Lufthansa A320-321 lennukites kahaneb istmevahe lennuki tagaosas ka 28" peale. Esimestes ridades enamasti 31" kanti selle sama AeroLopa järgi. On mudugi ka paremaid kohti. Näiteks A321CEO rida 11 A/B/C (vähemalt poolteist kaks meetrit jalaruumi) ja mõned veel. Teoreetiliselt on pika vahega ka rida 1, aga seal on üsna vastik jalgu hoida. Eriti kui lauad käetugedes ja diagonaalis ka istuda ei saa. Ainuke normaalse jalaruumiga koht äriklassis on 1C kui lükata jalad lennusaatjatele "sülle". Samas, siis tuleb pidevalt võimelda edasi/tagasi kui sööki jagatakse. No ja vahest hoitakse ka jookidesse minevat jääd seal 1 rea ees kapis. Olen sealt paar korda külma kose saanud kui lennuk pöörab. Seni on hea reakstioon on päästnud jalgade vettimisest.
Ainuke Tallinnast lendav firma, millel on ka päriselt äriklassi istmed on Turkish. TAP'il on A321 mõnel modifikatsioonil ka voodiks käivad äriklassi istmed, aga nad kahjuks ei lenda Tallinna. Nii, et normaalset jalaruumi pikema inimese jaoks ei saa enamusel firmadel ka äriklassis mitte. Ainus võimalus on economy ja varuväljapääsu read (kui lennuk on nii suur, et varuväljapääsud olemas on). Need 2-3 tolli, mis enamasti juurde saab, on elupäästjad.
Huvitav, et Luftile kuuluma hakkav firma teeb ettevedu AF-KLMile? Loogiline oleks Lufti hub'idesse hakata normaalset ühendust pakkuma? Zürich pisut tiheneb, aga vähe. Hommikune ja õhtune München oleks ideaalne. Palju Star Alliance ühendusi ja kõige mugavam ümberistumiste lennujaam Euroopas. Praegu ei paku AirBaltic sinna otselende isegi Luftiga koodijagamisena.
Randades on oluline, et päike loojuks merre/ookeani. Mis ilu seal ikka on kui loojang on kusagil nuraga taga või lausa selja taga. Waikikil ja Ipanemal loojub päike "nurga taha". Värvide mängu ikka on, aga see pole täiuslik kui päikest ennast ei näe. Saartel on õnneks võimalik läänesuunas randu ka valida. Oahul on ka läände vaatavad rannad, aga sealkandis elavad pigem vaesed. Ehk pole seda vibe'i kui Waikikil. Seega ka kohta edetabelis. Kindlasti ilusamad loojangud on teiste saarte läänerannikutel. Hawaiil näiteks Suure Saare Kona poolsel rannikul. Vietnami rannad on üldse ida suunas. Hajutavat materjali, mis päikese suureks ja punaseks teeb, on õhus palju kõrbetes. Näiteks Austraalia sisemaal. Uluru ümbrus sealhulgas, kuigi Kata Tjuta sealt mõnikümmend kilomeetrit eemal, või Purnululu ja teised sealkandi kanjonid paar tuhat kilomeetrit põhjapoole on musta-punase kihiliste mägede tõttu loojangus efektsemad.
AirBalticu aktsiakapitali vähendati detsembris 600 miljoni pealt 30 miljoni peale (=Läti maksumaksja jäi ilma 571 miljonist). Seega Lufthansa 14 miljoni eest oleks pidanud saama ligemale poole AirBalticust. Aga noh, eks seal ole keerulisemad skeemid ja osteti ju konverteeritavaid võlakirju mille väärtus selgub peale IPOt. Kui see IPO tuleb. Kui firmal on üle poole miljardi võlgu (osa laenatud 14,5% ga), mille tagasimaksmist ei ole lootagi (eelmise superhea aasta 9 kuu kahjum 48,5 miljonit), siis on vähe tõenäoline, et peale Läti maksumaksja muid investoreid leidub. Lufti sümboolne (nii rahaliselt kui aktsiate hulgalt) ost annab küll pisikest lootust.
Lufthansal töötab see pagasi rakendus juba pikka aega. Mitte küll kõige perfektsemalt. Septembris sain LHRs teate, et üks mu kahest kohvrist on Münchenisse jäänud ja tuleb järgmisel hommikul. Jalutasin siis passikontrollist otse kadunud pagasi letti ja täitsin ära vormi kuhu nad pagasi hommikul tooma peavad. Pagasilindi juures selgus, aga, et mõlemad kohvrid olid ilusti kohal. Aasta varem olid nad samas kohas mõlemad kohvrid maha jätnud. Siis vastas saadud teade kahjuks tegelikkusele. Õnneks sain mõlemad kohvrid järgmisel päeval (ühe hommikul, teise õhtul) kätte. Järgnevad päevad olid jõulud ja kullerfirma ei töötanud. Nii, et napilt vedas.
TAP A320 on ka praegu varustatud voodiks minevate istmetega (nn kalasaba paigutusega). Sellistega ning korraliku jalavahega Premium Economy'ga (nagu paljudel USA lennufirmadel siseliinidel) pole probleem pikki otsi lennata ka kitsa kerega lennukiga. Tavalisse economy reavahesse ei mahu ma nii kui nii. Isegi tund on jõhker piin. Aga eks on väiksemaid inimesi ja hinnatundlikumaid kes on paarikümne euro eest nõus terve päeva piinlema. Nii, et küllap on igaühele midagi.
Gippslandist läheb läbi M1/A1 maantee. Seal on ju turiste massiliselt, kes Sydney ja Melbourne vahet sõidavad. Rannikulaguunid on ka paate täis. Järved (laguunid) on kümneid kilomeetreid pikad ja seal saab mõnusalt ilma merehaigeks jäämata kruisida. Loodus ka ümberringi fantastiline. Samas, turiste ka üsna massiliselt. Ei saa just öelda, et alahinnatud ja väheste turistidega piirkond.
Tasmaniaga tegelikult sama. Endise kodusaare loodus on tegelikult turistide seas väga populaarne. Lihtsalt igaüks ei jaksa sinna lennata. Näiteks Euroopast minnes on see ju viimane peatus enne Antarktikat.
Kõige suurem tagasilöök oli staatuse kehtivusaja vähendamine. Kui seni kehtis kaheaastane tsükkel kus vähemalt ühel aastal piisavalt lennates said oma staatuse taas kaheks aastaks uuendatud, siis nüüd on kehtivuseks vaid üks aasta. Ehk sa pead igal aastal metsikult lendama, et staatust säilitada. Kuna ma olen Life Time Senator, siis mind see küll ei puuduta, aga teistel on elu raskeks tehtud.
Teisalt on muidugi Life Time saavutamine nüüd selles mõttes lihtsam, et ei pea enam pensionini ootama. Varasemalt oli see tase üldse mitteametlik ning vaja oli vähemalt 10 aastat järjest Senator olla, vähemalt miljon miili lennanud ja vähemalt 60 aastat vana. Nüüd võid eluaegse staatuse saavutada juba lapsepõlves kui sul on rikkad vanemad. Selleks pole muud midagi vaja kui lennata Euroopas 2000 segmenti economys või 1000 segmenti äriklassis. Tallinnast on iga reis sisuliselt vähemalt neli segmenti. Nii, et kui lennata mingi 50-100 segmenti aastas, siis ei võtagi kaua :)
Ka ei tasu enam ära pikad lennud. Kontinentidevaheline lend annab sama arvu punte sõltumata sellest kas see on 2 või 12 tundi pikk. Preemiapunktide osas peab ka vaatama. LOT annab tihtipeale oluliselt rohkem punkte kui Luft samasse sihtkohta lennates.
Preemiapunktide kasutamine on suht lootusetu kui otsid pikki lende äriklassis ning aega ei ole vabalt käes, et ükskõik mis ajal lennata. Economy pileteid on oluliselt kergem leida. Ka on "tasuta" piletid üsna kallid. Näiteks paar aastat tagasi küsis Luft "tasuta" pileti eest Malediividele 540€ samas kui Turkishi economy piletid samasse olid 525€ koos kõigi maksude ja muuga. Eelmisel aastal sai Aegeani punktide eest väga lihtsalt pileteid osta ka äriklassis. Pakkuda oli korraga kolm erinevat Stari firmat ning mõni neist vajas ka oluliselt vähem punkte kui teised. Lufti süsteemis on hea kui leiad ühe suuna enam vähem sobival ajal, aga siis võid kindel olla, et soovitud ajal tagasi punktide eest ei saa.
Sain Lufti kuldkaardi kevadel 1999. Seega Tallinna lounge kasutamise kogemust üle veerand sajandi. Vanasti olid lounged (neid oli kaks) all väravate vahel. Kui seal kitsaks jäi, siis koliti praegusesse asukohta. Aastaid oli seal alt toodud vana ja kulunud mööbel. Nüüd siis lõpuks suurendati natuke ruumi ja disainiti uus sisu. See näeb tegelikult parem välja kui piltidel.
Ise kasutan lounge põhiliselt hommikustel lendudel. See hoiab vähemalt pool tundi uneaega kokku kui saab hommikukohvi võtta lounges ja ei pea sellele kodus aega raiskama. Varahommikul kulub mul umbes 15 minutit, et kodust lennujaama ja turvast läbi jõuda, aga igaks juhuks varun rohkem. Kui jääb aega üle, siis lihtsalt vedelen lounges.
Suurtes lennujaamades muidugi lounge väärtus suurem. Seal hea pesus käia, jooke ja sööke nautida. Veel hiljuti oli enamuses lennujaamades lounge ainus koht kus tasuta wifi. Teisalt on ka suuri lennujaamu kus lounges pole pesemisvõimalust ning söök piirdub õuna ja küpsisega. Selles mõttes on Tallinna lounge ikka üsna hea.