Iraani minevatele põlvedele/ kogemused sügis 2016

Väike infokokkuvõte reisist 22.10-02.11.2016, suunal Teheran - Shiraz - Esfahan - Yazd -Teheran

RAHA

Enne minekut oli palju juttu, et rahast on raske sotti saada ja kuna jutt käib segamini riaalidest ja vanast rahast tomanitest, tuleb pidevalt üle küsida.

Tegelikult oli asi palju lihtsam, sest mitte keegi ei räägi riaalidest, kõik hinnad, nii jutu sees, kui välja panduna poes, on tomanites. Ehk kõigile hindadele tuleb panna üks null otsa ehk korrutada kümnega ja siis vaadata, mis Sul peos on. Supermarketi toidupoes Teheranis Shahid Madani metroopeatuse lähedal, olid vist ainsana hinnad riaalides, siis on ka märge juures RLS.

Rahavahetus oli lennujaamas 1 euro/39 000 riaali. Linnas tänaval saime nädala pärast sama kursiga. Järgmine päev ära sõites märkasime, et lennujaamas oli kurss juba 1/40000.

Pangas raha ei vahetata. Suuremate hotellide fuajees võib olla rahavahetus. Ühe rahavahetuse teostasime Esfahanis just seal. Tänaval vahetamisel tuleb aga silmad lahti hoida ja raha peos hoida, kuni vahetusraha saamiseni, kuna kuulsime ka pettusest, kus rahaga mindi korraks kõrvale ja hiljem väideti, et vahetuseks anti 50 eurot vähem.

VIISA ja KINDLUSTUS

Viisa saab piirilt ja maksab 75 eurot 30 päeva. Viisa saamiseks on vajalik täita ankeet ja maksta summa kõrval olevasse pangaluuki lennujaamas. Tuleb ka tähele panna, mis summa kviitungile tasumise kohta kirja saab. Üks prantslane oli hädas, et tasus kahe eest 150 aga kirja sai 50. Hiljem sai korda. Viisa taotluste luugi ette koguneb tropp välismaalasi ja siis nn manager seal toimetab, vaatab esialgseid dokumente ja annab siis materjalid selja taha ametnikele vormistamiseks. Olenevalt managerist võidakse nõuda ankeedis ka kohta, kuhu lähete/kes kutsus. Iga LP öömaja kontakt sinna lahtrisse, aitab. Samuti nõutakse, et kindlustuspoliisil oleks märgitud, including IRAN. Worldwide ei ole seal argument, ilmselt nad enda maailma kuulumise üle kahtlevad ja saadavad ilma pikema jututa teise sabasse, kus peate ostma lisaks kohaliku reiskindlustuse umbes 15 eurot per noose. Olime sellest teadlikud ja lasime kodus kindlustusseltsil, märkida poliisile including IRAN ja toimis. Pole haruldane, kui annate passid koos aga saate erineval ajal kätte, juhul, kui ametniku laual, teiste passide alla jääb või on mindud teepausile.

TOIT

Tavaline tänavatoit on meie mõistes selline Subway. Pikk sai, sinna vahele, mida iganes. Seda süüakse kogu aeg ja see on kohalike seas väga populaarne. Kvaliteet on otsast otsani. Oleme saanud üsna head aga valdav osa on olnud paras kräpp. Saiaga nagu nad eriti midagi ette ei võta, piisab, kui ajavad kergelt leigeks.

Soovitan otsida tänavalt, alla soklikorrusele minevaid söögikohti. Kohalikud käivad seal reeglina kebabi söömas ja kebabi valik on suur. Korralik kebabi eine, koos mittealkohoolse õllega (limonaadiga) on umbes 2.50 eurot 110 000 rls. Teine hitt on grillkana. Terve ja pool, läheb kohalikule alati peale. Kikase ajad nõuka ajast tulid hästi meelde. Mittealkohoolne õlu Hey Day, Shams jms. on väga hea aga õlle maitsega suht vähe pistmist.

Kohalik traditsiooniline köök on maitsev, ainult seda igal pool söögikohtades kahjuks ei pakuta Minu lemmik oli Dizi- pajaroog lambalihaga.

Maiustusi oskavad nad superhead teha. Alates nn kukekommidest, mis teed juues põske käivad, lõpetades suurepärase halvaaga. Igal piirkonnal on oma maiustuste traditsioonid. Nii et, Esfahani maius on hoopis teine, mis Yazdis. Hea komme külla minnes, on karp maiusega kaasa võtta.

Korralikku kohvi on võimalik saada turistidele käidavamates kohtades ja selle eest osatakse küsida ka korralikku hinda, mis vastab meie vanalinna tasemele. Võib öelda, et kohvi oli nendes kohtades aga ka seda hinda väärt. Suurte kohvijoojatena oli meil kodune kohvipakk reisil kaasas ja hommikul sai siis spiraaliga kohvi vaaritatud.

INIMESED

Tavainimesed on väga lahked, ehkki komistasime ka paari turistidega kokkupuuteid omanud ning rikutud subjektide otsa.

On tavaline, et noored tulevad metroos küsima, kui näevad et vaatad nõutult metrookaarti või otsid midagi LP-st, et kuhu vaja on minna ja juhendavad kohale, jättes isegi oma metroo peale minemata. Samuti tullakse juurde, küsitakse, kus pärit ja kuidas Iraan meeldib jne. Inimesed on kindlasti Iraani üks suurimaid turismimagneteid. Rahulikud, väärikad, ei torma, ei räägi kõval häälel, ei määri sulle reeglina midagi pähe.

VAATAMISVÄÄRSUSED

Arhitektuuriliselt ja ajalooliselt on vaadata palju. Iraan on oma Pärsia kultuuripärandiga ja ka islami perioodiga väga rikas ning võimas. Mind huvitas ka hilisem periood, Islamirevolutsioon ja Iraani-Iraagi sõja teema.

Iraan on tabanaud siinkohal ära, et siin tuleb riigile korralikult teenida. Viimases, 2012 aasta LP-s olevad sissepääsu hinnad on 10 x tõusnud. Välismaalasele ja kohalikule on eraldi hinnad. Välismaalasele on reeglina 80 000, 150 000 ja 200 000 rls. Olenevalt kohast, viimane hind on common. Ehk et 5 eurot on iga kiikamine ja kiigata on palju.

Samas maksime ka meie oma kooliraha. Tihti oli mingil hetkel piletikassast teed jooma mindud ja vaba käik kõigile, või lõppes müür kuskil lähedal ära, kus kohalikud rahulikult sisse marssisid (näit. Esfahan Ateshkadeh (Tuletempel), Yazd Dakhmed-ye Zartoshtiyun (Vaikusetornid)) või oli vaba sissepääs bazaari kitsastelt kõrvaltänavatelt (Esfahan Jameh mošee, Yazd Jameh mošee).

Võimsamad muljed jätsid mulle Armgah-e Shah-e Cheragh pühamu Shirazis, Tuletempel Yazdis ja Lostfollahi mošee Esfahanis.

LOODUS

Linnade vahel kivikõrb ja kõrb oli see, mida meie nägime. Linnades aga väga kaunid aiad ja pargid roheluses, palmides ja purskkaevudega. Kuivõrd õhk on väga kuiv, peavad neid aednikud kogu aeg piserdama, et vormis hoida. Jõed on kuivanud. Esfahanis on kuulsad sillad, mida samuti väisasime, kuid jõest endast, vaid mälestus jõesängi näol.

LIIKLUS

Esmapilgul täiesti segane, milles peitub oma sisemine kord, mis hakkas selguma reisi lõpuks. Alguses soovitame tänavat ületada kohalikega. Hiljem on võimalik seda ise harjutada. Liiklus on siiski parempoolne.

TRANSPORT

Sõitsime pea kõigega, kasutamata jäid siselennud.

Metrooühendus Teheranis väga korralik. Soovitame kaasa võtta väljaprinditud metrookaart ning osta metroost nn krediitkaart. Viimane maksis mingi sümboolse summa, sellega on võimalik kogu aeg sisse välja metroos ennast valideerida. Muudkui piiksutad ja reisid. Meie oma kaarte ei jõudnud Teheranis täis piiksutada. Tuletame meelde aga ka, et VÄLJA on vaja metroost valideerida, kuna ilmselt toimub raha arvestus metroos viibitud aja eest. Metroos on tagumised vagunid WOMEN ONLY. Ei tea, kas see kehtib ka üksinda rändavale naisturistile aga kohalikud naised sõitsid seal. Koos mehega sõitsid üldises vagunis.

Takso on tavaline sõiduvahend. Kasutasime ametlikke kollaseid taksosid. Korra kasutasime vist ka nn darbast taksot. Selleks ajad käe püsti, või jääb mingi suva auto ise sinu juurde pidama ja teeb nn taksot.

Kohalik buss on ok. Pileti saime bussijuhilt.

Linnade vahel on võimalik kasutada, nii, nn VIP busse või siis mahmooly ehk tavalist bussi. Hinnavahe pole suur ja soovitame VIP-i, kuna on mugavam ja väga OK. Teheranist Shirazi pakuti isegi sooja toitu, nagu lennukis. Pileti hind oli vist 15 euro kanti ja vahemaa miskit 900 km-i.

Üks ots tuli ka Esfahanist Yazdi mahmoolyga ja jalgadele eraldatud tooli vahe oli VIPiga võrreldes kaks korda väiksem… jah, 14 tunnistel reisidel võib see saada oluliseks :)

Bussides pole WC-d. Selleks ette nähtud koha peal on reisisaatja pesa. Peatuseid tehti pikema reisi jooksul paar, nii et linnadevaheline bussisõit soosib kõvema pidamisega reisijaid.

Sõitsime ka rongiga Yazdist Teherani, eesmärgiga tšekata Iraani rongiliiklust, ehkki VIP bussid kõikjale sõidavad ja otsest põhjust rongi valikuks pole. Hind suht sama. Rong on puhas ja ok aga suht kitsas. Platskaart nagu nõuka ajal. Kellel selliseid kogemusi on, teavad. Kõigi reisijate pagasi paigutamisega võib tekkida probleem, et ei mahu ära. Meil tuli veel üks pere 2 kuuse miniga ja suure kohvriga. Pereisa magas kohver jalgade all, kuna pagasi riiul oli kotte täis.

Rongireisi kindel pluss, on kindlasti pikad tunnid täishorisontaalis und (juhul, kui ei pea kotti jalgade all hoidma :) ja ka raudtee hingemeloodia - nõka-nõka - võib olla uinumisel boonuseks :)

ÖÖBIMINE

Ööbimise võimalused on laiad. Meie kasutasime hotelle ja öömajasid ehkki kuulsime, et ka couchsurfing pidi Iraanis hästi toimima. Budget hotellid on 15-50 eurot kahene tuba. 50 euroga on võimalik saada väga ok kahese toa. Üldiselt ette broneerima ei pea, vähemalt sel ajal, kui meie käsime, oktoober/november oli saadavus ok ning hinnad tingitavad. Esimese öö Tehreanis broneerisime ette, et mitte lennukilt tulles hotelli otsimisega tegelema hakata.

Ilma teevad uued hostelid ja hotellid. Näit. Seven Hosteli kett Teheran/Shiraz/Esfahan ja Denzi hostel Teheranis. Osades hotellides pole euroopalikke WC potte ja tuleb leppida/või siis mitte, nn jalajälgedega, mis on selles kultuuris omane.

On ka tõelise backpackeri vaibiga kohti näit. Niayesh Shirazi vanalinnas ja ultrasoodne Mashhad Hostel Teheranis, kus korealased üleval katuseterrassi köögis nuudleid keedavad, vesipiipu tõmbavad ja sokke kuivatavad :D

RIIETUS

Naistel rätik, mis katab ka õlgu ja pikem langev kostüüm/kurta, mis kataks puusad. Meestel pikad püksid. Shortsid ei ole ok, mis siis, et väljas on 30 kraadi ja päike lajatab. Naistel sellistes tingimustes ekstra väljakutse :)

KEEL ja NUMBRID

Tegemist siis pärsia keelse ruumiga. Linnades on tänavanimed ka latinisatsioonis. Samas valdav enamus menüüsid toidukohtades on pärsia konksudes.

Edenesime oluliselt kiiremalt, kui tegime endale selgeks numbri kujud ja sõna kebab, mille kirjakonkse võis siis menüü pildist taga ajada. Pärsia numbrite lugemise oskus tänavahindades ja menüüs orienteerumiseks on väga soovitav.

Noored räägivad inglise keelt päris hästi ja ka mõne vanema generatsiooni esindajal, tuli päris hästi välja. Noored alustavad inglise keele õppega koolis suht varakult.

Esfahanis peaväljakul, palus üks noormees aega, et tema grupp, nii umbes 4-da klassi õpilasi, kes olid umbes 3 kuud inglise keelt koolis õppinud, saaksid praktiseerida. Nii ma siis vastasin ristküsitlusele, alates lemmiknäitlejast, lõpetades perekonnaseisu ja söögieelistustega. Tublid poisid olid, innukad :)

Samas tuleb valmis olla, et ka hotellis võib inglise keelest täiesti lukus olevate teenindajatega kokku saada.

Pärsia keelsed salaam ja merci/moteshakkeram ehk tere ja aitäh, kohtasid sooja vastuvõttu :)

Kokkuvõtteks on Iraan vahva ja sõbralik sihtkoht, mis väärib avastamist.

Lisaks eelnevale jagan ka kogemust: meie reis oli 11 päeva juunis 2017 ja oli väga äge! Miks?

Veidi kahtlevalt, aga siiski võtsime ainult esimese ööbimise Teheranis ja edasi lasime plaanil "ise tekkida". Seega tekkis plaani Teheran, Kashan, Esfahan, Yazd ja Shiraz ehk selline klassika. Kuna meid oli neli (2 meest + 2 naist), siis oli ülimugav ööbimise, transpordi, toidu osas. Viisa taotlemine oli väga kiire, sattusime ühena esimestest leti juurde. Siis küll pidime ootama hostelist saadetud autojuhti, kes hiljaks jäi.

Seega oli esimene öö veidi niru, sest lubatu asemel ööbisime dormitory kappides, mis tähendas et ei saanud väga välja magada. Õnnkes järgmisel õhtul paigutati meid teise hotelli ümber. Üldiselt ööbimisteks valisime hostelid, 2 korda kasutasime couchsurfi ja korra ööbuss ning öörong. Hostelid olid nagu ikka, odavad ja kohti piisavalt, kasutasime nii taksojuhtide ja eelmiste hostide tutvusi kui tegime ka eelbroneeringu, mille kahel korral viimasel hetkel canceldasin viidates tervislikule seisundile ja ei tekkinud sealt mingeid probleeme. Hostelitest/hotellidest sai ka abi transpordipiletite ostmisel. Pahatahtlikke kohalikke kohtasid neiud ainult Shirazis, kui mingi tüüp neid turul jälitas ja raha tahtis. Tunne oli muul ajal väga turvaline, isegi külastasime protestimiitingut, kus protesteeriti Palestiina vastase tegevuse suhtes. Üks Vene blogja ütles selle kohta, et Iraanis on turvalisem kui Ida-Virumaal, mh oli tema järgmine sihtkohta Pakistan ja Afganistan.

Kolm eriti lahedat asja, mis kuu hiljem esimesena meenuvad:

  1. Esfahan mošee jättis kustumatu mulje nii päeval kui öösel. Seadsime pärast õhtusööki ka teisel õhtul sammud väljakule ning sattusime lennutama ülisuurt värviliste tuledega lohet, rääkimata kohalikega vesipiibu tegemisest ning safrani jäätisest/kohalikust õllest.
  2. Öörong Shirazist Teherani - kuigi lennupiletid maksid pea sama palju, siis otsustasime öörongi kasuks. Ligi 15-tunnine sõit neljases kupees oli super, esiteks sai magada, vaated olid super, mugavus oli maksimaalne. Isegi raudteejaamas pakuti komme ja tehti meiega pilte, sest turistid tavaliselt rongiga ei pidanud sõitma.
  3. Couchsurfi hostid - meil oli Shirazi lähedal 10 tuh elanikuga külakeses väga super host, kes küsis 12 eur/nägu söömise eest. Ta ema tegi super hästi süüa, saime ise kaasa aidata, käisime viinamarju korjamas/söömas, külastasime temaga koos nomaade, kes küsis me käest eestlaste keskmist oodatavat eluiga ning karjade keskmist suurust Eesti taludes :) , matkasime kohaliku mäe otsa lühikeste pükste väel ja ilma särgita, tõsi sõjaväe helikopter lendas järsku maru lähedalt mööda. Rääkimata sellest, et host whatsappis meile kogu linnas jalutuskäigu, transpordi jne korraldas. Teine host oli meil Teheranis, oli vaja päevaks kohta, kus pärast öörongi varahommikust saabumist ning enne öise lennu algust pagasit hoida ning dušši all käia. CS public eventi peale võttis ühendust u 35-aastane naine, kes oli viimased paar aastat poliitikaajakirjanik, pigem veidi kriitilisem ning nö opositsiooniline. Kõik meie küsimused said vastuse, jõime kohvi ja pakuti arbuusi. Lisaks andis meile korterivõtmed ja tagasi pidime olema keskööks.
    Kokkuvõttes keegi meist ei kahetse, et sinna ikka läksime. Eriti muhe on see, et soov sinna tekkis naljast kui kunagi lennupiletid silma jäid.

Saabusime järjekordeselt Iraani reisilt 10.06.2017 Teheran-Mashhad-Shiraz-Ramsar-Teheran ja lisaks toon mõned täiendavad muljed ka viimasest Ramazani aegsest tripist.

SISELENNUD

Lisaks rongile Mashhadi kasutasime ka siselende. Siselennud on soodsa hinnaga, heal tabamisel 30 euot-50 eurot. Soovitaks Zagros Airlines, Caspian Airlines. Vähem Saha Airsi, mille lennukiga oli probleeme.

MASHHAD

Iraani suuruselt teine ja püham linn Ida-Iraanis, Turkmenistani ja Afganistani piiri lähedal. Imam Reza pühamu kompleks jättis väga sügava mulje. Väga suur kompleks, kaetuna pärsia vaipadega. Ramazani aegne öö läbi kestev pühendunute toimetamine oli muljetavaldav. Palvele kutsumised ja liikumised pühamu peegelmosaiikide ja kullatud labürintides, võivad tekitada kerge transi tundmuse :) Kui veab ja hoides kohalikku profiili, võib pääseda sisse ilma giidita ning pühamasse kohta Imam Reza sarga juurde, naised mehed eraldi sissepääsudest. Meil vedas :) Imam Reza pühamu on koht, kuhu Iraani šiia moslemid tulevad palverännakule, kui Mekasse mingil põhjusel sh. poliitilisel, minna ei saa/ei taheta.

RAMSAR

Iraani "Pärnu" Kaspia mere ääres. Siseturistide meka :) Hinnad kõrgemad, kui mujal. Oodatakse, et siseturist on valmis rohkem kulutama. Köisraudteega ranna äärsele mäenõlvale Forest Resorti sõitmine on maaliline elamus, kus hea vaade Ramsarile ja Kaspia merele. Samas ka selline turimisküla mere ääres, kus siis võimalik võtta boattrippe Kaspiale kaatrite ja suuremate laevadega.

Ujumine avalikus rannas oli omaette kogemus. Igal pool suvaliselt merre minna pole lubatud. Avalikus rannas, mehed naised tsoonides, mis siis on eraldatud telkmaterjalist vaheseintega, mis merre lähevad. Keskmises tsoonis on võimalik siis peredega nn chillida. Naised peavad segarannas olema täiesti kaetud aga sellises konditsioonis on lubatud ka perega/mehega ujuma minna.
Meestel peavad olema ujumispüksid rannapükste näol põlvedeni. Meeste rannas saavad mehed suspede väel merre joosta. Naised annavad oma sektoris vilega turvanaisele ära telefonid, et pilti ei saaks teha, samas pidi sees väga chill olema ja päikest saab võtta topless :) Riided ja isiklikud asjad lähevad väikestesse lukustatud kappidesse. Teatud kell õhtul käib vile ja randade vaheseinad krutitakse, mingite keskaega sobituvate mehhanismidega üles. Hoidku see, kes ennast selleks ajaks katta ei suuda. Seejärel on rannad jälle täies ulatuses perede päralt ja segregatsioon unustatud, mis ei tähenda, et naistele riietuselt hinnaalandust tehakse. Rätik peas ja üleni kaetud. Mehed saavad jääda shortside väele :)

Õhtused rannarestoranid Kaspia mere ääres, kus laternatega palistatud rannapromenaadil võimalik lasta Iraani köögi hõrkudel roogadel kõhtu täita ning seletatud näoga vesipiipu puristada, on romantilised.

Tee Ramsarist Teherani läbi Alborzi mägede on maaliline. Väikesed üles paisutatud mägijärved, kosed ja võimsad mäed on loodusenautlejatele.

Kaspia äärne lopsakas rohelus on hoopis midagi muud, kui seni olime Iraani maastikul harjunud nägema.

RAMAZAN/RAMADAN

Olime valmistunud keerulisteks oludeks aga kohapeal polnud asi hull. Reisi ajal nii bussis/rongis/lennukis on söömine/joomine päeval täiesti ok. Nii mõnigi kohalik rüüpas vett mõnes varjulisemas kohas nt. aedades. Jutt, et sel ajal on kõik hotellid ja transport koormatud ja pole võimalik kohti saada, ei vasta tõele. Nii transpordi, kui majutusega polnud probleeme ka viimasel hetkel ostes. Hinnad olid samad, mis muul ajal. Päikseloojangul hakatakse söögikohti lahti tegema ning inimesed on aktiivsed terve öö. Süüakse ja tõmmatakse vesipiipu, sotsialiseerutakse. Teherani liiklus kell üks öösel on sama, mis meil tipptunnil. Hotellide hommikusöögi lauas, ehkki päike on juba kõrgel, kasutavad kohalikud ära võimalust, koos välisturistidega hommikust süüa (alati saab olla selgituseks, et on ka reisil, mil moslemile on paastu katkestamine lubatud :) Ramdani aeg pole Iraani resimisel takistuseks, pigem on reis sel ajal teistsugune ja omanäoline.

Järgmiste Iraani retkedeni !

Tänud info jagamise eest!
Kas lennujaamas viisa saamiseks oli vaja ka näiteks hotelli broneeringut või tagasilennu piletit näidata?
Osad räägivad ka, et peaks kaks passifotot endast rätikuga kaasa võtma, on see vajalik?
Minek Tehrani 5ks päevaks novembri lõpus. :)

Nüüd ilmselt on vastus käes ja ka reis tehtud. Viisa saamiseks ei ole vaja broneeringut, passifotot rätikuga pole vaja.