Raamat: Krister Kivi “Eesti maja. Liiter pisaraid, 62 000 kilomeetrit, veidike verd”

[[img 29620]]Mis seal salata, eks päris keeruline oli mitte skeptiline olla, kui kuulsin, et Eesti Ekspressi ajakirjanik Krister Kivi on võtnud kirjutada raamatu, mille läbivaks teemaks on Eesti majad üle maailma. Proovisin ette kujutada, mida põnevat selles vallas küll kirjutada oleks võimalik ja jõudsin järeldusele, et küllap on tegu ettekäändega, mis on osutunud sobivaks kattevarjuks Kristeri rännukirele. Aga esialgne skepsis hakkas tasapisi asenduma teatava huviga, kui olin ära kuulanud Kalev Keskküla arvustuse raamatu esitlusel.

Igatahes raamat sai soetatud ja läbi loetud. Ning võin seda päris julgelt kõigile soovitada. Arvestades, et eeldused vähegi huvitava reisi jaoks on keskmisest tunduvalt nadimad (sul on kohustusi tööandja ees ja vajadus olla kindlal ajal kindlas kohas), siis on tulemus lausa märkimisväärselt hea. Ka Eesti asja ajamiseks on vägagi talutav lähenemise leitud. Seda on parasjagu nii palju, kui vaja, et olemas olla, aga mitte igavaks muutuda. Raamatu põhiteemaks tõusevad hoopis lendamise, ööbimise, söömise ja kohatud inimestega seonduvad emotsioonid. Kõlab banaalselt, aga nii ausal kujul edasiantuna pole seda teps mitte. See muidugi tähendab, et "Eesti majast" ei leia suurt midagi need, kes otsivad uusi teadmisi läbitud sihtpunktide kohta. Aga see ei kahanda see raamatu väärtust tõesti karvavõrdki.

Nagu reiside puhul üpris tavaline, võtab ka Kristeri reis ja seda kirjeldav raamat nädalakese, et tõeliselt käima minna. Võib-olla oli asi ka selles, et reisi esimesed etapid möödusid Rootsis ja Suurbritannias, mille kohta on peale korduvaid külastamisi ehk tõesti raske midagi üllatavat öelda. Aga jõudes Aafrika mandrile lõhkeb tekstis tõeline minituumapomm ja raamatu alguse kergelt kuivapoolne tekst muutub kohe mõnusalt mahlakaks.

Väike stiilinäide:
Nagu Põhja-Aafrikas üldiselt, on ka Marokos võetud omaks kontseptsioon, mille kohaselt peab takso olema väike mustusest haisev kökats. Tagumisele istmele on laotatud pruun nahk, mis kattis umbes kahekümne aasta eest mõne kitse keret. Aja jooksul on loendamatute klientide tagumikud litsunud kitsekarvad tihedaks, peaaegu plastmassisarnaseks materjaliks. Juht on silmatorkavalt tujutu ja ka see on osa kontseptsioonist. Nii vaesele ja pahurale sohvrile raha andes ei hakka klient ju pikemalt mõtlema, miks peab taksoteenus Marokos maksma ligilähedaselt sama palju kui New Yorgis.
.
Või hotelli kirjeldus, mis "on endale annetanud neli tärni": Minu tuba asub teisel korrusel ning lähtuvalt üldisest, Draculale meelepärasest valguskontseptsioonist on ka siin veetud sisehoovi avaneva akna ette rasked, punakast voodikattematerjalist eesriided. Nüüd on raamat tõepoolest käima läinud ja raske seda käest panna.

"Eesti maja" on märkimisväärne ka selle poolest, et seni kaasaegne eesti rändajate poolt raamatu kujul kirjapandu sisuliselt puudub ja Kristeri reisikiri kasvõi selle poolest kergelt ajalooline. Aus raamat igatpidi. Palun järge!


Lõpetuseks paar raamatu 97. leheküljelt välja jäänud lauset: Ütlen, et ma pole vähimalgi määral huvitatud, kuid üks transseksuaal jõuab ratta seljast juba maha ronida ja oma luukõhna käe mulle ümber kaela heta. Nutumaiks suus, kordan, et ei taha ja soovin neile kena, ilusat, imelist õhtut. Viimaks prostituudid lahkuvad. Kergendus on jumalik ning Loma Hotel Resort & Spa väravani on jäänud vaid paar sammu, kui pimedusest ilmub välja väike nässakas peni. Ta jookseb ühtki häält tegemata lähemale ja hammustab mind vasakust jalast.