st sõitsime jõepraamiga Baganisse, sealt edasis mikrobussiga Inle järve äärde. Sealt ööbussiga Yanooni(jõudsime tund aega varem) ja kohe edasi rannapuhkusele Ngwe Saungi(peab sõitma teise bussijaama). Rand oli rahvast tühi aga hotelli hinnad laes. Nimelt ei olnud me midagi bookinud ja läksime õnne peale. Meil oli hinnapiir ees, kolmene tuba max 45 USD. Esimeseks ööks saime mingi peldiku aga siis kohtasime kogemata rannas eestlasi ja nemad soovitasid Soe KoKo Beach House, mis on muidugi natuke rannast eemal. Teenindus väga hea, sõbralik pererahvas ja maitsev hommikusöök. Olime seal kolm ööd.
http://www.soekokobeachhousengwesaung.com/
Karvanejakole, kui on küsimusi, siis aitan meeleldi, kõik veel värskelt meeles .