Käisime aasta tagasi. Lennujaamas raha näha ei küsitud, näitasime ette väljaprinditud bookingu ja tagasilennu piletid. Rentisime kohapeal maasturi ja valvega puhkekülas villa. Punta Chame puhkekülas oli kõik eurooplasele mokkamööda, piirkond ongi välja toodud euroopa turistide peatuspaigana. Toidupoes hinnad nagu meil v.a. lihakraam, see oli krõbedam, ja alkohol, mis oli üliodav. Restoranitoitude hinnad nagu Eestis. Puuvilju sai teeäärtest. Ebareaalselt hea maitsega eksootilisi puuvilju terve kilekoti täis 5 dollarit. Ja mafacitod... Igal pool müüakse, ummikutes autode vahel ka ja no ärge ostke, pärast ei saa enam ilma.
Liikusime sisuliselt igapäevaselt ringi. Politsei ei tülitanud meid kordagi. Näha oli politseiautosid küll palju, enamasti uhasid vilkurite välkudes kaugusesse. Vahemaade läbimiseks võrreldes Eestiga kulus kordi ja kordi rohkem aega. Liiklus eriti pealinnas on kaootiline. Kõik üritavad korraga suvalises suunas trügida. Kui saad 1/6 pamperist autorea vahele, siis on sul hoobilt peatee, olenemata suunast. Ja mida suurem auto, seda tihemini sul see peatee on. Tasulisel teel saad privaatselt sõita, me ei näinud ühtki autot. Punta Chamest San Bla saartele viiva sadamani oli meie majast 200km ja me sõitsime seda 6,5 tundi. Ise sadamasse sõita polnud mägedes varemgi sõitnud juhile midagi erilist. Google review tulistab selle koha pealt täiega üle, a la ilma kohaliku juhita ellu ei jää, whatever...
San Bla saartele tasub planeerida pikemalt aega kui päevareis, sest autosõit võtab megapalju aega. Saared ise nagu muinasjutt, ainult et populaarsematel turiste veidi palju. Meie paadimees viis meid ka ühele vaiksemale saarele ja see oli nagu unenäos, seal oleks tahtnud pikemalt olla.
El Valle De Anton oli meie jaoks suts lahja. Rohkem selline ninnunännu turistikas ja palju rahvast igalpool. El Chorro Macho juurest polnud autot kuhugi panna, rahvast täis kõik. Palju ägedama elamuse saime kõrvalises külakeses kanjonis ujudes ja mäeküljel vaateplatvormil panoraami nautides.
Panama kanali Miraflorese lüüse tasub vaatama minna nii vara hommikul, kui võimalik. Lõunast lähevad järjekorrad ülipikaks. Panama Citys olevaid parke tasub ka külastada. Reaalselt džungel keset linna, maod-sisalikud-tuukanid-kilpkonnad jne
Avenue Amador oli supervaadetega koht, omaette elamus oli sõita üle vana kanalisilla, korrata ei tahaks, aga elamusena jääb meelde.
Soberania rahvuspargis on ka palju vaadata, laiskloomad, möiraahvid jne
Ja last but no least. Kaubakeskuses on hinnad väga ahvatlevad, mitte kõik müüjad ei räägi inglise keelt, aga raha oskavad kõik lugeda ja ostmata midagi ei jäänud.
Tegin e-viisa ja kahetsesin Nairobi lennujaamas. E-viisasid kontrollis üks aeglane ametnik. Protseduur oluliselt ei erinenud taotlemisest. Ikka tehti uus foto ja kõigist sõrmedest jäljendid. Kohapeal viisat tehes oli järjekord algul väga pikk, aga kuna tegeles 4 ametnikku, siis sai sellest sabast tunduvalt lühema ooteajaga läbi.