Vanuatu, väike saareriik Vaikses ookeanis. Õues umbes 30 kraadi, pilvine ja lämbe. Higi voolab. Olen just pärast mitmetunnist hilinemist maandunud Tanna-nimelise väikesaare lennuväljal. Kõik umbes 15 pisikesse lennukisse mahtunud inimest on läbi tillukese lennujaama välja valgunud ja tunduvad teadvat, kuhu nad lähevad. Mina ei tea. Olgu, eelmisel õhtul sain ühe kohaliku prantslasest vabatahtliku käest ühe perekonna kontaktid; nad pidavat vahel oma bungalow’des välismaalasi võõrustama. Telefonitsi mul neid aga kätte saada ei õnnestunud. Lisaks ei saanud kätte ka autojuhti, kes mind sinna viiks, kuid talle jätsin vähemalt sõnumi. Kõik eelnev tulenes puhtalt sellest, et ostsin oma lennupileti ainult päev ette – asjaolu, mille peale mu kohalikest tuttavad pead vangutasid ja siiski kiiremas korras mind aidata üritasid. Stressi ei oska justkui tunda, sest mul ei ole reaalselt aimugi, et siin peab kõik ette ära organiseerima – et ei ole nii, et muudkui lähed ja oled.

Ilmselgelt olen ainuke valge inimene lennujaamaesisel platsil ja sõbralikud mustad autojuhid tulevad küsima, kas mul on abi vaja. „Johnson’s Bungalows, White Sand“ on kõik, mida tean oma sihtkoha kohta. Pärast selgus, et bungalow’de nimeks on lisaks veel Big Bang (mida siinkohal hääldatakse pigem „bing bäng“) ehk siis Suur Pauk. Igatahes pole minu autojuhti näha ning üks seltskond kohalikke lubab mind oma auto peale võtta. Lahked ilusad inimesed. Esimeseks küsimuseks on nagu ikka (sellega hakkan Vanuatul juba harjuma): „Kas sa oled abielus?“ Üksik valge tüdruk rändamas on neile üsna arusaamatu nähtus. Autod on siin džunglis kõik neljaveolised ja kastiga; sisse mahub nii palju inimesi, kui kohti on, kasti nii palju, kui süda lustib. Jõuame ainult viis minutit sõita, kui mehed autos naeratavad laialt vastassuunas tulevale autojuhile. Selgub, et tema ongi Nasi, kellele ma sõnumi jätnud olin. Lisaks on autos ka bungalow omaniku poeg Daniel, kes on autojuhi käest kuulnud, et tulen nende juurde! Hurraa! Kõik mu organiseerimatusprobleemid on hea õnne läbi saanud kiire lahenduse ning kolin ümber õigesse autosse. Mehed vabandavad, et nii hilja jõudsid (arvestades mu hilinenud lendu on ka nemad paar tundi hiljem kohal – Vanuatul aeg kulgebki teistmoodi), aga tee on kohutavas korras. Ja et loodetavasti ma ei pahanda, sest on reede ja turupäev, nii et plaanis on läbi põigata saare suurima küla turult ja poest, et süüa osta. Kas meil on kaugele sõita? Ei, ei, raputavad nad pead, ei ole kaugele. Vanuatu muusika pannakse mängima (kõlab nagu kiireloomuline reggae), akendest vuhiseb tuul ja nii olemegi teel!

Nojah, ehkki tuul vuhiseb, siis meie ei tee seda mitte. Enamuse teest liigume tegelikult sõna otseses mõttes teokiirusel. Pinnasetee on lihtsalt nii auguline - osati on pool teest vihma poolt lausa ära pestud -, et vaatan imetlusega, kuidas Nasi professionaalselt aukude vahel laveerib. Vahel lähevad jalakäijad meist mööda, naeratavad ja vestlevad autosolijatega. Üldiselt paistab aknast sügav roheline džungel, vahel harva jalutavad piki teed üksikud tumedanahalised inimesed, machete käes kiikumas – mõnel kimp juurikaid üle õla, teisel palmilehtedest punutud korv mingite roheliste taimedega käes kõikumas. Väikesed mustanahalised poisid täidavad auke teeservast kaevatava mullaga ja kui neil veab, viskab autojuht neile paar senti või mõne puuvilja. Lehmad tee ääres. Sead tee ääres. Kanad tee ääres. Naised, kes jalutavad lastega kuhugi. Džunglirohelusest paistvad majalobudikud. Vahepeal mõni pisike pood, mille seinal ilutseb kindlasti kohaliku mobiilioperaatori reklaam – sest kui raha saadakse, kulub sellest osa kindlasti krediidi ostmiseks. Inimesed, kes istuvad väikeste okstest ehitatud lettide ääres ja müüvad kookospähkleid, pomeloid, taro juuri ja muud kohalikku. Teised inimesed, kes istuvad sealsamas lihtsalt selleks, et rääkida müüjate ja möödujatega juttu. Ja need letid, neid juba jätkub! Peale turu- ja poepeatuse suurimas külas (mida ebaametlikult kutsutakse Black Man Town, selgitab mu autojuht oma laia valge naeratuse saatel, mispeale protesteerin, et olgu siis juba kogu saar Black Man Island) tundume peatuvat ka absoluutselt iga teeäärse leti juures. Seejuures seltskond autokastis muudkui vahetub – keegi tuleb peale, keegi hüppab maha, keegi tahab korraks peatuda, et mõne maja juurest läbi käia, mõnelt letilt haarata kimbu kookospähkleid või paar juurikat... Autokast on rahvast ja toiduaineid paksult täis. Iga natukese aja tagant vabandab autojuht, et nii kaua aega läheb ega tundu eriti uskuvat mu kinnitusi, et see teekond on minu jaoks ekskursioon omaette. Olles reisiraamatutest lugenud, kui palju turistidele mõeldut Tannal on, oli mul kerge kartus, et tegu on tõelise turistilõksuga, aga tegelikkus kummutas selle kahtluse hetkega. See, kuidas inimesed siin kesk džunglit oma külades elavad, harivad aiamaid ja kasvatavad koduloomi, on nii ehe ja ühtlasi mulle nii ennenägematult võõras. Enamuse teekonnast on mu pilk aknast välja naelutatud, sest tegu tundub pigem unenäo või mõne National Geographicu filmi, mitte reaalsusega. Kui siis ühel hetkel jõuame künka tippu, kust laiub vaade alla erkrohelistele küngastele ja orgudele ning nende kõrval kontrastiks tumehallile tuhamaastikule Yasuri-nimelise aktiivse vulkaani ümber, siis ristin ma selle oma elu kõige uskumatumaks autosõiduks ja kahetsen tükk aega kibedalt, et jätsin fotoka autokastis olevasse suurde seljakotti.

Hoolimata kinnitustest, et meie sihtpunkt pole üldse kaugel, võtab selle 20-kilomeetrise teekonna läbimine meil aega umbes 3,5 tundi. Vabandust, tee on väga halvas korras, kinnitab autojuht jälle ja ulatab mulle paar rohelise lehe sisse keeratud soolatud kookospähklitükki. Kohalik hõrgutis.

Lõpuks, kui meie tee on jõudnud alla hallide tuhaväljadeni ning õues hakkab pimenema, kinnitatakse mulle veelkord, et ainult pool tundi on veel sõita. Selgub aga, et mehed teevad seekord nalja ning minuti pärast olemegi bungalow’de juures. „Kui sul mind vaja on, siis hõika, ma elan siinsamas lähedal,“ kinnitab Nasi naeratades ja suundub koju. Hoovis rullitakse mulle lahti palmiokstest punutud matt ja palutakse istuda ja oodata õhtusööki. Seltsiks on omaniku poja naine Sarah ja kaks tillukest süsimusta last. Naeratame teineteisele, aga kobast ingliskeelsest vestlusest ei tule väga midagi välja. Ümberringi on džunglihääled, läheb aina pimedamaks ja pimedamaks ning kookospalmide vahelt hakkavad ükshaaval paistma tähed. Taamal kärgatab iga natukese aja tagant vulkaan. Bing Bäng tõesti.