Saab hakkama küll. 2007.a üritasin Stokholmist Oslo kaudu rongiga Otasse sõita, see on umbes 200km Lillehammerist põhja pool.Rootsi ja norra keelt ei oska, üksinda.Ja mis kõige hullem, jalgratas 12 päeva moonaga kaasas.Rootsis on jalgratta vedu rongis keelatud.Mina muidugi trügisin rongi, isegi pileti ostsin.Muidugi, oleks võidud välja tõsta, aga ei tõstetud.Norras aitas üks kohalik automaadist sularaha eest pileti osta.Kogu selle asja mõte oli selles, et sõita Otast 3 päeva, teha Galdhopingeni tipp ja tulla siis jalgattaga Stokholmi.Kõik sai tehtud ja 65 sünnipäev sügisel kah peetud.

Tegin 2001.a. rattamatka Kilpisjärvi-Lofootide viimane asula Ö- Kemi, 1300km, 2 nädalat, üksinda. Oli tore, sai ilusaid pilte ja toredaid muljeid. Soome raudteejaamad valisin algus- ja lõpp-punktiks sellepärast, et Soomes saab jalgratta rongi pagasivagunisse panna. Rootsis on jalgtatta vedu rongi peal keelatud.

Nepaaalis käiaksegi kevadel või sügisel, siis pole vihmaperioodi. 2006.a. novembris olime 20-päevasel reisil Nepaalis. Olime 50-aastaste grupiga 11-päevasel jalsimatkal Annapurna baaslaagrini 4150 meetri kõrgusel .Vihma praktiliselt ei saanud,all orgudes käisime päeval lühikestes pükstes ja t-särkides, õhtud-hommikud olid jahedamad. Ainult ülevalpool oli 2-3 päeva, kui lühikesi riideid vaja ei läinud.

Rootsi kõrgeim (2114m) Kirunast 80km läände.Läksin Helsingist öise rongiga Kolarisse, sealt jalgrattaga Nikkoluoktassse 300 km, edasi 19 km jalgrada, kohati sai sõita, -kokku 4 päeva.Ühe päeva tegin natuke luuret, veidi puhkasin Fjellstationi juures.Tiputõusu 1500m tegin 6 tunniga, alla tulin natuke rutem.Algajale üksinda ei soovita.Minu eelis on see, et olen mägimatkainstruktor, miinus see, et olen pensionär.Matkaklubide juures on võimalik teoreetilist ja praktilist abi saada.Selle abi saamidega tuleks hakata tegelema sügisel või talvel, siis on suvine mägimatk ohutum.15-20 aastat tagasi oli mägimatka algõpe kokku 100 tundi, edasijõudnuil (II aasta) 120 tundi. Praegu on see asi vist lühemaks tehtud.Mis puutub väljaõppesse, siis kõige rohkem juhtub õnnetusi omapead, ilma vastava ettevalmistuseta mägedes matkajate ja ronijatega.Infot tippude kohta saab www.highest points of countryes.

Kaks põhilist vaatamisväärsust Stokholmis on Skanseni vabaõhumuusum ja merepõhjast ülestõstetud sõjalaev "Vasa".Aga kuue tunniga neid mõlemaid ilmselt vaadata ei jõua. Tuleb valida või siis mõlemast läbi jooksta. Seda muidugi kultuuri- ja ajaloohuvilisele.

Bensiinipriimus on palju kindlam. Bensiinijaamu ikka leiab.

Küllaltki hea oli soolomatk Kilpisjärve- Lofootide lõunatipp- laevaga Bodösse, edasi Bodö- Boden- Tornio. Kokku 1200km 14 päevaga.

Burjaatiasse Ülem-Angara ahelikule 3 nädalasele suusamatkale minnes oli meie 9-liikmelisel matkagrupil Moskvas lennukile minnes kokku 450 kg varustust. Probleeme ei mäleta, või olime me nendega harjunud.

Lõuna-Ameerika indiaanlane pidi sel puhul naisele kivi kaela siduma ja kuristikku tõukama. Väga ahvatlev variant lahutushimulisele meesterahvale.

Sõitsin kunagi jalgrattal Kilpisjärvelt 1 nädalaga Lofootide lõppu. Ööbida sai lausa teeäärsetes matkaonnides. Ilma kohta on norralastel endil anekdoot. Turist küsinud kord väikese poisi käest, et kas teil päike ka vahest paistab. Poiss teinud nutuse näo ja soovitanud suuremate käest küsida, sest tema veel ei teadvat.