Matkasin täpselt 19 aastat tagasi Patagoonias nii Tšiilis ki Argentiinas. Kahjuks pole põhjalikud muljed veebis enam säilinud. Lendasin Buenos Airesest Ushuaiasse Tulemaal ja hakkasin sealt vaikselt ühistranspordiga ülespoole liikuma. Tollal oli Carretera Austral valdavalt kruusatee, aga jutud peatsest asfalteerimisest juba käisid. Teekond oli Ushuaia (päevamatkad selle ümbruses), Punta Arenas (pingviide külastus), Puerto Natales, Torres del Paine, El Calafate (Perito Moreno liustik), El Chalten (Firz Roy mägi jm) ja sealt edasi Coihaique, Puerto Montt, Osorno, Santiago. Kuna liikusin ühistranspordiga, mis teatud lõikudel käis vaid kord nädalas, siis oli vaja hoolikalt aega planeerida. Oma auto annaks kindalsti rohkem vabadust. Lõpuks kujunes umbes nii, et kaardi peal 1/3 teekonnast Santiagosse võttis aega 3 nädalat (koos matkamistega) ja ülejäänud osa Chile Chicost Santiagosse oli ainult üheöö peatustega kiirustamine. Torres del Paines tegin nö W matka (5 päeva), mitte tervet ringi ümber mägede. Kohale sain ühistranspordiga ja ööbisin telgis, kõik eluks vajaliku vedasin seljas. Järgmisena peatusin El Calafates Argentiinas ja võtsin organiseeritud reisi Perito Moreno liustikule. Soovitan kindlasti, 60m kõrge ja mitme km pikkune liustikuserv ja sealt järve kukkuvad jäämäed on väga võimas elamus. Samuti soovitan järgmist peatust samas rahvuspargis - El Chalteni külakesse saab ühistranspordiga ja sealt edasi on jällegi väga maalilised matkarajad. Must have on varahommikune päikesetõus Fitz Roy juures. Selleks peab pargis ööbima ja hommikul pimedas tunnikese matkama Laguna Sucia äärde, aga vaatepilt on tõepoolest nii värviline nagu Google piltidelt näha. Kuna kogu teekond pendeldab Argentiina ja Tšiili vahel, siis lõpuks tuli 10kond piiriületust ja passis oli mitu lehte templeid täis. Õnneks on mõlemad riigid meile viisavabad.
Santiagos meeldisid erinevad mäed ja vanad linnaosad, aga meeldis ka Valparaiso, Vina del Mar jättis tavalise turistika mulje.
Tšiili põhjaossa ei jõudnud, sest aeg sai otsa, aga kuna alustasin Argentiinast, siis tegin 3-päevase lennutripi Iguacu jugade juurde ja see oli ka igati väärt elamus.
Närvikulu osas olen "marent"-iga nõus. Seda ei saa rahasse panna ja vahendaja kaudu saab endale natuke meelerahu osta. Eelmisel aastal uurisin ja suuremad reisibürood keegi nö tavakliendile sellist teenust ei tahtnud pakkuda. Ilmselt sellesama närvikulu pärast. Ja samuti 2 väikese lapse puhul oleks kulu mulle päris suureks läinud.
Rahalise poole pealt ei saa nõustuda. Väga selgelt on ju kirjutatud, et koos dokumentidega lisada ümbrik Postnordi ettemakstud QR-koodiga. Pole vaja mingit kallist DHL-i.
Dokumentide saatkonda saatmiseks uurisin ka Omniva lahendusi, aga neist ei sanud aru, kas nad ikka toimetavad ise kohale. Kasutasin HRX kullerit ja toimis väga kiirelt. Eriti mitmele inimesele viisa hankimisel on omal käel asja ajades rahaline võit päris suur.
Mina otsisin ja võrdlesin pikalt erinevaid rendifirmasid. Soov oli kindlasti võtta automaatkastiga auto, sest ei tahtnud vasakpoolsele liiklusele veel täiendavat stressi käiguvahetuse näol. Lisaks on Kapplinna tänavad kohati väga loodist väljas ja automaatkast igati mõistlik valik. Leidsin soodsama hinna https://www.aroundaboutcars.com/ lehelt, auto sain siiski kätte Europcarist (sama auto Europcari lehel oli oluliselt kallim). Oli tavaline Hyundai Stonic (2WD), piisavalt mahukas, ökonoomne ja ei jäänud kiirteel jalgu. Teed on üldiselt väga head, ka enamus kõrvalteid on asfalteeritud, seega kui just ise kusagile võpsikusse ei keera, siis pole 4x4 vaja. Me eriti kruusateid ei sõitnud, aga nö turistikamad kruusateed on ka 2WD-ga läbitavad. Automaatkastiga on suht soodsad ja popid mingit Toyotad ja Nissanid, aga Hyundai oli võimsam ja 7 käiku vs teiste 4. Kiirteel (lubatud 120) ja mägedes on parem kui auto on veits võimsam.
Siit nimekirjast jäi vist napilt välja, aga eelmine täiesti sirge pikim tee peaks olema Austraalia lõunaosas Nullarbori platool: https://australiatravelquestions.com/practicalities/longest-straight-road-in-australia/.