Horvaatia-Montenegro 2012

Horvaatia/Montenegro 2012

Sõiduauto, millel 1,8 mootor Keskmine kütusekulu maanteel 6,5l/100, kiirteel 8,5l/100, mägiteedel 7,5l/100 GPS Garmin Reisi aeg juuli lõpp 11 päeva 1 telk, 2 inimest (mõlemad ka roolis)

Läbitud kohad: Eesti- Ungari Balaton- Horvaatia: Rieka, Plitvicka järvede rahvuspark, Vodice, KRKA rahvuspark- Pelješac, Dubrovnik- Montenergo: Kotor, Budva, Morinj, žabljak, Durmitori mäed ja Piva jõgi, Horvaatia: Omiš, Duce, Split ja sealt mööda kiirteid kodupoole. Vahepeatusena öö Balatoni ääres Ungaris, ning Slovakkia poed.

Läbitud kilomeetrid: umbes 7000

Eesti, Tartu- Ungari- Balaton

Eestist startisime neljapäeva õhtul kell 21 paiku. Sõitsime läbi Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungarisse Balatoni järve äärde. Ilm oli tõsiselt nutune. Pool teed Ungarisse sadas ja sooja oli napilt 20 kraadi

Garminil lülitasime Slovakkias välja tasulised kiirteed ja saime seetõttu sõita läbi Slovakkia ja Ungari külade. Naljakas kui teistsugune paistab riik, kui ei sõida mööda suuri maanteid. Aega kulus küll tükk maad rohkem, kuid emotsioon oli jällegi hea.

Reede öösel kell 12 jõudsime Balatoni järve äärde kämpingusse Balatontourist. Üks öö maksis 4000 kohalikku, ehk umbes 15 Eurot.

Jätsime auto kämpingu väravast kaugemale ja läksime esiti jala asja uurima. Kuna oli juba öö ja me paistime vist eriti kahtlased välja, siis valvurionu tahtis meile algul politseid kutsuda. Kui aga viisakalt selgitasime, et vajame telkimiskohta ja meil on auto ka, siis oli juba kõik korras.

Hommikul käisime dušši all ära, maksime kaardiga. Selles käpingus saab maksta ka sularahas eurodega. Samuti võetakse eurosid vastu ka kämpingu juures olevates poodides ja söögikohtades. Tagasi antakse aga kohalikus rahas. Kell 10 võtsime suuna Rijeka poole

HORVAATIA

Rijeka- kämping- Plitvicka järvede rahvuspark

Rijekas kolasime veidi linnas. Sõime kusagil jahisadama äärses kohvikus. Saime aimu sellest, et Horvaatias pole just kõige odavamad hinnad.

Ilm oli jätkuvalt väga kehva. Magamiskohta otsides sadas jubedat padukat. Käisin mõnes teeäärses SOBE kohas tuba küsimas, alla 40 € pakkumist ei tulnud. Ju vaatasid, et ilmake on kehva ja meil ei jää mud üle. Meie aga sellist hinda polnud nous maksma ja liikusime edasi. Lõpuks leidsime teeäärest viida CAMP ja 20 €. Maksime nõutud summa ja suure tuule saatel püstitasime oma telgi. Kahjuks ei tule meelde kämpingu nimi ega koht, kus see asus.

Pühapäeva hommikul suundusime Plitvicka järvede rahvusparki. Parkimine tasuline- vist oli 7 kuna tund ja pilet 110 kuna inimene. Rahvuspark oli väga kena. Valida sai pikema ja lühema matkaraja vahel. Meie valmisime kõige pikema, kuid lõpus osa maad sõitsime laevaga (pileti hinnas) Infotädi jutu järgi peaks matkaraja läbima 6 tunniga. Meil läks 4 tundi. Samas, kui iga kosekese juures pool tundi pildistada- nagu mõned seal tegid- võib ka vabalt 8 tundi minna.

Ilm oli ikka veel jahe ja vihmane. Sooja maksimaalselt 20

Vodice- Camp Ivona- Krka

Järvede juurest võtsime suuna Vodice poole, kus otsisime kohe üles Camp Ivona, mida Tripi portaalis kõvasti kiidetud on. Kui autoga sisse sõitsime oli esialgne üllatus suur, kuna tegemist on väga väikse kämpinguga era maja tagaõues. Ukerdasime seal aurtoga, kui juurde astus väga kahtlane mees, kes tundus silmnähtavalt purjus olevat ja teatas meile, et telkimine on 110 kunat, kuid kohta on pakkuda vaid üheks ööks. Olime nous ja siis ta juhatas meid pisikesele platsile. Kui auto pargitud sai, siis märkas peremees, et oleme Eestist. Jutt läks kohe väga vabaks, kuigi inglise keelega jäi ta hätta. Kohale tuli ka perenaine, kes siis teatas, et homme same me teada, kas tal on meile veel mõneks ööks telkimiskohta või mitte.

Hiljem Montenegrost tagasi tulles helistasin talle hommikul ja soovisin teada kas saame üheks ööks telkima tulla. Ta ütles, et tal on kõik kinni ja et me reisi algul üldse sinna saime oli vedamine. Seega, soovitan kindlasti eelnevalt Ivona koht ära broneerida. See on väga populaarne kämping ja kliendid on 95% püsikliendid. Ja neid kliente on seal perenaise sõnul aasta läbi.

Autocamp Ivona perenaise tel nr: +385 99 688 4190 E-mail:goran.roca@si.t-com.hr Koduleht: www.autocamp-ivona.com

Tegelikul premehest rääkides, polnud ta üldsegi mitte purjus. Tema kõnnaks ja kõne ja olek lihtsalt jätavad sellise mulje. Nii peremees, kui perenaine on meeletult sõbralikud tegelased. Peremees tassis meile telgi kõrvale laua ja toolid, tagus haamriga telgile vaiad sisse.

Vaiadest rääkides: Mõnes campis on meeletult kõva maapind. Soovitan kaasa võtta peotäis suuri naelu. Ma molten vähemalt sama jämedaid ja pikku nagu on päris telgi vaiad ning haamer.

Ühel päeval suutsime me öö läbi autos fotoka akusid klaadides auto aku tühjaks lasta. Ja kuna peremehel puhtjuhuslikult poeg töötab Opeli services, siis lubati akut laadida ja testida ja mida kõike veel.

Õnneks meil seda vaja ei läinud. Aga väga naljaks oli see, kui meid sisuliselt lükati mittekäivituva auto juurest eemale ja kamp mehi eesotsas peremehega lükkasid kitsas kämpingus autot käima.

Hommikul saime teada, et meie jaoks on veel kohta ja kas soovime jääda. Otsustasime, et viibime selles imemõnusas kohas veel ühe päeva ja öö.

Samal hommikul võtsime suuna KRKA rahvusparki. Ilm on suurepäraselt soojaks läinud ja tõotas tulla mõnus päev. Parkisime auto kusagile silla juures olevasse parklasse, kust aga pidi rahvusparki u 4 km jala kõndima. Oleks me veidi edasi linna sõitnud, oleks sealt saanud rahvusparki mööda järve laevaga. Mõtlesime, et jalutamine ei tee paha ja kõmpisime selle maa ilusasti maha. Parkimine oli muideks tasuta.

KRKAsse jõudes aga sain parajalt negatiivse üllatuse osaliseks. Milline meeletu rahvamass ja kui tehislikuks see kogu park muudetud oli. Söögikohad olid meeletult kallid. Maksime mingi suhteliselt mõtetu kiirtoidu eest 210 kuna- Vodices sõin restoranis haikala ka vähema raha eest..

Kosed olid muidugi väga ilusad ja võimsad ja ujuda oli ka seal hea soe. Aga rahvamass oli suurem, kui Plitvicas ja liiga, liiga ära moderniseeritud oli kogu see värk seal.

Krkas maksime piletite eest 95 kuna /per face

Krkast siis läksime tagasi Camp Ivonasse. Õhtul käisime restos somas. Perenaine soovitas ühte restorani, kus olid tõesti head söögid. Asus see peatänava ääres. Nime kahjuks ei suuda meenutada. Kõrval oli mingi Kebabi koht.

Horvaatias ja Montenegros sõime üldse enamasti mereande. Ja sealse restorani haikala oli üks parimaid maitseelamusi.

Pelješac-Dubrovnik

Järgmisel hommikul võtsime suuna Dubrovniku suunas ja otsustasime vahepeatuse teha ka Pelješaca poolsaarel. Juhtus aga nii, et vahemaa, mis kilomeetrite suhtes polegi nii pikk, võttis järjest lõuna poole liikudes järjest rohkem aega ja meie esialgu vahepeatusena mõeldud poolsaar, sai hoopis meie ööbimiskohaks. Poolsaarele sisse sõites jääb ette esimene kämping Prapratno.

Autocamp Prapratno, 20230 Ston, Croatia, Tel: (+385) (0)20/754-000, Fax: (+385) (0)20/754-344 web: www.duprimorje.hr

Koht on väga ilus, aga kallis. Seal maksime ka kõige suurema summa ööbimise eest: 185 kunat öö.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Dubrovniku poole. Kus külastasime vanalinna, mis mulle väga meeldis. MONTENEGRO

Dubrovniku vanalinn nähtud põrutasime Montenegrosse. Enne piiriületust olid teetööd, koos fooridega. Ühe punase tule tagas seistes hüppasin autost välja pagasnikust mingeid asju tooma. Järsku tehti meie taga seisva Bosnia ja Hertsegoviina numbrimärkidega auto uks lahti ja hüüti sulaselges eesti keeles TERE. See oli selline lahe üllatus. Eriti rääkida selle meesterahvaga ei jõudnud aga niipalju sain teada, et ka tema läheb esimest korda Montenergrosse.

Oh ja Montenegro on absoluutselt palju mõnusam koht, kui on Horvaatia. Loodus on veel ilusam, hinnad on palju inimlikumad. Ma armusin sellesse ilusasse riiki kohe ja olen kindel, et sinna ma lähen veel kunagi tagasi.

Aga Montenegros siis...

Võtsime suuna Kotori poole. Teepeal tegime peatuse ühes teeäärses parklas, kust oli võrratu vaade mägedele ja merele. Parklast sai trepist alla jalutades ühele betoonist sillale. Sealt oli hea vette hüpata. Võtsime oma rätikud ja toidud, ning sättisime ennast mõnusalt mitmeks tunniks lebosse. Nautisime päikest ja sooja merd. Vaatasime möödasõitvaid kaatreid, paate ja laevu. Ka üks Eesti lipu all sõitev uhke kaater möödus meist. Ma muidugi olin sellest nii elevil. Hüppasin ja keksisin lehvitada ja hüüdsin Tere... ilmselgelt kaatris olnud meesterahvas ei kuulnud mind ja vaatas ehk veidi imelikultki :D

Pärast lebotamist sõitsime Kotori, kus me tookord pikemalt ei peatunud ja külastasime ka linna nimega Budva. Budvast aga põgenesime suhteliselt kiiresti, kuna see linn on meeletu turistilõks oma suursuguse ranna ja meeletu rahvamassiga. Tasuta parkimist terves linnas ei ole. Igatahes meile ei meeldinud. Kotoris üritasime kämpingu kohta leida, kuid meile öeldi, et seal linnas pole sellist asja. Uurisin ka sobesid, aga juulikuu taks tundub olevat 40 eurot ka seal maal. Loobusime sellest ja sõitsime tagasi Horvaatia piiri poole. Mulle tundus, et nägin seal tee ääres autocamp silti. Ja ega ma ei eksinudki.

Kohas nimega Morinj-is on üks väga mõnus autocamp Naluka, kus väga asjalik peremees. Öö kahele maksis 14,5 eurot. Veetsime seal kokku 3 ööd.

Järgmisel päeva otsustasime veeta Kotoris, kus 6 euro eest ronisime mööda mäenõlva kindlusemüüre üles. Ränk ronimine oli, aga vaade oli super.

Alla minnes läksime aga ujuma. Olime paar tundi ühe suure mahajäätud hotelli taga rannas.

Parkimise kohta tahaks kohe eraldi rääkida:

Kotoris on parkimine enamasti igal pool tasuline. Aga meil õnnestus leida tasuta koht. Kui sõita linnast Budva poole on päris linna ääres üks ringtee. Ringtee ääres vasakul on ka toidupood. Ringteelt aga on tarvis sõita paremale ja sel vasakul teeääres seisavadki kõik autod ja ei mingit tasulist ala. Parkisime ühe resto ette ja ei seganud kedagi. Sealt samast linna äärest läheb ka Kotori kindlusesse värav. See vana maja jäätud hotell, mille taga me ujumas käisime on aga sealt ringteest samuti paremale ja vaid 100 meetri kaugusel autost.

Õhtul Nalukasse tagasi jõudes käisime seal lähedal söömas. Meeletult hea resto suhteliselt normaalsete hindadega. Kaardiga maksta ei saa.

Restorani asukoht:

Nalukast jalutad Kotori poole umbes 4minutit. Tuleb väike pood ja kohe poe nurga tagant läheb kaks trepiastet alla restosse. Kõrval on veel mingi veesilm.

Seal on väga head salatid, pannkoogid ja kala. Käisime seal vist oma 4 korda söömas.

Niikaua kui meie ringi hulkusime uuris aga peremees meile Raftingu võimalusi ja õhtul teatas ta meile, et 70 euro eest on meil võimalik minna Piva jõele raftingule.

(Kui minna koos grupiga ja nende trantspordiga on tasu 50 eurot per face, meie läksime oma autoga ja saime 35 per face)

Rafting

Äratus oli hommikul kell pool 6. Panime telgi kokku, sest järgmise öö kavatsesime veeta žabljakis Boce kämpingus- seda soovitas meile Naluka peremees.

Pool 7 ootasime värava juures mikrobussi, kus sees teised raftingu huvilised. Bussi saabudes haaksime ennast sappa ja sõit Nickšici võis alata. Sõitsime veidi üle 2 tunni, sest teed olid kitsad ja käänulised. Tegime koos grupiga ka palju peatusi nii söömiseks, kui pildistamiseks.

Hinna sees muideks oli nii hommiku, kui lõunasöök. Viimasest tuleb veel juttu.

Kohale jõudes anti meile lõuant süüa. Pärast mida saime selga kalipsod. Meid pargiti safaritüüpi jeepidesse ja sõit Piva jõe äärde võis alata. Kesktis see umbpalavuses umbes 20 minutit, viimase saja meetri tarbeks lükati pool autotäit rahvast maha, kuna tee oli järsk ja kitsas, ning auto liiga raske.

Paatkonnas oli tõsine intregreerumine. Meil oli seal soome naine oma tütrepojaga, üks hollandi paar, lisaks norrakad ja inglased. Nalja sai palju.

Kahjuks oli veetase väga madal ja ekstreemsust mida meie taga läksime ajama, me ei saanud. Kästi aprillis tagasi tulla, siis pidi lausa eluohtlik olema. Paar kohta oli kus vool veidi kiirem ja vett pritsis kahte/lehte, kuid see oli pigem naljaks, kui hirmus.

Raftigu lõppedes saime väga suurepärast lõunasööki. Kuumas malmpotis serveeriti lambaliha juurviljadega. See oli meeletult hea.

Durmitori mäed

Kui teised tagasi alla sõitsid, otsustasime meie hoopis mööda mägiteid Durmitori sõita ning peatusidme siis žabljaki linna ääres Boce kämpingus. Telkimine 5 eurot kokku! Reisi odavaim hind. Samas olid väge head pesemisvõimalused, ning kõikjal oli tasuta wifi.

Järgmisel päeval käisime linna lähedal järve ääres, kuhu oli sissepääs tasuline. Absoluutselt ei soovita. Mõttetu raha raiskamine. Ja nii otsustasime, et lähme mööda ülimõnusat mägiteed tagasi alla, kuid vahepeal pargime kusagile auto, ning läheme teeme ammuigatsetud mäkkeronimise.

Tee ääres leidsime suunamärgi taas ühe järve äärde. See aga oli matkarada, ning otsustasime järgi proovida. Võtsime kaasa paar veepudelit ja hakkasime astuma. Rada oli tähistatud kividele joonistatud ringikestega kuid meile omaselt kaotasime me need ringid üsna enne lõppu. Ekslesime 4 tundi mööda seda võrratut maastikku , ronisime 2000 km kõrgusele... ja nautisime seda miljoni vaadet.

Mingi hetk leidsime ka märgid uuesti üles. Ning nende järgi kõmpisime ka matkaraja lõppu välja.

See kõik oli nii meeletult tore, et järgmisel korral Montet külastades pühendan nendele mägedele kindlasti rohkem kui kaks poolikut päeva. Kavatsen minna vähemalt nädalaks.

Durmitorist sõitsime uuesti vana tuttava kämpingu juurde Morinjis, kust järgmisel päeval tagasi Horvaatia ja ühtlasi kodu poole hakkasime sõitma.

Montenergos tegime veel ka paaritunnise ranna olemise, kus sa kõvasti snorgeldatud.

Ja uuesti HORVAATIA

Omiš, Duce, Split

Järgmisel päeval käisime Omišis, mis on kindlasti üks väga kena linnake, aga juulis kindlasti liiga ülerahvastatud.

Peatusime Duces kämpingus nimega LUKA. Öö maksis 120 kuna.

Sai ujuda ja õhtul leidisme jalutades ühe kokteili baari, kus cocat koos veiniga sai joodud ja ülihead tuunikala salatit söödud.

Järgmisel päeval sõitsime Spliti, kus kolasime ringi vanalinnas ja veetsime hea mitu tundi rannas. See oli ühtlasi meie viimane päev Horvaatias.

Splitist võtsime suuna Ungarisse BALATONI äärde. Sealt edasi Slovakkia. Siis kogemata Tsehhi (Garminil oli ilmselgelt igav ) ja siis juba Poola, Leedu, Läti ja Kodu.

Kokkuvõtteks on Horvaatia kahtlemata ilus maa oma paljude võimalustega, ja toredate inimestega. Kahjuks tundus meile, et hinnad on liiga kõrged ja iga jumala liigutus maksab.

Montenegro seevastu on kindlasti rahakotisõbralikum ja looduse poolest veel ilusam. Ma kindlasti tahaksin lähiajal külastada veelkord Montenegrot, kuid Horvaatiasse päris tükk aega enam tagasi ei kisu.

Soovitus: sinna reisides õppige ära kohalikus keeles mõned laused ja viisakussõnad. http://www.visit-croatia.co.uk/croatianfortravellers/ hea koht kust õppida ja muud infi saada. Soovitus 2: Meie olime reisil kokku11 päeva. See aeg autoreisks Rijekast Montesse on liiga lühike Liiga palju sõitmist, liiga vähe niisama aega. Õnneks me ei ole väga kohapeal peesitajad ja meile meeldib liikuda, kuid isegi seda arvestades tundsime, et aega oleks võinud veel vähemalt nädalake olla.

Soovitus 3: Kämpa kohad peaks olema eelnevalt välja otsitud, sest õhtul hilja on ikka väga niru neid seal otsida. Pimedaks läheb seal muide väga vara. Kell 21 on juba päris pime.