Aafrika külje all asuv Zanzibari saar on paljude jaoks unistuste sihtkoht, kust leiab suurepärased valge liivaga rannad, leidub rikkalikult ajalugu, kus on sündinud Freddie Mercury ja kus elatakse täiesti teises rütmis, kui emamaal Tansaanias. Kuid hiljuti toimus Zanzibari pealinna Zanzibar City ajaloolises keskuses Stone Townis vahejuhtum, kus kahele Briti neiule visati mööduvalt mootorratalt hapet näkku. Ingliskeelne meedia on seda päris laialdaselt kajastanud ja tõmmanud omakorda tähelepanu turismist sõltuval saarel kasvavatele pingetele. Kuigi külalised seda vaevalt et tunnetavad, levib valdavalt islamiusulise elanikkonnaga (99% islamiusulisi) saarel algatus Tansaaniast eralduda ja (taas)luua oma riik.
Zanzibaris toimuva mõistmiseks tuleb meenutada sealset ajalugu. Araabiast, eelkõige Jeemenist ja Iraanist pärit kaupmehed seadsid ennast saarel sisse umbes 10-11 sajandil. 12-15 sajandi vahel lõi Zanzibar tänu kaubandusele õitsema. Elevandiluud, orje ja kulda müüdi Araabia maadesse ja Indiasse. Kaubandusega saabus saarele islam ja araabia arhitektuur, mis iseloomustab saarestikku ka tänasel päeval.
- sajandi alguses langes Zanzibar portugaallaste kontrolli alla, kes valitsesid saarestikku ligi kaks sajandit. 1698. a. sai Zanzibarist Omaani Sultanaadi valdus, orjad, elevandiluu ja vürtsid (siit ka Zanzibari nimetamine Vürtsisaareks) aitasid Zanzibari jälle tõusuteele. Saarel läks nii hästi, et 1840. aastal kolis Omaani sultan pealinna Muscatist Zanzibari Stone Towni. Sajandi teisel poolel Omaani mõju nõrgenes ja Suurbritannia mõju kasvas. 1862. a. eraldus Zanzibar Omaanist, jäädes Briti protektoraadiks, mida valitseti Omaani sultanite kaudu.
Selline olukord kestis Zanzibaris kuni 10. detsembrini 1963, kui Zanzibar sai iseseisvuse, säilitades sultanaadi. Juba järgmise, 1964. aasta jaanuaris tõugati sultan riigipöörde käigus võimult. Zanzibari esimeseks presidendiks sai Abeid Karume. Aprillis 1964 ühines Zanzibar Tanganyikaga, moodustades Tansaania Ühendvabariigi. Nagu näeme, on Zanzibaril päris pikk iseseisvustraditsioon.
Zanzibari iseseisvusidee toetajate arv saarel on kasvanud ja sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks ei ole ka Tansaania immuunne radikaalse islami kasvavale mõjule. Islami mõju kasvus on oma osa ka pidevalt päevakorral olev vastuolu islami traditsioonide ja saarele saabuvate puhkajate seda mittearvestava käitumise vahel (meenutame – 99% saare elanikest on islamisulised). Väga paljud lääne turistid lihtsalt ei teadvusta, et nad on saabunud islami kultuuriruumi, kus kehtivad natuke konservatiivsemad normid, kui meil tavaks. Kuigi Zanzibari peetakse üldiselt turvaliseks, on kasvanud juhtumite arv, kus turiste, eriti naisi, tänavatel avalikult halvustatakse.
Teiseks on kohalikud elanikud rahulolematud, et vaatamata turismile läheb suurem osa rahadest kas Euroopasse või siis Tansaania mandriosast saabunud töötajatele. Zanzibari elanikud süüdistavad Tansaania mandriosast saabunuid lisaks töökohtade äravõtmisele ka selles, et paljud nende seast on kristlased, kes "õõnestavad" kohalikke tavasid.
Pingeid tekitab ka Zanzibaril levinud vabatahtlike turism. Paljud Euroopa firmad pakuvad noortele võimalust (raha eest loomulikult!) panustada sealsesse arengusse (ka kaks happerünnaku ohvrit töötasid vabatahtlikena). Zanzibarlaste jaoks tekitab probleeme oskusteta vabatahtlike kasutamine töödel, mis nõuavad erioskusi. Lisaks piirab vabatahtlike suur arv kohalike elanike võimalusi rakendust leida.
Nii polegi imestada, et Zanzibaris on tekkinud Uamsho-nimeline liikumine (suahiili keeles „Ärkamine“), mis soovib kehtestada saare külalistele ranged ettekirjutused riietuse osas ning keelata alkoholimüügi väljaspool hotelle. Radikaalsemad hääled räägivad ka sellest, et välismaalased võiks saarelt üldse lahkuda ning Zanzibar võiks Tansaaniast eralduda.
Nagu näha, peituvad paljude probleemide juured selles, et turismi arendamine Zanzibaril ei kaasa piisavalt kohalikke elanikke ning ei arvestata kohalike tavade ja kommetega. Nii luuakse paratamatult pinnast olukorrale, kus üksikud radikaalid hakakvad kahjustama terve riigi mainet. Aastas külastab Zanzibari umbes 200.000 turisti, turismitulud moodustavad 20% saare SKP-st.
