Ma kunagi kuskilt lugesin, et lapse vanus aastates võrdub reisi pikkus päevades. Ise käisin ära 1a10 k lapse juurest nädal aega. Laps sel ajal isaga (me lahus) ja kõik oli ok. Aga isa ka väga hoolitsev ja füüsiliselt lähedane lapsega. Ning kuidagi olid vist ka vanaemad kaasatud, st lapsel oli pidevalt lähedaste inimestega tore. Kokku oli ka lepitud, et ei mingeid helistamisi, st lapsele ei sööda ette igatsust.

Ärgem kustutagem teemat, jah! Õnneks olen seda siin ikka jälginud.

Minul pole vahet, kuhupoole lendan, minul läheb puhkusel ajavahega harjumine kergelt ja tagasi tulles, ükskõik kummalt poolt, on raskem.

TA asemel üldse kuskile ei sõidaks, kui kõik nii halvasti on. Aga, kui masohhism siiski võitu saab, siis pigem ûks pikk lend. Vähem kannatamist. A eks uued kannatused sihtkohas tulevad TA- le peale. Eks siin peab TA ise otsustama, mis on õudsem, kas lend või kohapeal viibimine.

Ma olen märganud, et seljakotte ei kaaluta, küll aga kohvreid. Ma ise viimasel ajal käin ainult seljakotiga, on mugavam.

Tallinnas, jah, võetakse kõik ära. 3x olen Victorinoxist ilma jäänud, teistel lennujaamadel pole sellega probleemi olnud. Kuskil pidin ütlema, et see tera on täpselt lubatud pikkusega, siis vaadati pikalt ja anti tagasi. Tallinnas on ära võetud ka Victorinoxi maniküüri set - seal vist nuga polnudki, olid minikäärid, viil ja plastikust hambaork.

Mõned korrad on väga kahtlustavalt küsitud, miks mul mõõtlint kotis on. Aga see on ikka läbi lastud.

On loetud ka täpselt üle kõik esemed, mis selle läbipaistva kotikese sees on ja et tulemus on olnud 11, siis olen pidanud ühe väikese asja eemaldama. Mujal ei ole see kedagi huvitanud, kui mitu asja seal liitrises kotis täpselt on.

Pidevalt tunnen end lollina kuivšampooni osas. See on demonstratiivselt läbipaistvast kotikesest eemaldatud, et "see siia küll ei käi" ja ka vastupidi, kui see on olnud eraldi, on kontrollitud tervet kotti ning etteheitvalt, pead vangutades, on öeldud, et "see käib ometi sinna vedelike kotti".

Lisaks sellele, nagu eelpool viidati, et Rooma väärib 4-5 päeva, väärib ka Firenze 4-5 päeva. Kui on veidigi (kunsti)ajaloo ja kultuuri huvi, siis lühemalt nendes linnades ei ole võimalik.

mina tegin notariaalse paberi ning me vormistasime teise lapsevanemaga nii, et see kehtib kuni lapse 18 aastaseks saamiseni. küsiti mälu järgi kahel korral, üks kord londonis ning siis oli probleemiks lisaks see, et polnud lapse sünnitunnistust esitada, sest ametnik ütles, et ta ikka ei saa kindel olla, et ma lapse ema olen. läbi me siiski saime. pärast seda on mul koopiad sünnitunnistusest ka kaasas olnud. teine kord küsiti seda paberit kuskil kaugemal. sai just tehtud seepärast, et mite tekitada lapsele traumat, et ta kuskil võõras riigis peab mingis turvakeskuses omapäi olema kuni asjad selgeks aetakse (ja selliseid lugusid on). ning lisaks originaalile oli mul alati kaks koopiat kaasas, et vajadusel nad saaksid paberi endale jätta. vist küsiti ka kolmas kord kuskil. igatahes, kui laps väiksem oli (alla 10), siis räägiti ikka temaga ka ja küsiti, et mis ta nimi on ja kellega ta on ja mis ema nimi on. hiljem, suuremana, pole neid pabereid vaja olnud, aga kaasas on need koguaeg olnud.

Viimasest postitusest võiks arvata, et "kraanivee jooja" on ühiskonnas mingi alaväärne osa inimesi. Tühja sest turvakontrollist aga üleüldiselt on selline mõtteviis, et "kraanivee joojad" ja "tühjade pudelite kaasa tassijad" on samal pulgal alkohoolikutega. Nõme! ja ka rumal. Karastusjook pole mingi jook ja selle ostmine on küll vaba valik.

Mul on see "sobiva pikkusega Vikorinoxi nuga" võetud ära 3x Tallinna lennujaamas. Ükskord võeti ära ka see maniküüri Viktorinox, mis on imepisike ja noa ots vast 2 cm pikk. Ju neil läks endal vaja. Viimane kord taheti ka ära võtta, kuid väitsin kala näoga, et kuni 6cm võib olla ja turvatöötaja tõi joonlaua ning mõõtis ära tera otsast kuni liigendini ning ma sain aru, et juhmile ei ole võimalik hakata seal seletama, mis tähendab tera ja kuidas seda pikkust ikkagi mõõtma peab. Lennule oli vaja ka jõuda. Viisin hoiukappi.

Tallinna lennujaamas on palutud üks kord ka krunn lahti võtta (umbes paar aastat tagasi) - ju oli siis keegi Tartust abiks või asendamas, millest ma kategooriliselt keeldusin, sest oma pulksirgete juuste krunni saamine tähendab ca 15 minutit tupeerimist, lakitamist ja sättimist. Muidugi oleks ma krunn lahtivõetuna olnud tõeline vaatamisväärsus ning väikeste laste hirm. Krunn muljuti läbi turvatöötaja poolt ja väga hullult kannatada ei saanud.

minu käest on seda teise vanema tõendit küsitud jaapanis, uus-meremaal ja londonis. võibolla kuskil veel. õnneks on olnud olemas ja igaks juhuks ka koopiaid tehtud. londonis, mäletan, küsis piirivalvur lapse käest ka paar küsimust.

Grupp kõlab suuremalt, kui seltskond või pere. Juba kuuekesi on ükskõik millises linnas ja restos (ka Tallinnas) väga keeruline lauda saada. Kindlalt tuleb broneerida.