Ajakirjanik ja rännumees Robert Kaplan tsiteerib oma 1996. aastal ilmunud raamatus The Ends of the Earth (vabas tõlkes "Lugusid maailma äärealadelt") tookordset ÜRO peasekretäri ja endist Egiptuse välisministrit Boutros Boutros-Ghalit: "Järgmine sõda meie piirkonnas saab olema Niiluse vee pärast". Boutros-Ghali pidas silmas Egiptuse ja Etioopia vahelisi suhteid, sest 86 % Niiluse veest on pärit Etioopia kiltmaalt algavast Sinisest Niilusest. Ülejäänud 14% tuleb Valgest Niilusest, mille algust pakutakse nii Ugandas asuvasse Jinja linna, kus jõgi voolab välja Victoria järvest, aga ka veelgi kaugemale Rwandasse ja Burundisse.
Uganda, Jinja. Koht, kus Niilus voolab Victoria järvest välja.
Nüüd on asjad arenemas nii kaugele, et Boutros-Ghali ennustus on reaalsusele lähemal, kui karta võis. Nimelt on Egiptus keeldunud (koos Sudaaniga) alla kirjutamast Niiluse vee kasutamist reguleerivale Niiluse Basseini Initsiatiivile. Suurem osa riike, keda kokkulepe puudutab, on selle heaks kiitnud – need on Uganda, Keenia, Tansaania, Rwanda, Burundi ja Etioopia. Valmisolekut liitumiseks on üles näidanud ka Lõuna-Sudaan.
See on pannud sõjatrumme põristama Egiptuse, kes püüab Etioopiale näidata oma suurt vastuseisu Etioopias Sinisele Niilusele rajatavale Suure Renessansitammi (ingl. k. Great Renaissance Dam) nime kandvale elektrijaamale. Sellest 6000 MW võimsusega projektist peaks saama Aafrika suurim hüdroelektrijaam, mis peaks lisaks Etioopiale varustama elektrienergiaga ka naaberriike Sudaani, Lõuna-Sudaani ja Keeniat. Kuid selge on ka see, et tekkiva reservuaari (mille maht on võrdne Niilusest Etioopia-Sudaani piiril aasta jooksul läbivoolava vee kogusega) täitmine mõjutab otseselt nii Sudaani kui Egiptust.
3. juunil 2013 näitas Egiptuse televisiooni otseülekandes president Mohammad Morsi juurde kogunenud ekspertide arutelu. Muuhulgas arutati ka küsimust, kuidas saaks tammi purustada. Nii president kui eksperdid olid otseülekandest teadlikud. Ka Egiptuse parlamendi enamus pooldab sõjalisi samme Etioopia vastu. Igal juhul on Egiptuse president jätnud "kõik võimalused avatuks", välistamata ka sõjalise jõu kasutamist.
Kuid Etioopial on veevarude kasutamise kohapealt probleeme ka Keenia ja rahvusvahelise avalikkusega. Asi puudutab teist Etioopia poolt kavandatavat hüdroelektirjaama – Omo jõele planeeritud Gibe III nimelist tammi. Lõuna-Etioopias asuv Omo jõgi on Keenia-Etioopia piirila asuva Turkana järve peamine veega varustaja. Omo jõest saab Turkana järv tervelt 80% oma veest.
Illustratsioon: BBC
Plaanide kohaselt juba selle aasta lõpus või järgmisel aastal valmiva Gibe III kõrguseks on 240 meetrit, mis peaks olema kõrgeim omataoliste seas kogu maailmas. Gibe III taha moodustub 150 kilomeetri pikkune reservuaar. Hüdroelektrijaama võimalike mõjusid loodusele pole väga teada. Tammi kriitikud ütlevad, et see ruineerib kogu piirkona loodusliku tasakaalu.
Jaanuaris 2013 avaldas International Rivers raporti (pdf), mille kohaselt mõjutab hüdroelektrijaama tammi ehitus otseselt poolt miljonit inimest nii Etioopias kui Keenias. Omo jõe org ja Turkana järve piirkond on koduks paljudele kohalikele hõimurahvastele, kes on välja arendanud küllalt keeruka Omo jõe üleujutustest sõltuva põllumajandussüsteemi. Selle minimaalse keskkonnamõjuga põllumajandussüsteemi rikkumine hakkab otseselt mõjutama sealsete hõimude toiduga kindlustatust, millel on omakorda oht tekitada piirkonnas hõimudevahelisi konflikte.
Ilmselt kõige tuntum hõim, keda tammi rajamine mõjutab on mursid. Pole vist naljalt sinna kanti reise korraldavat firmat, mille reklaambrožüürist või internetilehelt ei leiaks pilti alahuuleplaadiga mursi naisest. Lõuna-Omo külastus on kogemus, mida kergelt ei unusta. Maailmas pole just palju piirkondi, kus inimesed elaks samamoodi kui 1000 või 10000 aastat tagasi. Nüüd võib juhtuda, et traditsiooniliste elatusvahendite kadumisel hävineb ka sealne traditsiooniline eluviis.
Omo tamm mõjutab ka maailma suurima kõrbejärve Turkana kallastel asuvaid kalamehi. Järve veetaseme alanedes tõuseb järve soolasus, mis muudab sealse ökosüsteemi tasakaalu, ohustab kohalikku majandust ning suurendab hõimukonfliktide tekke tõenäosust ka Keenias. Kardetakse, et Turkana järvest võib saada midagi Kesk-Aasia Araali mere taolist. Lisaks lõikab tekkiv reservuaar läbi ka loomade loomulikud rändeteed, mis võib neid sundida kuhugi mujale minema.
Illustratsioon: naturescrusaders.wordpress.com
Kui palju Etioopia uued hüdroelektrijaamad loodust ja riikidevahelisi suhteid mõjutavad, saame näha juba varsti. Igatahes pole arvamus, et "järgmised sõjad tulevad vee pärast", kahjuks sugugi alusetu. Kahju oleks, kui kogu Aafrika üks kõige huvitavamaid piirkondi muutuksid konfliktitsooniks, muutes reisimise sinna liiga ohtlikuks. Keda Aafrika hõimuelu huvitab, sel tasub reis Etioopia lõunaossa ja/või Turkana järve äärde kindlasti plaani võtta.
