Euroopa lennufirmad lähevad üksteise võidu üle odavlennunduse ärimudelile

Näib, et aasta 2013 saab aastaks, kus Euroopa traditsioonilist ärimudelit kasutavad lennufirmad on otsustanud jalad kõhu alt välja võtta ja pakkuda odavlennufirmade jätkuvale pealetungile väärikas vastulöök. Seejuures võetakse appi samad relvad, mis on odavlennufirmadele edu toonud – konkurentsivõimelisemad hinnad, kiire kohandumine turuolukorra muutustega ning võitlus nii äri- kui puhkusereisjate eest.

Finnair

Asi on tegelikult susisenud juba mõnda aega. 2012. a. aprillis teatas Finnair, et otsib odavama ärikontseptsiooniga partnerit, kes aitaks vähendada Euroopa liinidel teenitavat kahjumit. Novembris hakkas Finnairis (sarnaselt Estonian Airile) kehtima uus piletisüsteem, millega jagati äri- ja turismiklass eraldi viieks klassiks. Äriklass jagunes BUSINESS ja BUSINESS SAVER’iks, turistiklass PRO, VALUE ja BASIC klassiks.

Lufthansa

Septembris teatas Saksa lennundusgrupp Lufthansa, et koondab kõik oma Euroopa-sisesed lennuliinid, v.a. Frankfurdi ja Müncheni sõlmlennujaamadest väljuvad liinid, uude üksusesse, mille tuumaks saab täielikult Lufthansale kuuluv odavlennufirma Germanwings.
  1. juulist 2013 rakenduvad ka Germanwingsis uued piletiklassid – Basic, Smart ja Best. Basic-hind on üsna sarnane odavlennufirmade teenusele, kuid see-eest algavad piletihinnad juba 33. eurost. Smart klass annab natuke suurema istmevahe, kerge eine ja 23. kg äraantavat pagasit. Best on sarnane praegusele äriklassile, sisaldades äriklassi ootesaali, tühja kõrvalistet, a la carte toitlustust pardal, rohkem lennumiile ja veelgi rohkem tasuta äraantavat pagasit. Kuid piletid hakkavad siin maksma kuni 399 eurot (eeldan, et jutt on ühe suuna pileti maksumusest). Ka plaanitakse Ryanairi tüüpi lisatasusid, nagu võimalus soetada koht avariiväljapääsu juurde, kus on rohkem ruumi. 1. juulist tuleb Germanwings välja ka uue brändinguga.

Air France-KLM

Äsja teatas oma odavlennufirma loomisest Euroopa suurim lennufirma Air France-KLM. Uus odavlennufirma kannab noortepärast nime HOP! ning see luuakse kolme Air France'ile kuuluva regionaallennufirma - Airlinair, Brit Air ja Regional – baasil. Air France'il tegelikult juba on üks odavlennufirma – Transavia France, kuid see reguraal- ja tšarterlende teenindav firma toimib emafirmast sõltumatult.

Uue odavlennufirma nimevalik pole juhuslik. HOP! on suunatud nooremale ja hinnatundlikule klientuurile ning nime kaudu püütakse selgelt eristuda ja isegi vastanduda aeglasevõitu emafirmale. Ühesilbiline HOP! siseneb samasse klubisse, kus on ees Buzz, Go, Jazz, Scoot, Wizz, Zip ja Zoom. Ühesilbiline nimi üksinda pole veel siiski mingi edugarantii. Go on nüüdseks osa easyJetist, Buzz Ryanairist.

HOP! esimene prioriteet on Prantsusmaa-sisesed liinid. Siin on ülesanne suhteliselt selge – toimetada emafirmale Pariis CDG lennujaama ette transiitreisijaid, suutes samal ajal püsida hinnakonkurentsis teiste odavlennufirmadega. Nagu kaardilt näha, väga kaugele Prantsusmaast pole plaanis lennata. Erandiks vaid Praha, Viin ja Budapest.

Erinevalt Germanwingsist, mille lennukipargis valitseb Airbus, on HOP-il kolme tüüpi lennumasinaid - ATR, Bombardier ja Embraer. Kokku on lennufirmal 98 lennukit. Märkimisväärne on info, et HOP! avab 58 uut liini juba 6. veebruaril. Piletid jagunevad samuti klassidesse - Basic, Basic Plus ja Maxi Flex. Sõltumata piletiklassist on tasuta salogi võetav käsipagas (peab vist tänulik olema) ja suupiste. Äraantav pagas (kuni 23 kg) hakkab Basic piletite puhul maksma 15 eurot internetis ja 30 eurot lennuväljal makstes. Basic Plusi puhul on äraantav pagas juba hinnas.

British Airways ja Iberia

Arvestades, et Euroopa kaks suurimat lennufirmat (AF-KLM ja Lufthansa) on jõudsalt odavlennundusmudelit rakendamas, ei saa ka Euroopa käibelt kolmas – IAG niisama pealt vaadata. IAG sündis 2011. aastal British Airwaysi ja Iberia ühinemisel, kuid mõlemad kaubamärgid on säilitatud. Seejuures on BA majanduslikult üsna hästi toime tulnud, Iberial on ametiühingute surve all seevastu raskusi muutunud turuolukorraga kohanemisel.

IAG idee on iseenesest selge – anda nii British Airwaysi kui Iberia lühemad lennud teenindada odavlennufirmale Vueling, kus grupil on 45.85% osalus. See tähendab, et Vueling hakkaks tegutsema opereerima lende nii Londonist kui Hispaaniast. IAG seisukohast on see Ryanairi ja teiste odavlennufirmadega konkureerimiseks igati mõistlik samm, sest lisaks madalamatele kuludele on Vueling ka jooksvas kasumis (muide, 17. mail avab Vueling Helsingi-Barcelona liini).

Samas puudub IAG-l lendude üleandmiseks Vuelingule BA ja eriti Iberia ametiühingute toetus. Vastuseis on mõistetav – BA ja Iberia tööjõukulusid hinnatakse vastavalt 34 ja 35 protsendi suuruseks. Vuelingus on sama näitaja 13 protsenti. On, mille nimel võidelda. Kuid selge on, et varem või hiljem läheb ka IAG regionaallendude osas üle odavamale kontseptsioonile. Streikidest siin ilmselt pääsu pole. Ei imestaks, kui traditsioone järgides algaks need suvel reisimise tippajal.

SAS

Kui nüüd vähe lähemale vaadata, siis tekib küsimus, kas ja mida plaanib SAS? On nad ju mitu korda odavlennufirmadega katsetanud. Snowflake läks hingusele 2004, Blue1 küll tegutseb, kuid alates 2012. a. lõpust emafirma SK koodi all. Kui vaadata Blue1 sihtkohti, siis on need pigem puhkuseks kui ärireisideks. Igal juhul on SAS-il täisteenust pakkuva lennufirmana keeruline olukord. Norwegiani pakutav konkurents ei lase otsuseid liiga kaugele lükata.

Kokkuvõteks

Aeg on uue olukorraga harjuda. Euroopa-sisesed regionaallennud hakkavad aina enam toimima odavlennunduse printsiipide järgi. Ja kui lennu ajal räägitav reklaamijutt ehk kõrvale jätta, siis väga suurt vahet enam pole, kas lennuki sabal on Ryanairi või Lufthansa (täpsemalt küll Germanwingsi) logo. Piletite ostmisel tuleb jälgida erinevaid klasse. Sel aastal kuuleme me kindlasti veelgi "traditsiooniliste" lennufirmade poolt rakendatavatest muudatustest. Ilmselt on paljugi juba odavlennufirmade käest tuttav. Üks hea uudis ka: USA-s pidi odavlennufirmadel olema kätte jõudnud ideedepuudus uute tasude kehtestamiseks.