Käisin oktoober-november 2011 Venezuelas ja külastasin ka kuulsat Angel Falli, mis on siis maailma kõrgeim kukkuv vesi. Kasutasin ka siin foorumis mainitud Bernal Toursi vahendatavat matka. Enne temalt ostu kinnitamist suhtlesin mitme džunglireisi pakkujaga, aga Walter Bernal (praeguse firmaomaniku poes, firma asutaja lapselaps) tundus usaldusväärne, rääkis hästi inglise keelt ja andis ka hinnast hästi alla. Lisaks müüs mulle ka ok hinnaga lennupiletid Puerto Ordazizt Porlamari ja Porlamarist Caracasesse (50 ja 60 $ ots). Jagan nats infot Walteri ja Bernal toursi tegemiste kohta + üldse Salto Angel'i külastamisest. Bernaltoursile maksin 50% ettemaksu, kogu hind oli 340$/nägu, mis sisaldas ka 1 öö ööbimist kahestes tubades (vannitoaga ja puha). Hiljem saime kaheste asemel küll neljase ja ise valisin põnevusest õues asuva voodi, aga aumehena maksis ta meile kõigile toas ööbimise lisamaksu tagasi). Walterist oli juba kasu Maracay-Ciudad Bolivar bussi valmisel, kui kinnitas, mis kellaks peaksime kohal olema ja rahustas meid SMSi teel, kui hommikul buss paar h hiljaks jäi. :-) Bussijaamas oli ta kohe meil vastas, viis oma bussiga lennujaama, aitas asjad korda ajada jne. NB! Kaasa võtke ainult seljakotiga vajalikud asjad 3 päevaks, džunglis on soe, aga kogu aeg niiske (lühikesed riided, aga topelt, korralikud jalanõud). Seljakotti ärge pange nugasid, aerosoole, kärakat, välgumihkleid ja midagi vist veel. Walter lasi meil kogu alkoholi jms. asjad panna 1 kotti, mille viis ise lennukisse ja see anti kohale jõudes ilma probleemideta kätte. Kindlasti tasub kaasa võtta rummi, mis kohapeal on kallis. Süüa annab Bernal Tours hästi, seega sööki pole vaja. Õlle maksab laagris 20 kohalikku (4 korda tavapoest kallim), aga seda vist ei viitsi eriti tassida. Lennujaamades peab maksma maksu nii minnes Ciud-Bolivaris kui saabudes Canaimasse. Me sõisime 18 kohalise lennukiga (19 reisijat, kellest 1 istus pagasikapis), aga on ka 6kohalised. Lend kestab ca 1,5h. Kohale jõudes tuli küsida Bernal Toursi inimest, kelleks lõpuks osutus indiaanlane Dimitri, kes rääkis ka päris normaalselt inglise keelt ja oli üldse abivalmis tüüp (eks ta saab selle eest ju palka) ja lisaks tundus arukas sell ka. kohe lennujaamas saab osta igast nänni, kui tahate (tagasi lennates jõuab ka + külas on veel paar poodi/kohta) ja siis jalutasime koos põhikülasse laguuni rannikule. Dimitri rääkis kohast ja päevaplaanidest ning varsti viis kurja siili näoga indiaanikutt meid mootoriga paadiga laguunile. Käisime läbi ilusate ja sel hetkel päris võimsa veega Ucaima, Hacha jt. koskede juurest (väga niiske, aga sai pilti ka teha). Siis jõudsime Bernali laagrisse, mis asub keset laguuni poolsaarel, väga ok koht, kui tahad laguuni koskesid lähedalt uurida/pildistada ning ujuda (http://trip.ee/files/canaima.jpg). Seal on väga lahe rand, kus oli näha ka palju kohtasid, kus rahvas on istumas ja lõket tegemas käinud (kahjuks ka taarat ja sodi maha loopimas, aga prahti on terves Venezuelas igal pool sitta kanti). Ainus asi Bernali külas on see, et peakülla minemiseks on vaja paati, aga nagu hiljem selgus, polnud ka see probleem. Bernali külas oli 3 ööbimisvarianti - toas voodis, õues katuse all voodis ja õues katuse all võrkkiiges. Me saime lõpuks ühe neljase toa (kohalik majapidajanna vabandas ette ja taha, et mingid turistid olid meie kahesed toad ära võtt ja seega meile sitta keerand, Walter helistas ka mulle ja vabandas ning kuna mul oli üsna savi, siis maksis hiljem tubade eest leitud tasu tagasi). Kuna 1 tuba 6 inimese peale oli, siis vannituba pesemiseks oli olemas ja ma ise ööbisin hea meelega väljas laias ja pehmes voodis, mis kaetud moskiitovõrguga. Pärast väikest rummiõhtut ei seganud ka tsikaadid ja koskede mühin, väga hea uni oli. Külas oli ka korralikud WCd ja dušširuumid väljas ööbijatele, katusealused, võrktoolid, sai juua vett ja kohvi, osta kallist õlut ja arvatavasti ka rummi (endal pold vaja). Süüa anti väga hästi, keegi nälga ei jäänud ja vajadusel sai juurde ka (kana, pasta, friikad, riis, salatid, puuviljad jne.), joogiks vesi, Pepsi, kohv. Ainus asi, mida peaks teadma, et nad ei armasta vist väga tihti generaatorit sisse panna, sest me istusime terve õhtu pimedas ja osadel prantslastel naabertubadest said kaamerate akud tühjaks, mida ei saand laadida. Samas sellest Walterile rääkides ta imestas ja ütles, et oleks pidanud küsima. Meil muret pold - küünlavalgel troopiliselt soojas ja niiskes öös istuda ja rummi lakkuda oli lahe. :-) Peale Dimitri keegi eriti inglise keelt ei jaga, aga perenaine nats sai aru. Esimesel päeval käisime paadiga ja jalutades lähedalasuvaid laguuni jugasid vaatamas. Lahedad olid Hacha ja Sapito, mille taga sai käia. Need olid väga vesised hetkel, aga just piisavalt, et taha ka pääseda. 2 päeva hiljem enam Hacha taha ei pääsenud, sest vett oli nii palju juurde sadand, et vee hulk oli kose taha sisenemiseks liiga kole. Igatahes tasub seal kõik võimalikud kohad läbi jalutada (aega on kuni 18.00, kui läheb kottpimedaks), sest vaated ja loodus on lahedad. Ainult turiste on iga joa juures kole palju ja kui mõne uimase vanainimese taha satud kitsal rajal, siis raiskad aega. Teisel hommikul ca 9 paiku tuli mingi sell paadiga meile järele, et minna Angeli juurde. Dimitri oli peaküla sadamas vastas ja viis meid kõigepealt poodi, et saime osta taskulampe, keepe või prügikotte (need ajasid ka asja ära, maksid vist 6 kohalikku), mida on igaks juhuks vaja, kui ei taha paadis kogu aeg läbimärg olla. Tuli ka välja, et 1 prantsuse kutt vedas oma koti, mida kose juurde ei tahtnud võtta, ilma asjata peakülla. Oleks võinud selle rahulikult Bernali külla jätta, sest seal on turvaline ning peale Angeli külastamist toodi meid sinna tagasi. Siis jalutasime nats mäest üles paatide sadamasse, kus meie kotid pakiti ilusti presendi alla (NB! Paadis saad igal juhul kärestike ja hea hoo tõttu märjaks, mida tagapool istud, seda märjemaks) ja hakkasime sõitma. Korra pidi 1 kärestiku pärast paadist maha minema, sai jalutada läbi 1 põllul asuvast suveniiripoest ja 15-20 min pärast võttis paat meid jälle peale (läbis raskema kärestiku ilma turistasteta). Siis oli veel 1 peatus mingi väiksema joa juures, kus anti lõunasöök (võileivad, puuviljad, kommid, piparkoogi moodi küpsised, vesi, Pepsi) ja paadijuht püüdis mingeid mõttetuid väikeseid kalu. Ca 4,5-5h pärast saabusime Salto Angeli juurde (vahepeal oli näha mitmeid ilusaid kõrgelt kukkuvaid koskesid ja paadijuht sõitis korra kärestikus vastu suurt kivi), edasi jalutasime ca 1h mäest üles mööda üsna lahedat ja (vanuritele) rasket džunglirada (võta grupijuhilt vett kaasa!) kuni platooni, kust Angel oli hästi näha ja sai pilte teha. Vägev vaade, hästi niiske, niisama lahe koht ja džunglirada. Samas kogu see matk + kose nägemine tasub vaeva ja raha ära. Öömaja on Bernalil metsas ka hea koha peal, jõe vastaskaldal, kust paistab kosk imehästi kätte. Elektrit neil seal pole, WC, katusealune, pikk söögilaud, võrkkiiged, lõkkease e. kõik vajalik on olemas. Kaasa tasub võtta taskulamp või otsmikulamp, sest metsas on päris pime ja telefoni aku ei pruugi vastu pidada. Süüa anti väga normaalselt (lõkkel tehtud kana, riis, salat, leib, puuviljad). Lisaks oli ka piisavalt Pepsit, mis kulus rummiga koos hästi ära. Tore oli džunglis palmilehtedest jms. lõket teha, rummi rüübata (ka koos indiaanlase Dimitriga) ja niisama nautida. Võrkkiiges magada pold ka hull - täitsa ok. Moskiitodega probleeme ei old. Ainult 1 mu reisikaaslane kartis öö läbi leoparde, keda seal korra aastas pidi näha olema ja teine kukkus pimedas WCs käies ja võrkkiigesse tagasi ronides sellest mööda. :-D Hommikul vara oli äratus, hommikusöögiks pannkoogid, kohv, morss (vett oli õnneks piisavalt kaasas kahe päeva jaoks kõigile) ning siis ca 3,5h paadiga allavoolu tagasi. Vahepeal sai põllul asuvast suveniiriputkast träni vaadata/osta ja varsti olime Bernal Toursi poolsaarel tagasi. Arvestage sellega, et kogu need 2 päeva olete pidevalt märjad, sest vett tuleb džunglis igast suunast - koskedest, vihm, pritsib jõest paati, aurab ringi jne. Dimitri oli lahkesti nõus meid paadiga peakülla viima ja tegi meile seal tuuri. Sai ka nännipoes käia + toidupoe õlle hindasid laagri või baaride omaga võrrelda - igal pool 20 BsF. Peaküla kaldal tegime mingis karaokebaaris õllet, tundub, et seal käib vahel disko ka, mis aga metsa minnes pole eesmärk omaette. Siis saime Bernali külas hea lõunasöögi, nats vedeleda ja varsti läksime paadiga tagasi peakülla, et jõuda lennujaama. Muide - seal oli kogu reisi kõige koledam peldik (paar reisikaaslast otsisid kohta, aga see koht oli vist liiga kole). Tagasi minnes enam nuge ja alkoholi ei kontrollitud, pidi lihtsalt umbmäärase aja ootama, sest keegi ei teadnud, millal lennuk väljub. Lennukis on huvitav istuda eespool, sest siis saad avatud kokpiti uksest vaadata, kuidas lendur lennu ajal SMSe saadab ja ajalehega kärbseid taga ajab. :-) Ciudad Bolivaris oli Walter jälle kohal, lasi meid meie suure pagasi kallale, mis oli turvaliselt tema kontoris seisnud 3 päeva. Lisaks tegi meile ka tasuta tuuri linna vaatamisväärsuste juurde (kirik, sild, Bolivari suvemaja), viis alko- ja toidupoodi ning lõpuks viis eritasu eest ka otse Puerto Ordazi lennujaama, kust meil läks lend Margaritale. Oli väike segadus arvete klaarimisega (ta maksis tagasi toas ööbimise lisatasu, me maksime lisaks transfeeri lennujaama ja mingi kopikas jäi veel esimesest maksmisest puudu), aga lahenes normaalselt. Ainus probleem oli, et kui küsisin talt peale reisi e-mailiga tšekki, siis kll lubas saata, aga seni ma pole saanud (pole eriti pinda ka käinud). Muidu oli asjalik sell, Peruust, rääkis head inglise keelt, lubas Euroopasse tulles Eestis ka käia, jagas igast infot, mida uurisin jne. Puerto Ordazi lennujaamas pidime mõned tunnid ootama - väike urgas, ainult 1-2 söögikohta ja sitt toit. Lisaks - igas lennujaamas peate maksma ka lennujaamamaksud eraldi letis, sama on ka bussijaamades, sadamates jne. Kokkuvõttes võin Bernal Toursi soovitada kll. Aus asjaajamine, oskavad inglise keelt, oma küla on hea ja ilus, toit väga hea jne. Paljud "reisifirmad", mis müüvad Angeli tuure, müüvad tegelt teiste firmade tuure, aga Bernalikl on oma küla ja oma inimesed. See nats kindlam variant + oluline on, et saaks normaalselt süüa ja oleks vesi kogu aeg kättesaadav.